Prangli ja Keri

Sõprade seltskonnaga kuuekesi paadimatk. Nagu tavaliselt hommikul sadamast ajama ja kohe tuurid peale. Seekord polnud aimugi kuhu sõita plaaniti, selgus et Prangli ja Keri sihtmärkideks. Kiirpaat vajab kaid, et kuiva jalaga kaldale saaks. Tütarsaare külastamise mõtte matsime maha, paat võetaks kindlalt ära ja parimal juhul antaks meid üle Narva piiripunktis. Suurem tõenäosus küll süüdistus spionaazhis ja sellele järgnev Siberi sõit ning elamine vene riigi kulul. Tuul oli minimaalne kuid lainetus loodest täiesti arvestatav. Kapten valis Prangli suunas veidi riskantse otsetee Aegna ja Kräsuli vahelt läbi. Uhas täiskiirusel otse kivide kõrvalt. Nõudis väga täpset navigeerimist, sest läbipääs isegi madala süvise puhul vaid 10 meetrit lai.

Pranglil oli üllatavalt palju rahvast, paate ja purjekaid mitmest eri riigist, näha nii Soome, Saksa kui Rootsi lippe. Parkimise saime kümpsi eest kai otsa kummika kõrvale. Enne kui suundusime saart avastama ladusime taskud kaatri külmikust võetud jooke täis. Saare ainsal asfaltteel sõitis paar autot mööda ja isegi kastiveokas turistidega, kes meile entusiastlikult lehvitasid - ilmselt pidasid kohalikeks parmudeks😁

Päästekomando inimestega saime jutu peale, puhastasid parasjagu mingi suurema laeva päästeparve. Polnudki sihukest asja lähemalt näinud. Välja näeb nagu pirakas erkoranzh telk, kahekordne täispuhutav rõngas ümber. Põhja all veekotid tasakaalu hoidmiseks. Kaheksa inimest pidada mahutama. Tormiga läheb kiirelt vett täis kui laine üle parda viskab, uppumise ohtu pole, kuid alajahtumine muutub kiirelt probleemiks. Kaasasolevast veevarust saan aru aga kuivikutepakid tunduvad Läänemerel mõttetu lisa, nälg on viimane asi, mis siin merehädalist ohustab, kõik muu palju pakilisem.

Prangli kohvik

Uue auto roolis

Saare keskel olevast kohvikust kaugemale ei jõudnud. Võtsime moe pärast ühe kohaliku õltsi ja mingi käsitöönapsu kaasasolevale veinile seltsiks. Käivet tekitasime suitsulestade söömisega. Maitsev see kala on aga kirvehinnaga ja hullult luid täis. Linnauntsakana ei oska muidugi korralikult süüa teist. Vanasti sai vanaema juures Rannamõisas kohalike kalurite valmistatud kuivatatud soolalesta nositud, kontidega polnud probleemi, sest lestast lõigati kääridega risti õhukesi viilakaid. Kala läks kurgust alla koos naha ja luudega. Lahkudes hakkas kergelt tibutama ehkki märkimisväärseid pilvi taevas polnud.

Keri

Järgmiseks sihiks Keri. Olen ennegi mitu korda käinud, igati tore pisike kiviklibust ja rahnudest moodustunud saareke. Rahvast vaid paar kummipaadiga saabunud uudistajat ja saarevaht. Siin võtsime korraliku eine, paraku hakkas sadama just siis kui võileivad valmis. Õnneks saarevaht avas "külalistemaja" ukse, saime varju all kere kinnitada. Sadu jäi järgi, oleks hea meelega veidi rohkem ringi vaadanud kuid seltskond kiirustas tagasiteele. Paati astudes avastasin, et tormikile ja kapuutsikas jäid varju alla. Silaksin kiirelt paarist lauast koosnevat kaid pidi tagasi ja tõin ära. Tagasisõidul kulusid marjaks, vastulaine viskas korralikult vett sisse.

Tilgu sadam

Mandrile jõudsime juba kuueks, kiirpaadiga lähevad ka pikad sõidud siva. Kodus autost välja kobides olin nii väsinud, et viskasin pikali ja põõnasin tunnikese enne kui heaune kohvi peale panin. Jälgisin otseblogist Eesti vehkleja pronksimatshi mille ta kahjuks napilt ja viimase torkega lisaajal kaotas. Samas on neljas koht Olümpial igati võimas saavutus. Tegelikult võiks ka selle tähistamiseks mingi medali anda, väga tobe on muidu pikka ja võidukat seeriat lõpetada kahe kaotusega ning ilma medalita. Mitmel alal ju pronksimatshi ei peetagi, mõlemale poolfinaali kaotajale antakse pronks.