Uus sõber

Mustsõstra põõsas kippus marju vähemaks jääma. Kahtlustasin linde mitte naabrit, tõmbasin võrgu peale. Järgmine hommik jooksmast tulles kuulsin põõsas rabistamist ja säutsumist. Nojah, miski must lind võrgu all ja välja ei pääsenud. Pidasin talle õpetliku loengu enne kui võrguotsa üles tõstsin ja linnu minema lasin. Rohkem marjade ja linnu peale ei mõelnud aga järgmine päev keksis must kollase nokaga lind suht kartmatult maja ees. Kui möödusin ei tõusnud lendu vaid hüppas lihtsalt kõrvale eest ära. Mõtlesin, kas linnul miskit viga, et lennata ei oska. Kolmandal päeval imestas ema, et linnuke üldse ei karda. Kükitasin maha ja tegin pilti. Tiivuline keksis ringi ja piidles mind kord ühe kord teise silmaga, vahepeal vaid meetri paari kauguselt. Nüüd ongi mul uus sõber, iga hommik lendab kohale ja keksib ringi. Ei tea kas tõepoolest usaldab tänu võrgu alt päästmisele või on lihtsalt natuke totakas. Hakkasin juba muretsema, et sellise käitumisega kassidele kerge saak.

Täna jäi punasesõstra põõsast väisav harakas silma. Pildile sain ta läbi akna, nii pea kui ukse avasin lendas minema. Suvilas märkasin veel paari elusolendit. Pirakas rohutirts või ritsikas, parandage, kes paremini teab. Ukerdas ringi selle asemel, et graatsiliselt pikki hüppeid sooritada. Alles hiljem kodus pildi pealt selgus tema puude põhjus, paistab nagu oleks kaks esijalga põlvest saati amputeeritud. Liigese kohal pärlendasid kollased!!! (vere?) piisad. Tirtsu pildistamise ajal nägin kedagi veel kaadris ukerdamas - pisike kärnkonn kui ma ei eksi.

Invaliidritsikas või rohutirts

Kärnkonnapoeg

Prangli ja Keri

Sõprade seltskonnaga kuuekesi paadimatk. Nagu tavaliselt hommikul sadamast ajama ja kohe tuurid peale. Seekord polnud aimugi kuhu sõita plaaniti, selgus et Prangli ja Keri sihtmärkideks. Kiirpaat vajab kaid, et kuiva jalaga kaldale saaks. Tütarsaare külastamise mõtte matsime maha, paat võetaks kindlalt ära ja parimal juhul antaks meid üle Narva piiripunktis. Suurem tõenäosus küll süüdistus spionaazhis ja sellele järgnev Siberi sõit ning elamine vene riigi kulul. Tuul oli minimaalne kuid lainetus loodest täiesti arvestatav. Kapten valis Prangli suunas veidi riskantse otsetee Aegna ja Kräsuli vahelt läbi. Uhas täiskiirusel otse kivide kõrvalt. Nõudis väga täpset navigeerimist, sest läbipääs isegi madala süvise puhul vaid 10 meetrit lai.

Pranglil oli üllatavalt palju rahvast, paate ja purjekaid mitmest eri riigist, näha nii Soome, Saksa kui Rootsi lippe. Parkimise saime kümpsi eest kai otsa kummika kõrvale. Enne kui suundusime saart avastama ladusime taskud kaatri külmikust võetud jooke täis. Saare ainsal asfaltteel sõitis paar autot mööda ja isegi kastiveokas turistidega, kes meile entusiastlikult lehvitasid - ilmselt pidasid kohalikeks parmudeks😁

Päästekomando inimestega saime jutu peale, puhastasid parasjagu mingi suurema laeva päästeparve. Polnudki sihukest asja lähemalt näinud. Välja näeb nagu pirakas erkoranzh telk, kahekordne täispuhutav rõngas ümber. Põhja all veekotid tasakaalu hoidmiseks. Kaheksa inimest pidada mahutama. Tormiga läheb kiirelt vett täis kui laine üle parda viskab, uppumise ohtu pole, kuid alajahtumine muutub kiirelt probleemiks. Kaasasolevast veevarust saan aru aga kuivikutepakid tunduvad Läänemerel mõttetu lisa, nälg on viimane asi, mis siin merehädalist ohustab, kõik muu palju pakilisem.

Prangli kohvik

Uue auto roolis

Saare keskel olevast kohvikust kaugemale ei jõudnud. Võtsime moe pärast ühe kohaliku õltsi ja mingi käsitöönapsu kaasasolevale veinile seltsiks. Käivet tekitasime suitsulestade söömisega. Maitsev see kala on aga kirvehinnaga ja hullult luid täis. Linnauntsakana ei oska muidugi korralikult süüa teist. Vanasti sai vanaema juures Rannamõisas kohalike kalurite valmistatud kuivatatud soolalesta nositud, kontidega polnud probleemi, sest lestast lõigati kääridega risti õhukesi viilakaid. Kala läks kurgust alla koos naha ja luudega. Lahkudes hakkas kergelt tibutama ehkki märkimisväärseid pilvi taevas polnud.

Keri

Järgmiseks sihiks Keri. Olen ennegi mitu korda käinud, igati tore pisike kiviklibust ja rahnudest moodustunud saareke. Rahvast vaid paar kummipaadiga saabunud uudistajat ja saarevaht. Siin võtsime korraliku eine, paraku hakkas sadama just siis kui võileivad valmis. Õnneks saarevaht avas "külalistemaja" ukse, saime varju all kere kinnitada. Sadu jäi järgi, oleks hea meelega veidi rohkem ringi vaadanud kuid seltskond kiirustas tagasiteele. Paati astudes avastasin, et tormikile ja kapuutsikas jäid varju alla. Silaksin kiirelt paarist lauast koosnevat kaid pidi tagasi ja tõin ära. Tagasisõidul kulusid marjaks, vastulaine viskas korralikult vett sisse.

Tilgu sadam

Mandrile jõudsime juba kuueks, kiirpaadiga lähevad ka pikad sõidud siva. Kodus autost välja kobides olin nii väsinud, et viskasin pikali ja põõnasin tunnikese enne kui heaune kohvi peale panin. Jälgisin otseblogist Eesti vehkleja pronksimatshi mille ta kahjuks napilt ja viimase torkega lisaajal kaotas. Samas on neljas koht Olümpial igati võimas saavutus. Tegelikult võiks ka selle tähistamiseks mingi medali anda, väga tobe on muidu pikka ja võidukat seeriat lõpetada kahe kaotusega ning ilma medalita. Mitmel alal ju pronksimatshi ei peetagi, mõlemale poolfinaali kaotajale antakse pronks.

