Sealjuures ei sõltu inseneriharidus ideoloogiast: nõuka elektriinseneri diplomiga olen läänes edukalt töötanud nii keemia, mehhatroonika kui andmeanalüüsi peal, isegi raamatupidamist teinud. Mehhaanikainsenerist tütar läks peale paari erineva valdkonna proovimist hoopiski IT inseneriks. Inseneriteadmiste ja tehniliste oskuste universaalsus annab paindlikkust, mis muudab töö leidmise oluliselt lihtsamaks ja võimaldab ka küsida kõrgemat palka. Lisaboonusena tuleb rahatarkus, mis pole põhimõtteliselt midagi muud kui rakendusmatemaatika vürtsitatud sotsiaalpsühholoogiaga.
Majanduslikust vaatevinklist kipuvad niinimetatud "pehmed" erialad kaugele maha jääma nagu võite isegi graafikust näha. Mitmed humanitaarerialad lausa negatiivse tootlikkusega, ehk siis võid endale nendega tegelemist lubada kui keegi selle kinni maksab või kui teed lisaks kõrvalt mingit muud tööd mis võimaldab inimese moodi (mitte vaevu hinges püsides) ära elada.
Ma ise tunnetan ja arvan, et laias laastus nii on kui ringi vaadata. Siin Kanadas ehk küll mitte nii drastilised vahed, kuid tehnilised oskused kaaluvad keskeltläbi kindlasti humanitaarsed üles. Aga mis teie arvate???
100% nõus. Ja kordan seda nagu mantrat, kui kusagil noortele esinen. Eesti iseseisvumisega tekkis moment, et paljud ei töötanud enam õpitud erialal, sest mingid ametid kadusid ja uued tulid kapitalismiga juurde.
ReplyDeleteMeil oli mingil hetkel inseneriharidusega müük, CEO, turundus, ost logistika juhid., tootmine ja tehnika nagunii.
Eestis on tekkinud lisaprobleem. Kitsas matemaatika. Lapsed valivad selle mugavusest ja see paneb valiku kinni. Sh ka osadele humanitaar aladele.
Meie - insenerid! :)
ReplyDeleteMina kui matemaatik olen samuti nõus, et reaalteadusi õppinud inimesel on edaspidi parimad võimalused tööd leida. Samas populariseeritakse küllaltki palju pehmete erialade õppimist põhjendustega, et huvitav ja kultuuri säilimise seisukohast oluline. Ma imestan, et kas noored ei küsi endalt, mis tööd sellise haridusega saab. See võiks olla teine kõrgharidus, aga esimene peaks ikka leiva lauale tooma.
ReplyDeleteArvan, et selle kitsama matemaatika valiku taga on paljud, kellel lihtsalt pole reaalainetele annet. Või on neil olnud kehv õpetaja, niiet aines pole tugevat põhja all.
Noh, ega siis iga inimese ajuehitus ei võimalda ülikoolis inseneriks õppida ka.
Delete(Klari, kelle ajuehitus võimaldas jeeli-jeeli väga hädise kolmega matemaatikas lõpetada humanitaargümnaasiumi humanitaarklassi).
PS ma lisan siia juurde, et see hädine kolm matemaatikas lõputunnistusele õnnestus saavutada peamiselt tänu sellele, et vabariigi tippu kuuluvas eliit-erakoolis ei tahetud lubada tõsiasja, et mõni ei lõpetagi. Ma arvan. Sest mu sooritus matemaatika lõpueksamil ei olnud kindlasti positiivse hinde vääriline, aga no mis sa hädaga ära teed, eksole.
DeleteÜlikooli muidugi läksin ka, aga ega ma seda kõrgharidust hilisemas elus töö tegemiseks kasutanud niikuinii ei ole.
Keeleinimestel toob ainsana normaalse leiva lauale vist sünkroontõlge aka konverentsitõlge, aga see on kaduv kunst, AI võtab üle, nagu kõik muudki tõlkega seotud valdkonnad. Loodan, et tal läheb veel veidi aega ja saan kümme aastat veel ära loksuda, ei hakka enam karjääripööret tegema. Eestis ei õpetatagi enam ja väikese emakeelega, näiteks eesti, on praegu ikkagi EL-i institutsioonid ainsad, mis sellisele pidevat tööd annavad. Ja töökeeli peaks olema rohkem kui üks.