Suverõõmud

Mida üks normaalne inimene teeb selliste imeliste suveilmadega, mida meile viimase paari nädala jooksul pakutud. Esimese asjana tuleb meelde kompostihunniku korrastamine, aga sellest ei viitsinud pilti teha. Seevastu suvilas veedan tihtipeale aega. Pole ka imestada kui merevee temperatuurid praktiliselt kogu Läänemeres üle 20 kraadi, ilmateenistuse kaardil Taani väinadest Botnia tipuni meri eri karva oranzh või lausa punane. Ei viitsi googeldada kuid kahtlustan, et seda juhtub õige harva. Kokkuvõttes võib ka külmakartlik kodanik ujumas käia, vees on ikka soe. Tavapärast külmatunnet vette astudes peaaegu ei tunne, eriti mõnus ujuda suurte lainetega. Õnneks pole ilm ka tuulega kitsi olnud, lainet jagunud kogu põhjarannikul.

Suvila on selle poolest mõnus koht, et peale küttepuudeks paari kuiviku mahavõtmist ja sõbra abil traktoriga heina nitmist pole seal vaja midagi teha - ehk siis tegelik puhkus. Lähen sinna, hulgun metsas, jalutan rannal, käin ujumas, nosin mustsõstraid ja vaarikaid, teen lõket, loen ennemuistsest ajast jäänud raamatuid, lihtsalt olen. Üleeile näiteks polnud üldse plaanis suvilasse sõita, vihma sadas. Aga siis mõtlesin, mis annaks Torontos selle võimaluse eest. Kurat, sõit sama pikk kui igapäevane töölesõit, seda nii kilomeetrite kui aja poolest. Loomulikult hüppasin autosse ja põrutasin poole tunniga kohale.   

Mõistatage, mis raamat mul ees😏

Vihm oli järgi jäänud, jalutasin randa ujuma. Palavusest uimane olemine oli peale suplust pühitud. Tagasi linna sõitmise asemel astusin kohalikust poest läbi, võtsin kartulisalati, paki suitsutatud seakeelt, pool teraleiba ja nostalgiast joogiks kõrvale pudeli Sovetskoje shampat. Suvilas otsisin kapist klaasi, korkisin mullijoogi ja lasin korgi pauguga lakke. Shampa oli soojavõitu kuid januga ajas asja ära, häda ajab härja kaevu nagu öeldakse. Selle asemel, et salatit lusikaga karbist ja suitsukeelt näppudega pakist näost alla ajada talitasin snoobilikult paigutades kõik kenasti taldrikule. Võtsin raamatu ette ja seadsin end mõnusalt suures toas akna all sisse. Poissmehe õhtusöök missugune. Tervet pudelit ei konsumeerinud toidu kõrvale, veidi jäi hea une limpsimiseks voodis raamatu lugemise kõrvale. Kui tule ära panin jäin vastu katust tasaselt rabiseva vihma saatel mõne minutiga magama. Magasin üle kümne tunni ühtejutti nähes mitmeid põnevaid ja siivutuid unenägusid.

Ärgates sadas kergelt, jooksma ei viitsinud minna ehkki selline vihm ei segaks, pigem pakuks kuumale kerele jahutust. Jalutasin ümber maja ja otsustasin hommikukohvi kah siin võtta, kiiret pole ju kuhugi. Ei väsi kordamast, et see aasta hullult palju sääski, rõdul pesitsevad tegelased paistsid alles magavat. Panin kohvi peale ja tarisin lamamistooli rõdule. Ilm oli ikka soe, milline lõõgastus särgi ja lühkarite väel hommikukohvi nautida ning teloga samal ajal internetis surfata. Mis siin salata, puhkus on igati tore kui inimese moodi veeta, mitte arutult tööd rabades nagu seda varem liiga tihti ette tulnud. See aasta olen üritanud "tuleb teha" asju võimalikult palju minimiseerida. Töid hea rahulik edasi lükata kui mõelda, et äkki tuleb sõda, mis kogu pingutuse raisku ajaks. Tegelt muidugi tegu laisa inimese vabandusega mitte, et päriselt nii mõtleks😜

Konspiratsioon???

Täna tulid USA'st hea ja halb uudis, viimane selline, mis paneb tahes tahtmata kaaluma ega ometi juhi maailma vabamüürlased, härjapõlvlased, ufolased või mõni teine salaorganisatsioon, kes tingimata soovib Trumpi valimisvõitu. Biden teatas kandideerimast loobumisest, kuid andis enda toetuse Kamala Harrisele, kes ilmselt ainus veel väiksemate võiduvõimalustega kui president ise. Kui peab tingimata olema must ja naine siis Michelle Obama pikalt parem valik. Objektiivsuse huvides pean lisama, et kihlveokontorid mu arvamust ei jaga. 19 augustil seatakse demokraatide ülemaalisel kokkutulekul ametlikult üles nende presidendikandidaat. Kuna Biden loobus nii hilja on äärmiselt segane seis. Tehniliselt pole momendil keegi kandidaat. Ühelgi potensiaalsel kandidaadil pole aega kampaaniat teha, et end demokraatide esindajatele tutvustada. Seega seatakse kandidaat ilmselt üles partei juhtkonna poolt, mis on irooniliselt äärmiselt ebademokraatlik. 

Ükskõik, kes presidendikandidaadiks saab - tal on tohutu händicap kõigi poolt tuntud Trumpiga võistlemisel, sest peab alles hakkama ameerika rahvale end ja oma poliitikat  tutvustama. Kokkuvõttes jääb mulje, et vabariiklased ja demokraadid oma venitamisega on kokku leppinud Trumpi presidendiks saamises. Tegelikult ma muidugi ei arva seda, kuid demokraatide valimiskampaania on olnud kuritegelikult käpardlik. Ameerika (ja maailma) päästmiseks ei jää muud üle kui "imele" loota, milleks realistlikult saab olla vaid teise kandidaadi väljakukkumine (oli õige lähedal veidi aja eest).

Segadust demokraatide leeris demonstreerib ilmekalt järgmine uudisnupp:

"Similarly, Politico and other US media outlets have reported that even senior aides - including senior advisor Anita Dunn - were caught unawares by the announcement.

"We're all finding out by tweet," an unidentified Democrat was quoted as saying. "None of us understand what's happening."

Politico noted that a fundraising email from "Joe and Kamala" was emailed to supporters at 1354 EST (1754 GMT) - nearly ten minutes after Biden's announcement was published on X." 

"Obama doesn’t endorse Kamala Harris.

Instead, he says: “I have extraordinary confidence that the leaders of our party will be able to create a process from which an outstanding nominee emerges.”

Biden didn't endorse Harris in his initial statement, but did so an hour later in a post on X."

Pilved ja järeljaanituli

Pildikee metsateelt

Lummavad pilved

Valisime tänase päeva järeljaanitule jaoks koos emaga. Muidu igati hästi õnnestus aga pagana palav ilm oli, isegi ilma päikeseta. Õhk niiske, tuult sisuliselt metsavahel polnud. Enne käisin merre hüppamiseks kiirelt rannast läbi. Rahvast palju, vesi soe, täitsa nagu kusagil sooja mere ääres. Paraja üllatusena teadvustasin, et juba mitmendat korda kuulen harjumatult palju (ameerika) inglise keelt, ka soomlasi mitu seltskonda rannamõnusid nautimas. Oleks üks kord, võiks pidada juhuseks, aga kolmandat korda järjest vihjab trendi peale. Kas tõepoolest on inimesed avastanud, et suvel Vahemere ääres üle 40 kraadise temperatuuriga polegi mõnus, Läänemeri 20-25 soojaga palju rohkem kontimööda. Pilved pakkusid imelisi vaatepilte, pildistasin usinalt.

Järeljaanituli

Lõkkeroikad olid juba paar nädalat tagasi ilusti virna laotud sobivat momenti ootama. Paraku ei õnnestunud mu leivanumber: esimese tikuga süütamine, isegi esimese tikutoosiga mitte - tikuväävel niiskuse käes pehmeks läinud. Autos oli õnneks toos kuivi tikke, nii pea kui peekoni-seene pirukast rasvane Eesti Pagari tühi paberkott tuld nägi läks lõke mühinal. Veidi aeglasema põlemise eesmärgil süütasin päris tipu juurest, tuli liikus vähehaaval allapoole. Kõrgemad leegid taandunud panin raudresti sütele ja vorstid grillima. Lambasooles 87% liha ja juustuga osutusid heaks valikuks. Kõrvale seemneleiba, tomateid, kurki ja Värska vett. Pärast veel terrassil kohv saiakestega, ema maru rahul ja mul hea meel. Värava juures rohus märkasin miskit sinist sillerdamas, pisike värvikirev sulg. Isale alati meeldisid suled, panen selle ta pildi kõrvale mälestuseks.

Tagasiteel pidin tankima, nii suure raha eest pole kunagi elus bensu võtnud - 95 euri läks ja paagis oli nõks alla 10 liitri järgi. Hommikul tegin auto peale teisegi suurema kulutuse, lasin uued (kasutatud) SuveTalve kummid alla panna. Väikeettevõtjast minuvanune mees oli õige sümpaatne, lobisesime endistest aegadest, Ladadest ja vabariigi algaastail vanade kummide toomisest Põhjamaadest. 180 euri täisjooksu eest pole paha kui võrrelda tütrega, kes ligi tonni kulutas oma auto tuliuute peale. Mis teha, autosõit hakkab uuesti luksuseks muutuma nagu nõuka ajal, tegelt muidugi naljakoht, aga ikkagi õige kallis lõbu teine. Eesti suur eelis võrreldes Kanadaga on lühikesed distantsid - keskmine läbisõit ikka hulka madalam.

P.S. Oskab keegi pakkuda linnu nime, sulg tilluke - mahtus tikutoosi.

Klindi all hulkumas

Suvilas matk krunditagusesse metsa ja Türisalu panga alla. Algus niiskes ja sääserohkes metsas, raiesmiku äärde jõudes viskasin pilgu vaarikapõõsastele - marju oli päris palju ja ilusad suured ussitamata. pugisin kere nii täis, et kaasa võetud banaan ei tundunudki enam eriti isuäratav. Järsku jäi metsateel silma haruldaselt värvikirev liblikas, sellist pole Eestis küll varem näinud. Erk puna-sinine tiivamuster, putukas oleks justkui muuseumist plehku pannud. Esialgu tegin pildi kaugelt kartes, et lendab minema enne kui saan tegelast jäädvustada. Liblikas osutus õige kartmatuks, parimad fotod sain päris lähedalt. Google image search väidab tegu olevat six spot burnet nimelise koiga - vat sulle siis, polegi liblikas.

Kuuepunkti Koi

Aasakannikesed

Tiirutasin veidi teoreetiliselt paljulubavas seenemetsas kuid nägin vaid ühte puravikku, sedagi mitte metsas vaid kruusatee äärel. Mustikaid sõin natuke kuid putukad peletasid metsast välja. Sääsed imesid mahu poolest rohkem verd kui ma jõudsin mustikaid suu kaudu sisestada. Vääna-Jõesuu rand oli laupäeva puhul rahvast täis, vesi vaikne ja sogane aga päris soe isegi kirdetuulega. Jalutasin üle silla ning suundusin Türisalu panga alla. Iga aasta on siin erinev, sügisesed tormid, talvine sulamine ja külmumine lammutavad pidevalt kallast, järjest uued liivakivi ja paelahmakad kukuvad klindikaldalt rannale.

Ammoniit

Poolel teel Keila jõe suudmesse

Loodan alati põnevaid kivistisi leida, seekord vaid üksikud. Veeseis oli madal, suht lihtne kalda all liikuda. Jalutasin umbes poolele teele Keila-Joani enne kui tagasi pöörasin. Ühes kohas paar puud alla vajunud, üks ilmselt pikemat aega samas kohas püsinud ja kõveraks kasvanud nagu palmid troopikasaarte randades, Muidugi ei saanud pildistamata jätta, kasutasin aegfotorezhiimi toetades mobla kivile ja joostes ahvikiirusel puu juurde kus turnisin tüvele "poosi" sisse võtma. Nõudis õige mitu katset enne kui pildiga rahule jäin. Tagasiteel lõikasin otse Vääna jõest läbi, rannas on seda oja vooluhulka arvestades raske jõeks nimetada. Kokku tuli 13.67 km.