DeleteKlari, miks sa üldse pidid tegema matemaatikas keskkooli lõpueksami? Ma käisin ka humanitaarklassis ja meid isegi ei lastud sellele eksamile, üks noormees tahtis ja siis tuli õudne jama. Ma olin eos välistanud kõik erialad, kus matemaatika riigieksamit vaja võiks minna ja ma ei ütleks, et valik kitsas oleks olnud. Ma olen siiani seda meelt, et õppida tuleks seda, mis meeldib, sest ma ise läksin isa soovitusel - "sellega elab tulevikus ära!" - õppima haldusjuhtimist, mis oli jama, ja leian siiski, et ehk oleks olnud targem humanitaarile keskenduda. Viimased 19 aastat olen vanu koolikaaslasi saanud šokeerida sellega, et ütlen end töötavat IT firmas, mis ei ole vale, aga ka päris mitte see, mida IT firma all tavaliselt silmas peetakse.
DeleteLihtsalt üle oma varju ei hüppa, kui ei ole matemaatika soont või kui oli kehv õpetaja vms, siis minu meelest ei tasuks nui neljaks reaali punnitada.
Pilleke, ma ei tea, mida sa normaalseks sissetulekuks nimetad, aga kas koha peal töötavad eurotõlkijad ei teeni samuti päris korralikult? Ma aeg-ajalt ikka fantaseerin, et teeks juurabaka samuti ära, siis oleks tee Luksemburgi lahti, kui ainult viitsiks.
DeleteAI on pildis küll, aga abistava vahendina ja vaadates, kui kohmakas see tema abistamispanus on, niipea konkurentsi nagu ei kardaks.
Ma ise töötan vabakutselisena ja ühest küljest tõsi küll, et teenin miinimumpalga ringis, aga teisest küljest ei tee ma seda tööd ju isegi mitte poole koha mahus. Ehk üksnes nii palju, et muude huvitavate asjade kõrvalt, mis on rahaliselt vähem tasuvad, aega ja jaksu ära ei võtaks. Sest need muud asjad on jälle, ee, väärtuspõhiselt olulisemad (nt tunnen ma end seal asendamatumana ja kui mina ei tee, siis kes teeks, rääkimata iseenda huvidest).
notsu
Jah, seda küll, kohapealsed eurotõlkijad teenivad ka normaalselt, see läks mul täitsa meelest ära. Ma ise ka ei karda, et AI töö käest võtab, aga kui täna kolmekümnene oleksin, siis oleks teine lugu.
Deleteraamatute tõlkimine on muidugi selle kõrval jah, ee, pigem väärtuspõhine kui tasuv.
DeleteMarca - ma õppisin erakoolis ja hoolimata sellest, et tegemist oli humanitaargümnaasiumiga, oli meil matemaatika lõpueksam kohustuslik. Ise said valida, kas teha riigieksam (riigieksamid olid vist kolmandat aastat alles siis olemas) või koolieksam. Ma tegin koolieksami. Meil oli üldse kokku 13 lõpueksamit vaja teha, enamik suulised piletitega eksamid, kaasa arvatud matemaatika - seepärast ma arvangi, et mind lihtsalt lasti sealt läbi, sest ma nägin ju komisjoni nägusid, kui eksamit andsin ja mulle sisuliselt öeldi osad vastused ette :D
DeleteKeelte koha pealt väga kaasa rääkida ei julge kuna see valdkond suht nõrk. Üks asi on keelest enam-vähem aru saamine ja hädapärast rääkimine, teine sünkroontõlge. Samas on näha, et telesaadete ja filmide tõlkijaile eestis ilmselt eriti ei maksta, päris naljakaid vigasid kipub sisse hüppama.
Deletevähemalt vanasti olnud vahel lausa nii, et neile ei antud alati isegi kirjalikku teksti, vaid pidid kuulamise järgi aru saama.
DeleteVõi siis jälle ei antud filmi silma ette, nii et pidi puhtalt teksti põhjal aru saama, millest üldse juttu.
Mu jaoks on jälle väga naljakas "väärtustpõhist" sellises tähenduses näha. Ma tõsiselt mõtlesin, et postitus tuleb teemal "millisel erialal töötamine on kõige eetilisem ja mismoodi eri eetikakoolkondade vaade erineb".