Korilus

Eile õhtul veits vaba aega, midagi asjalikku ei viitsinud teha, puhkus ikkagi. Sõber teatas, et metsas tema lemmik kukeka kohas oli veidi seeni, mitte küll palju. Miks mitte ise pilk peale visata, kuhugi spetsiaalselt sõita ei viitsinud, Pässas kõige lähem koht Harku raba kui just Nõmme mändide alla nuuskima ei taha minna. Raiesmik kaugema rattatee juures tundus olevat üks võimalikest kohtadest. Kolm kilti sõitu ja kohal olingi. Ratta vedasin tee pealt paarkümmend meetrit metsa ja trossitasin puu külge. Kohe sealsamas mustikapõõsad, palju just polnud aga korjata siiski kõlbas. Eelmine päev olin kõhu täis söönud, korjan emale maitsta plastämbrisse, mis ettenägelikult sadulakotis kaasas. Raiesmik oli nii risu täis, et palju ei viitsinud ringi hulkuda, ühtki seent silma ei hakanud, kukekatest rääkimata. Veerand ämbrit täis ja sääskedest söödud, sõitsin edasi.

15K rajal keerasin kruusateelt korra metsarajale, vaevalt kümme meetrit sõidetud kui miskit kollast jäi rohelisel samblal silma. Ei olnud kaselehed, täitsa ehtsad kukeseened. Suht vähe ja pisikesed alles, korjasin need kümmekond seenekest plastkotti, ringi jalutades leidsin veel mõned aga see oli kõik. Samas selge, et kui juba esimese kõrvalepõikega leiad seeni on suur tõenäosus neid mujalgi kasvamas näha. Järgmised kaks kõrvalepõiget tulu ei toonud. Siis otsustasin mäkke ronida ehkki loogiliselt võttes on rohkem niiskust madalamal. No aga nii kena samblane metsarada läks üles, sarnane tollega kust esimesed leidsin.

Kukekaid nägin juba kaugelt. Paraku polnud ka siin eriti palju, see-eest suuremad kui eelmised. Üks koht veel ja arvasin: aitab küll, maitse suhu saamiseks piisavalt. Hakkasin alla tee peale sõitma kuid mõtlesin ümber - vaatan veel selle samblase künkakülje üle, kus kolm rada kokku saavad. Kaugelt silma jäänud põdrasammal nagu meelitas. Jäin seisma - lotovõit - kukekate maardla. Jooksurajale olin nii lähedal, et tahtmata oma tegevusega seenekohta reeta panin ratta külili. Sel ajal kui seeni noppisin jooksis ja sõitis rattaga mitu tüüpi mööda, õnneks ükski ei pööranud metsa ega hakanud "minu seeni" kamaluga kokku kraapima. Pisemad jätsin kosuma, kilekott sai niigi täis. Pole mõtet ahnitseda, sisse tegema ei hakka ja palju me kahekesi ikka süüa jaksame.

Tagasi kodupiirkonda pöörates hakkas päike silma paistma, kuram kus mu päikseprillid on? Panin ju mustikakorjamise koha peal sadula peale, et ära ei kaotaks. No muidugi, ratast haarates libisesid ilmselt märkamatult maha. Mõtlesin järgmine päev järgi minna aga kripeldas. Muidu täiuslik päev, kuidas ma jätan selle tõrvatilga meepotti. Hüppasin ratta selga, sõitsin mustikakohta mitte just väga suure lootusega. Teatava üllatusega leidsin prillid minutiga üles, need ju suht suured, hakkavad kohe silma. Tagasiteel mõtlesin lõigata otse mööda sihti läbi metsa - ei olnud hea mõte, tee jube juurikane ja mudane, võitsin sadakond meetrit aga kaoatsin veerand tundi.

Järgmine hommik puhastasin seened, tülikas töö, võttis rohkem aega kui korjamine aga pisike plastämber sai ääreni täis, parasjagu mulle ja emale üheks söögikorraks. Viisin seened ja mustikad emale, kes väga rõõmustas. Leppisime kokku, et käin suvilas ja sööme õhtul koos kartuleid-kapsaid seenesoustiga, Sõitsin suvilasse, kus peale lepapalkide autosse tassimist, lõkke üles seadmist ja niitmist metsa all otsustasin ümbruses väikese matka teha, aga sellest juba järgmises postituses. Ei saa jätta jällekord rõhutamata, et sääskede ja puukidega on see aasta õige tülikas. Puuke juba neli tükki kätte saanud, sääski lugematu arv. Suvilas või metsas seljas olnud riided jätan õue tuulduma või pesen kohe ära, üks puuk nimelt jalutas kodus mööda säärt pehmemat kohta otsides. Saatsin ta allveelaevnike kursustele vetsust alla.

Rattaga Käsmu poolsaarel

Käsmu kivikülv

Eelmine rattasõit Lahemaal oli nii äge, et kui sõber pakkus võimaluse seda korrata ei kahelnud momendikski. Seekord kolmekesi, omaette naljakas kamp. Kõik olime kunagi Mustamäe mammutkooli esimeses klassis. Poleks osanud ette kujutada, kuidas aastakümned hiljem sõidame koos ratastel Lahemaa metsas, kõigil lapsed ja üks isegi vanaisa. Tõdemus: aeg lendab ja inimeste eluteed on ettearvamatud - kaos valitseb.

Sõitsime Eru lahe äärde, tee ääres korjasime metsmaasikaid ja mustikaid suhu. Väga rikkalikult polnud aga söömiseks piisas. Rannas käisime ujumas, vesi mõnusalt karastav peale 20 kilti rattasõitu. Liival lebas mingi vana laevavrakk, õieti vaid põhi koos kaarte jäänuste ja mõne lauaga. Väga vana ei saanud olla, sest ehkki prussides võis näha vanu sepisnaelu siis siin-seal ka jämedad poldid suurte mutritega.

Laevavrakk rannas

Matsikivi

Kõige otsem Palganeemele olnuks mööda randa aga liival rattaga tülikas sõita, jalgsi küll valinuks selle raja. Metsatee oli enamasti suht kergelt läbitav, vahepeal veidi juurikane, kivine ja liivane kuid hübriidrattaga sõidetav. Jalgratas on ikka igavesti tore leiutis, ainuüksi lihasjõuga saad nii kiiresti edasi liikuda, muidugi aitab hea tee palju kaasa. Sõitsime ühes kohas õigest teeotsast mööda aga paar kilti siia-sinna ei tee vahet. Põrutasime Käsmu ja pöörasime sealt Matsikivi poole. Rahn ise mitte eriti muljetravaldav kui Jaani-Tooma kiviga võrrelda. Palganeem tüüpiline Põhja-Eesti merest uhutud ümmarguste mürakatega neemikuots. Tee peal möödusime Käsmu kivikülvist, väikesed kukekad kasvasid lausa keset metsarada - eks soe ja vihmane ilm meeldib neile.

Palganeem

Järgmiseks sihtmärgiks Kuradisaar. Päris palju turiste tolgendas Käsmus, igat sorti väljamaa keeli oli kuulda. Kuradisaarele paraku ei saanud kuna sildi põhjal otsustades kestab lindude pesitsusrahu 15 juulini. Vaevalt keegi oleks kontrollinud aga ei hakanud seadust rikkuma, nii suurt häda saarele pääseda kah polnud.

Kuradisaar

Enne tagasisõitu otsustasime Käsmu poest veidi kehakinnitust võtta. Ajastus osutus perfektseks, kerge tibutamine muutus päris korralikuks vihmaks. Istusime poe ees varjude all, jõime õltsi ja sõime värskelt ahjust tulnud kuumi pirukaid peale. Kokkuvõttes istusime seal pea poolteist tundi oodates kuni suurem vihm üle läks. Poele tegime kena käibe, õige mitu tühja õllepurki jäi meist maha.

Tagasitee 25 kilti asfalti pidi läbi Võsu veidi rohkem kui tunni ajaga. Tõusime merepinnalt 70m peale, mis kohati nõudis parajat surumist. Spidoka peal näitas läbisõiduks 69km. Talu õuele jõudes oli esimeseks asjaks saun küdema ja liha grillile visata. Kogu päev, õhtust rääkimata läks kvaliteetajana kirja. Ainsad veidi segavad tegelased on sel aastal sääsed, kuidagi ei anna teised rahu isegi juuli keskel. Saunas kangutasin puugi puusa pealt lahti, ei kõva leil ega külmas allikas suplemine sundinud teda ise lahti laskma.

Heategu

Tänase päeva hea tegu sai keset päeva tehtud. Kiikasin suvilas heina vedamise vaheajal pooleteise meetri sügavusse pinnaveekaevu, mida kastmiseks kasutame ja mis ma näen: väikese liivakivi eendi peal peesitab ainsas päikeselaigus madu. Olen sealkandis varemgi nastikuid ja mõnda üksikut rästikut näinud, kasulikud tegelased, hoiavad konnade ja hiirte populatsiooni kontrolli all. Ilusast välimusest ma ei hakka pikemalt leelutama, kuna ilu on maitse asi ja paraku leidub inimesi, kes madude soomuse läiget, värvide puhtust ja vilgast roomamist ei oska hinnata. Kollase kaelalaigu põhjal ilmselgelt nastik. Teab kaua see tegelane kaevus olnud, äkki kevadest saati, konni igatahes ei hakanud ühtegi silma ja isegi teod olid kadunud. Maod on visad vennikesed, peavad päris pikalt söömata vastu aga see isend paistis õige pikk ja kiitsakas.

Muidugi pean ta kaevust välja aitama - aga kuidas? Ise kaevu käsitsi madu püüdma väga ei meelitanud, mitte et madu niipalju kardaks aga kaevus suht vähe ruumi ja pinnad libedad. Kui madu vette sulpsab on teda õige keeruline kätte saada, muidu kuiv jahe soomus muutub märjana libedaks. Nagu mu sõnade kinnituseks libises siug vette kui liigutasin kaevu ava peal olevat aiavõrguga kaetud raami. Kõige lihtsam muidugi asjatundjatelt küsida, ei mitte AI vaid vanema tütre käest seekord. Paraku oli kell veidi varajane Kanadas, vastust igatahes kohe ei tulnud. Järsku jäi silma reha, mida heina riisumiseks kasutasin. Kui ettevaatlikult tõsta, peaks madu kenasti rehapulkade taha jääma. Kaas maha tõstetud, lükkasin reha kaevu, nastik ootas rahulikult vees ja jälgis mind pea kõrgelt väljas. Esimese katsega sain tegelase rehale, tõstsin välja ja imetlesin eredas päikesevalguses sätendavaid soomuseid. Madu potsatas murule ning roomas kiirustamata metsa poole.

Google soovitatud "maantee"

Suvilasse sõitsin rattaga, 20 kilti pole ju miski maa. Lasin Googlel soovitada kõige otsemat - teinekord tasub ikka enda mälu usaldada. Google viis mu heinamaa serva ning juhatas risti sellest üle, teeks olid vaid niiduki poolt sissesõidetud rattajäljed. Õnneks mu hübriidjalgrattaga pole suurt probleemi aga tüütu ikkagi. 

Samas sain nautida imeilusaid Eestimaa vaateid: niidud, põllud, mets, erksinine teaevas pimestavvalgete pilverünkadega. Muidu lahe sõita ainult vastutuul segas. Arvasin heina vedamist lihtsaks ja kiireks tööks, peale kahte tundi, kolme õlut higist leemendades ja sääskedest sööduna mõistsin oma eksimust aga tehtud see sai. Nahistasin veits süüa ja sõitsin mere äärde higi ning mustust maha loputama. Vesi oli tänu meretuulele hullult soe aga vetikasodi täis. Kui tavaliselt vetikad vaid kalda ääres siis seekord isegi kaelani vees - uju nagu kapsasupis - puhtamaks ei saanud.

Käruga käsitsi heina vedamine

Tagasisõit läks hoopis ludinal, taganttuulega kergliiklusteel tuli 30 sisse naigu niuhti. Minu rattaga palju kiiremini vändata ei annagi, ees väikseim käik ja taga kuues. Kokkuvõttes kujunes tavapärane tee vaid paarsada meetrit pikemaks, kuid palju parema kattega ja ei mingit taluhoovidest ning heinamaadelt läbi sõitmist. Päris sportlik päev oli, 55 kilti rattal, 5 hommikul jooksu, korra ujumas, heinategu ja naatide kitkumine - puhkus missugune - uni tuleb täna hea.