ReplyDeletent Eesti riigi-eetose seisukohalt oleks kõige väärtuspõhisem valik kindlasti eesti filoloogia, sest sellega on kõige selgem, et panustab põhiseaduslikku eesmärki. Aga noh, kaudsemalt muusika ja kunstid ja teater ka, sest kust mujalt seda Eesti kunsti/muusikat/teatrit peaks tulema. Insenertehnilistest erialadest järelikult kõige enam arhitektuur, aga laiemalt tootedisain vast ka.
Teiste abistamise eetose seisukohalt pakuks, et meditsiin, sotsiaaltöö ja muu külgnev.
Inimeste äratoitmise seisukohalt põllumajandus, aga laiemalt võttes ökoloogia.
Planeedi seisukohalt ilmselt esimeses järjekorras ökoloogia, aga seoses keskkonnakaitsega võivad muidugi ka insenertehnilised erialad mängu tulla.
Autentsuse eetika seisukohalt on iga eriala hea, millel töötamine ei ole inimese enda jaoks enesemüümine, tegevus, mis hoiab teda kutsumusest eemale.
notsu
Kes kõik inimkonna poolt kasutatava tehnoloogia välja mõtleb ja projekteerib, ikka igatsorti insenerid. Ilma nendeta istuksime ikka veel koopas lõkke ääres, jutustaksime lugusid, ümiseksime rütrmis ja kriibiksime koopa seinale kraapjalgu või metssigasid ;)
Deletemis ei pruugiks keskkonna või isegi õnne seisukohalt halvem variant olla.
Deleteaga ka eeldusel, et tehnoloogia on kasulik, ei tekiks meil insenere, kui keegi ei aitaks neil piisava hoolitsusega täiskasvanueani välja vedada.
DeleteKana ja muna probleem. Traditsiooniline järeltulijate üleskasvatamine võrreldes loomariigiga, päris kaugele edasi arenenud. Kui unistada siis natuke veel geenitehnoloogiat ja tehisaru ning pole isegi konkreetseid inimesi vaja uute loomiseks kasvatamisest rääkimata. Järgmine küsimus, kas nii ebatäiuslikke bioloogilisi roboteid nagu inimesi üldse vaja🤔 Minu eluajal ehk veel on aga edaspidi äkki võivadki robotid kusagil kaitsealadel koopas asuvaid õnnelikke inimlasi uudistamas käia😉
DeleteSuure ajuga inimlapse üleskasvatamine tahab inimeste vahel head koostööd. Ma ei tea, kui tõsiselt võtta Harari juttu, et inimese mastaabis koostöö tegemiseks on vaja lugusid - kõige laiemas mõttes, mis inimesi ühendaks (et üksteist suudaks piisaval määral usaldada ka need, kes pole sugulased ega lähedalt tuttavad), aga minu teada tuli kiviaja materjali põhjal otsustades kunstiplahvatus enne tehnoloogiaplahvatust. Teatud tehnoloogilise arengu jaoks on ilmselt kõigepealt vaja osata küllalt kunstipäraselt mõelda. Pmst vaja osata mõelda olematuist asjust.
Deletevõib ka lühemalt kokku võtta, et "leiutamiseks on vaja kunstnik olla".
DeleteIseasi muidugi, et kõrgkooli erialavalik ei ütle, kui kunstnik keegi omadega on, eks loominguliselt arendab inimest muu keskkond ka, mitte aint kool.
notsu (nii siin kui ka eelmises kommentaaris)
Mind täitsa huvitab mis tööd sa seal Kanada Postis teed oma inseneri diplomiga?
ReplyDeleteMinimaalselt pingutust nõudvat, mis võimaldab hobidega tegeleda, puhata mitu kuud aastas ja samas pakub piisavalt sissetulekut, et mugavalt ära elada - tüüpiline penskarieeliku lebo.
DeleteKuule, sa unustasid nt influencerid, filmitähed ja popstaarid, OnlyFansid ja profisportlased, mis toovad sisse rohkem kui su paljukiidetud insenerid. Vot ei saagi aru, miks rohkem noori nt profiliiga jalgpalluriteks või filmitäheks ei hakka, kuigi majanduslikult on see maru tulus. Miks sa seda ei soovita eriala valivatele noortele?