Kõik on kaduv

Kõik on kaduv ja seega suures plaanis tähtsusetu - jõudsime eile vuti veerandfinaali vaadates kiluvõileibade taga õltsi ja konjakit konsumeerides sellisele filosoofilisele järeldusele kui ilma AI abita ei suutnud meenutada millisel MM'l Socrates nõuka koondisele teise värava lõi või kes üleeelmiseks Euroopa meistriks tuli.

Vaatasime juubeldavaid hollandlasi ning arutasime, et tegu kõigest veerandfinaali võiduga, kuu aja pärast ei mäleta seda keegi peale mängijate endi ja üksikute fanattide, meistritiitlit mäletaks aasta pärast mingi osa jalgpallimaailmast, mõne aastaga aga kaotab oma tähenduse ja vajub tasapisi ajalukku. Väikerahvastel püsivad harvad saavutused ehk kauem meeles just seepärast, et harukordsed ja ootamatud, kõditavad rohkem rahvuslikku uhkust. Eestlaste spordisaavutustest on eredaim minu jaoks Erki Noole 2000 aasta kümnevõistluse olümpiakuld.

Täna võitlesin jälle aias naatidega ja korjasin õunapuude alt poolteist ämbrit näpuotsa suuruseid pabulaid, see aasta kannavad õunapuud hullult. Maasikapeenras vohasid naadid nii võimsalt, et eelmise aasta päris viisakatest taimedest olid alles jäänud üksikud lehed õnnetutel rootsudel, marju muidugi mitte ühtegi. Ehk siis ilma järelvalve ja hooleta modifitseerub aed paari aastaga pärandniiduks kustutades edukalt inimtegevuse jäljed. Aias etendus minivorm saatesarjast "Elu peale inimesi". Kuna juhtumisi olen ikka veel elus ei tahtnud leppida olukorraga ning vastavalt termodünaamika teisele seadusele asusin ränga energiakulu hinnaga lokaalset entroopiat vähendama.

Rohimine on ühest küljest nüri kuid teisest küljest lausa teraapiline tegevus. Mõtted lähevad uitama, sest ajurakke suurt pingutama ei pea. Tõestuseks asjaolu, et rohisin ka mingid ema lilled välja, mida nõgeste erivormiks pidasin. Igatahes tajusin oma töö mõttetust, sest hoolimata sellest palju ma vaeva näen kasvab varem või hiljem umbrohi tagasi. Et nagu milleks, võiks lihtsalt jalad seinale visata ja õlut juua. Kergendust pakkus mõistmine: mitte ainult minu rohimine ja õunapabulate korjamine vaid ka kõik teised inimtegevused on suures plaanis mõttetud - alates tänavapühkimisest ja lõpetades südamekirurgiaga. Maakera jaoks imelühikese aja mõne tuhande aasta jooksul säilivad üksikud inimeste loodud objektid, Samas millise pühendumusega me neid loome ja kui uhked oleme ... nagu püsiks igavesti.

Aitab filosofeerimisest, kokkuvõttes on mõtet vaid tegevustel ja asjadel, mis rahuldust pakuvad ja mitte mõelda kas neist kasu on või kaua kestavad. Kas ma lõpetasin naatide kitkumise ära, kus sa sellega, aga tegin seda palju rahulikuma südamega edasi. Nautisin värskes õhus olemist, lonksasin aeg-ajalt õltsi teades, et niipea kui tüdin, jätan pooleli, mis varsti juhtuski. Keset peenart jäi vägagi kunstiline kaks ruutmeetrit maltsa õnnelikult kasvama. Jooksma minekuks oli hiljavõitu, hoopis rattaga poodi hommikuks saiakesi valmis ostma. Mitmetera croissantid, mango-passioni saiake ja suitsukana seene pirukas annavad põhjuse hommikul (rõõmsa meelega) ärkamiseks. Teemaväliselt tõdesin Hiiu-Harku terviserajale pöörates: tegelt võiks küll käia õhtupoole jooksmas - hulgaliselt nägusaid, prinke ja napis riietuses neiukesi lippamas. Mõnele kobedamale sappa võttes võiks märkamatult rekordi joosta ... või ahistamise eest politsei huviorbiiti sattuda :D Rimis muideks nägin kolme politseinikut pizzat ostmas - noored pikad heas vormis kutid ja kena neiu, kõigil tõsised tukid vööl - positiivselt muljetavaldav!

Lõpetuseks küsiks milline on teie esimesena pähe kargav eestlaste spordisaavutus?

Halb ja veel halvem

Ei saa üle ega ümber aga selle aasta määravaim sündmus saab olema USA presidendivalimised. Julgen arvata, et tulevikus tuuakse valimistulemust esile kui maailma ajaloo olulist pöördepunkti. Vaadates milline on momendi valik ei näe ma kahjuks mingit põhjust optimismiks - võta üks ja viska teist. Ei mahu pähe et 342 miljoni elanikuga USA's ei suudetud leida paremat presidendikandidaati kui Biden ja Trump??? Kas keegi oskaks seletada kuidas Ameerika on sellisesse olukorda sattunud, kremli rolli ei usu ehkki paremat seisu nad vaevalt oskaks loota. Miks, miks küll demoraadid üldse Bideni üles seadsid. Olen küsinud seda mitmetelt ameerika asjatundjatelt ja läbivaks põhjenduseks on traditsioon: võimul olev president seatakse alati üles teiseks valitsusajaks. Teine põhjendus, et nelja aastaga ei jõua ta oma agendat rakendada, alles teisel valitsusperioodil saab sellega tõsiselt tegeleda ja nii jälje riigi ajalukku kirjutada. Pealegi võitis Biden ülekaalukalt eelvalimised - ehk siis demokraadid on tema taga. Ma küsiks vastu: "Kas valimisvõidu ja USA strateegiliste huvide kahjustamisega riskimine on väärt ühe mehe (olgu või presidendi) ego upitamist"?

Kui enne presidentide debatti pidasin Trumpi küll favoriidiks kuid leidsin, et oskusliku kampaania puhul on Bidenil võimalus siis peale seda olen Trumpi võidus kindel. Nii kindel kui olla saab eeldusel, et mingeid katastroofilisi pöördeid ei juhtu või Bidenit ei asendata kellegi teisega. Irooniliselt on USA's seekord otsustajateks valijad kes pole veel otsustanud millise kandidaadi poolt hääletada - nii vabariiklaste kui demokraatide põhitoetajad üksikute eranditega jäävad oma mehe selja taha, ükskõik kui ebasümpaatne too personaalselt on. Aga just kõhklejatele mõjus Bideni esinemine kartusi kinnitavalt: mees on riigi juhtimiseks liiga vana, et mitte öelda dementne. Trump ajab muidugi ka seosetut juttu ja valetab pidevalt, paraku vahet pole - tema tulised pooldajad niikuinii ei saa suurt sotti. Tüüp suudab esinedes ameeriklastele otsusekindla ja tugeva mulje jätta.

Kui eile hakkasid levima kuulujutud Bideni enda kandideerimisest loobumisest siis hilisõhtul tuli teade, et presidendi ja hulga juhtivate demokraatide koosolekul otsustati jätkata "võiduka lõpuni". Ei saa aru kas sõna "võidukas" oli irooniline, piisanuks lihtsalt "lõpuni". Mu arust on just uue kandidaadi väljakäimine demokraatide ainus shanss, tegelt imestasin juba enne valimiskampaania algust, miks üldse Bidenit lastakse proovida. Kõhklejatest valijad ja Trumpiga rahulolematud vabariiklased tuleks tõenäoliselt iga vähegi tuntuma demokraadi selja taha, Bideni kandideerimise korral pigem jäävad lihtsalt koju. Mida hiljem mees loobub, seda vähem aega jääb uuel kandidaadil kampaaniaks ja seda väiksemaks kujunevad võiduvõimalused.

Kui ma oleks mängur pakuks välja järgmised valimisvõidu protsendid: Trump 80%, Biden 4%, Keegi teine demokraat 14%, Keegi teine vabariiklane 2%. Need oleks praeguse seisu protsendid, kui üks või teine põhikonkurentidest kukub mängust välja muutuks numbrid oluliselt. Nii Trumpi kui Bideni lahkumise puhul langeks vabariiklaste võiduvõimalus oluliselt, mõlema lahkumine muudaks olukorra raskelt ennustatavaks - palju sõltuks, kes saab uueks kandidaadiks. Ainult Bideni lahkumine oleks demokraatide jaoks soodsaim - see on nende võimuses, miks mitte ära teha. Ainult Trumpi asendamine vähendaks vabariiklaste võimalusi, loomulikult seda nad praegu tegema ei hakka.

Kokkuvõttes seisab maailm suure tõenäosusega silmitsi USA'ga, mida järgmised neli aastat juhib ettearvamatult käituv süüdimõistetud kurjategija. Ja venemaad juhib veel süüdimõistmata kurjategija, kelle kuritegude loetelu mahuks mitmele köitele. Perspektiiv missugune, nende kahe käsutada 88% maailma tuumarelvadest😱 Kaabakas tunneb kaabakat - karta on, et Trumpi võimule tulemise korral sunnitakse Ukraina USA abi äralõikamise ja pättide vastastikuse kokkuleppega rahule. Aga Ukraina sõja perspektiividest Trumpi võidu valguses kirjutan järgmises poliitpostituses.

Aktiivne puhkus

Nii aktiivselt olen "puhanud", et pole jõudnud blogistada. Maksan nüüd veidi võlga tagasi. Laupäval käisin "Retro" üritusel ... ei mitte sellel überkallil Pühajärve omal vaid palju lähemal Padisel. Esines punt nimega "Regatt", palju vanu lugusid mida isegi mina noorusaegadest mäletasin. Külalistelt oodati temaatilist riietust, otsisin pööningult oma vana EÜE '83 aasta sinise pluusi välja. Sealsamas jäi silma ka '79 aasta EÕM 13 töösuvi kollane särk. Pisikene teine oli aga sikutasin isegi ilma seebita selga. Üllatav kui kvaliteetne nõuka värgi kohta, riie kenasti prink ja trükivärvid selged. Nii ma siis esindasin stagnaaega -  seitsmekümnendate lõppu kaheksakümnendate algust. Rahva hulgas jäi silma ainult üks malevlane punase EÕM pluusiga, ta oli staazhikam kui mina nagu vennastumise käigus selgus. Üllatavalt tantsulemb publik, põrandal vihtus rohkem rahvast kui istus pinkidel. Pikema kirjelduse võite ürituse kohta leida Kaljulava veebilehelt.

Pühapäeval käisin suvilast läbi, üritasin veel niita rinnuni heina, palju ei õnnestunud, sest vikati vars murdus suurest punnimisest. Mul polnud ka vajalikke tööriistu kaasas. Käisin meres ujumas ja sõitsin tagasi linna, uhkest bemarist laenuauto tuli tagastada, sest omanik saabus öösel. Ses suhtes veidi närvesöövam, et võõra masinaga muretsed iga pisikese asja pärast palju rohkem kui enda auto puhul. Suvila ette pöörates on suht kitsas läbikäik suure kuuse, kase ja lepa vahelt. Tänapäevane masin kisab nagu siga aia vahel kui mingi takistus lähemal kui pool meetrit, häiret maha ei osanud ka lülitada. Kokkuvõttes läks õnneks, pääsesin ilma ühegi kriimuta, ainult vares sittus hirmsa läraka keset klaasi.

Esmaspäeval tegelesin aias naatide rohimisega, marjapõõsad ei paistnud enam välja. Parandatud vikatiga sain ka kraaviperved pikast rohust puhtaks. Õhtul kohvitasime emaga, mugisime Retropeolt kaasa saadud kulinaaria meistriteoseid ja arutasime mis tarvis minu siinoleku ajal teha - jeeker küll, päris pikk nimekiri tuli. Mis seal ikka, tuleb otsast alustada, ega asjad iseenesest tehtud saa. Kohv tuli vist sutsu kange, sest kummalgi polnud öösel eriti hea uni. Ma sõitsin õhtul suvilasse, et seal ööbida ja hommikul varakult kastemärga heina rünnata lihtsama niitmise lootuses. 