ReplyDeleteTegelikkuses mind alati hämmastab see ühekülgsus - tahame kõik ju vaadata häid telesarju, teatrietendusi, lugeda head (tõlke)kirjandust, kuulata mõnusat muusikat, nautida head jooki ja veelgi paremat sööki, soovime, et meie lastel oleksid hoolivad ja head õpetajad ning me saaksime vanaduses hooldekodudes kvaliteetset hoolitsust. A samas taome noortele "ära sa jumala eest mingit pehmet eriala mine õppima! näe, kus hariduses on kehvad palgad". Kes need tööd siis ära teeb? Me ei saa ju elada ühiskonnas, kus kõik on kas ettevõtjad või insenerid või IT spetsialistid.
Point ei ole ju selles, et õppima peaks ainult neid erialasid, mis oleks majanduslikult kohe tulusad, vaid pigem äkki pürgima suunal, et ka pehmetel erialadel oleks vähe inimlikum sissetulek. Muidu jäämegi halama, et pole õpetajaid ja hooldajaid.
Ma pole kusagil öelnud, et õppima peaks mingit eriala, küll tõin näite, millise erialaga on kergem ja mugavam elus hakkama saada praeguse ühiskonnakorralduse juures. Ehk siis, väga tore et leidub ka inimesi, kes soovivad missioonitundest üllaste eesmärkide nimel pingutada - ülejäänud on siiralt tänulikud.
DeleteIga tegevus, mis inimese vaimseid ja füüsilisi ressursse liialt koormamata võimaldab mugavalt ära elada on "hea töö". Osa lihtsalt eeldab erilist annet (tippmuusikud, profisportlased, ... ) mida enamusel meist varnast võtta pole. Teatud aladel (insenerid) on keskpärase andega võimalik väga hästi hakkama saada.
Vabaturu majanduses otsustab ühiskondlik nõudlus ja pakkumine suures osas erinevate tegevusvaldkondade palgad. Nõudlust sealjuures kujundatakse läbi mõjutuskampaaniate lapsepõlvest peale (barbie nukkudest viimaste moblade, autode ja lennukiteni).
Tegelikult väga huvitav vaadata kuidas ühiskond eri kaupu teenuseid hindab: üks korralik mobla (1000 Eur) võrdub kui mitme kilo kartuli, pudeli õlle, kontserdi pileti, hambaaugu parandamise, soojamaareisi, bensu liitri või õhtusöögiga restos ... jne ...
mitte üheski ühiskonnas ei ole päris vaba turg.
Deleterääkimata sellest, et turg pole ainus ressursside jaotamise koht. Võtame sellise nähtuse nagu pärandamine ja ongi kõik vabaturg uppis.
ja nii on meil näiteks olukord, kus hooldajate ja õdede peale on tohutu nõudlus, neid otsitakse aina, aga palka ei taheta väga ikka maksta.
DeleteMajandusliku tulu võrdsustamine edukuse ja eriala tasuvusega ongi ju soovitus, mida õppida tasuks. Sama asi.
DeleteNeoliberaalses majanduskäsitluses on tõepoolest kesksel kohal turg, mis reguleerib. Sellest ka suhtumine, et "kui sul nii kehv palk on, siis mine tulusamale tööle" või "omanda targem eriala". Selle majandusmudeli kitsaskohad peaks nüüdseks ju ilmsed olema.
Mu point oli selles, et me ei saa ju eeldada, et kõik õpivad ja töötavad vaid majanduslikult tulusatel aladel. Meil on vaja erinevaid töötajaid, ameteid, valdkondi.
Või sa arvad, et mõni neist inseneridest tuleb sul 20 aasta pärast näiteks hooldekodusse tagumikku pühkima? Praeguste palkade juures peadki vaid lootma, et leidub veel neid inimesi, kes "soovivad missioonitundest üllaste eesmärkide nimel pingutada".
Insenerina on mul vananemise probleemile ammu lahendus leitud, see pikem teema aga vanadekodu sinna ei kuulu. Paar või kolmkümmend aastat peaks elamisväärseid aastaid veel jaguma. Parim kui selle aja jooksul suudetakse teadvus serverisse ümber kantida. Kui mitte siis vähemalt on eutanaasia mugavalt käepäraseks ja kättesaadavaks tehtud. Kui mitte tuleb see pisike asi ise korda ajada. Minu arusaamise järgi on elul mõte kuni nauding suurem kannatustest. Õnneks pole mul religioosset taaka, saan ratsionaalselt ka sel teemal mõelda.