Liiga hilja, et miskit asjalikku ette võtta, jalutasin randa päikeseloojakut vaatama. Jõudsin isegi liiga vara nii et jaheda tuule käes ei viitsinud päris loojanguni oodata. Vaated olid sellele vaatamata ägedad, tuul tugev, lained suured, voogasid liivale või pritsisid kivide vastu põrgates kõrgeid vahufotääne. 

Kajakad planeerisid tuules mõnuga, lohelauatajad olid juba kaldale läinud. Vesi suht soe aga sisse hüppama ei kutsunud, õhk liiga jahe. Tagasi suvilas surfasin veidi moblal netis ja panin lõpuks magama jäämiseks podcasti peale. Uni ei tahtnud kuidagi tulla, lõpuks kahe ajal ikka jäin magama. Viie ajal ärkasin, suur valge väljas. Pöörlesin tunnikese kuni uinusin uuesti. Ärkasin alles peale ühteteist poole une pealt ema helistamise tirinast. Unenägu ise väga temaatiline: arutasime isaga mis tema relvadega teha, venelased on Narva all kaitsest läbi murdmas. Isa arvas, et jahipüss kulub kodus ära, esimesed paar saavad läbi ukse haavlilaengu, järgmisi nopime püstoliga kuniks salv tühi. Optilise sihikuga vindiga võib neid kaugema maa pealt jahtida. Mäletan mõtet, et kurat küll, kena väljateenitud pens läheb vett vedama, aga tiblasid niisama siia ei lase. Siis meenus rahustav fakt: meie firma reeglite järgi hakkab naine minu pensi saama kui ise peaksin sõtta jääma.

Nii palju siis varahommikusest niitmisest. Läks trumm, mingu pulgad ka. Panin hoopis tossud jalga, et rannal jooksuring teha. Ei läinud eriti libedalt, paras punnimine liiva sees joosta aga juulikuu esimesed 5 kilti sain täis. Karsumdi merre lainetesse, milline mõnus karastus, vesi just paras, pakuks 18 kraadi. Tagasitee valisin läbi metsa, hästi tehtud - paar peotäit haruldaselt suuri ja maitsvaid metsmaasikaid panin nahka. Suvilas tahtsin kohvi juua aga pekki küll, kohv oli maha jäänud. Kaalusin kas sõita poodi ja osta pakk kuid ei viitsinud. Jogurt, krõbinad, kali ja saiakesed. Kell juba üks, enam ei andnud niitmist kuidagi edasi lükata. Järgmised kakspool tundi vehkisin vikati ja luisuga vaheldumisi ja vandusin, jube higistamine. Vedelikupuudust leevendasin paari õllega, rohkem ei tohtinud kui kavas õhtul linna sõita. Lõkkeplatsil sättisin eelmisest korrast jäänud oksad hunnikusse, sääsed kuradid sõid kui segased. See aasta on ütlemata hea sääseaasta, isegi linnas tülitasid teised. Õnneks olen suht tundetu kodumaiste vastu, punne üles ei tule, lihtsalt tülikad teised ja kuidagi häirib kui keegi su kallal elusast peast maiustab😋

Linna jõudes oli esimene asi kohv keeta, mul vist ikka kohveiini sõltuvus, pea oli raske aga pilt selgines märgatavalt peale esimest kruusi. Kohvi kõrvale sain teate autot laenanud sugulaselt, tema haiglase olemise põhjuseks olevat koroona. Enda pärast ei muretse aga nüüd tuleb veidi aega emast eemale hoida, 90 aastase puhul ei saa selle tõve edasi kandmisega riskida. Ei usu, et nakatumine nii lihtne ja kiire oleks, kuid parem karta kui kahetseda. Kummalisel kombel magasin jälle poole üheteistkümneni, ei tea kas hakkan lõpuks ajavahest üle saama, oleks nagu aeg ka. Jõin kohvi, sõin hommikusöögi, uimerdasin veidi ja otsustasin lõpuks lõuna ajal jooksma minna kui sadu järele jäi.

Võtsin suht rahulikult ja kusagil poole distantsi peal tekkis mõte selle kuu kümps ära teha. Harku metsas tavapärasest pikem ring, osaliselt mööda 15K rada. Tempo kujunes nigelaks, vaid veidi alla 50 minuti 10 kildi peale, selle aasta kõige aeglasem kümps vaatamata perfektsele jooksuilmale: 16 soojakraadi ja kerge uduvihm. Õhtul rattaga Kalevi Nõmme turul asuvasse kommipoodi, hinnad on tõepoolest märgatavalt tõusnud. Kilosed pakid 10.50 EUR. Haarasin kilo Oravakest, Tallinnat ja Maiuspala, lisaks Vana Tallinna batoonikesi - arve 35 euri. Sealtsamast Selverist võtsin vürtsikilu ja suitsuseakeelt, juhuks kui suure kommisöömise peale süda läikima hakkab😜

Öö oli kummaline, samal ajal palav aga külmavärinad, ega ometi tõepoolest covidi saanud. Samas magasin jälle pikalt poole üheteistkümneni ja enesetundel polnud miskit viga. Hommikujooksu 8 kilti tundusid haruldaselt vaevalised ehkki jällegi hea jooksuilm 20 kraadi ja pilvitusega. Jasmiinilõhn käis üle pea mis tähendab, et lõhnameel olemas ja nii kommi kui õlle maitset tunnen endiselt täie teravusega. Päeva veetsin asjaajamisega ja õhtupooliku aias naate rohides ning oksi lõikudes. Vaarikad see aasta õige nirud, kuulsin raadiost, et üldine probleem Eestis, olevat seotud ilmastikuoludega. Läksin nii hoogu, et söömine ununes. Õhtusöögiks maksakaste ja kartulid tomatitega, maiuseks kohv saiakestega ja mitmed kommid. Selline siis mu puhkus on. Ega ma kurda, tegelt mõnus, sest aias või suvilas meeldib mütata, ainult asjaajmine tüütu.

P.S. Kas kellelgi olnud sihukesed koroona sümptomid, et väsimus, unisus, tajutava temperatuuri ebakõla ja vahepeal tunne nagu oleks õhust puudus aga suurt muud ei miskit? Muidugi fakt, et jooksen endiselt suht pikki vahemaid (ainult veidi aeglasemalt ja vaevalisemalt) vihjab, et miskit tõsisemat nagu olla ei saa.