DeleteMatemaatika ja reaalainete koha pealt üldse julgen arvata, et absoluutne enamus õpilasi on võimelised neid suht kergelt omandama. Takistuseks kipub saama kas suhtumine (kodus öeldakse / sõbrad arvavad, et see või teine aine on mõttetud), ebapädev õpetaja või viletsalt koostatud materjal. Omast kogemusest: näiteks keemiat ei suutnud mõista kuni juhuslikult jäi näppu üks populaarteaduslik raamat. Seda lugedes imestasin kui lihtne, kuidas ma küll enne ei mõistnud - viletsad materjalid ja niru õpetaja olid huvi võtnud. Saatuse irooniana töötasin aastaid hiljem keemialabori juhatajana miljardifirmas :P
ReplyDeleteVilets materjal ja ebapädev õpetaja võib vabalt mõjutada ka muudes ainetes. Häbi tunnistadagi, aga kooliajal leidsin, et igavamat ainet kui ajalugu enam olemas ei ole...Lihtsalt õpetati kuivalt aastaarve ja nimesid pähe surudes selgitamata mingeid seoseid ega tausta. Lapsel õnneks on pädev õpetaja ja hoooopis teistsugused õpetamisvõtted ka.
DeleteAjalooga sama lugu, alles täiskasvanuna muutus huvitavaks. Praegugi vaatan huviga populaarteaduslikke ajaloo teemalisi videolõike või loen raamatuid.
DeleteLugesin loo läbi ja kommid, ning ma pean ütlema, et õpetaja on ikkagi kõige "a ja o", mõnikord ka muidugi kodu, mis mõjutab. Näiteks mina olin väga ajaloost sisse võetud, sest õpetaja oskas juba esimestest tundidest selle nii huvitavaks teha. Avastasin justkui täiesti uut maailma. Samas olin ma ka üsna nutikas matemaatikas ja füüsikas. Aga siin on nüüd üks suur AGA. Mul oli nutikus, ja ei mingit probleemi asju lahendada, samas oskasin ka näha, kui erinevad õpetajad võisid olla. Üks (kes nüüd 70, aga ikka õpetab) oli lausa kullatükk. Isegi kõige kehvem 2+2 lahendaja, sai asjadega hakkama, nii enam-vähem. Samas oli mul hiljem õpetaja, kelle kile hääl juba esimeselt korruselt neljandale kostis ja keda põhimõtteliselt kõik kartsid. Või peaaegu. (Muide, ta poeg on näitleja, ja ma pean ütlema, et mulle meeldib tema loetud audioraamatuid kuulata, mõnusa häälega meesterahvas 🙂)
ReplyDeleteMa otseselt ei kartnud tema tunde, kuid mulle ei meeldinud seal istuda just selle negatiivse energia pärast. Need enam-vähem hakkama saajad olid äkki hoopis teises kategoorias, kus isegi 2+2 lahendamine peavalu tekitas. Füüsikas on mul õieti sarnane kogemus. Esimene õpetaja jättis liiga palju õhku, kuni tuli üks naine, kelle tundides kõik justkui ootamatult selgines. Keemiaõpetajast ma ei räägigi. Me ei kasutanud isegi ettenähtud õpikut!
Pean ka ütlema, et me oleme natuke "rikutud" väliseestlased, kes on pidanud kuidagi end üles upitama täiesti uues riigis, kus igasugune kogemus puudus, ning töö otsimine just lillepidu polnud. Kõik see, mis kunagi Eestist põgenenud pidid läbi elama. Ning oma kogemusele toetudes tekib omamoodi kaitserefleks laste osas. Õpi midagi, mis leiva lauale toob, peale seda tee, mis tahad. Mingil määral andsime ehk seda lastelegi edasi, kuigi mitte nii rangelt ehk, kui nii mõnigi siin 70-80 aastat tagasi uue kodu leidnud eestlane. Mari puhul oli kuidagi ammu selge, et inseneriteadus on ta eesmärk. Milline täpselt, oli omaette küsimus. Ta oli ka elektriinseneri kohale vastu võetud.
Kirkel nii selget eesmärki polnud, ning ta kaalus ühte ja teist (näiteks kohtuametnik, politsei, arvutivõrkude spets), aga pinnale jäi lõpuks tööstusdisainer. Kuhu ta ka nn kunstikõrgkooli vastu võeti. Samas kipitses tal ammune unistus midagi hammastega seoses teha, sest oli ju mõelnud ka hügienisti ametist. Alles siis kui pakkusin talle võimaliku valikuna hambatehniku ametit, jäigi ta lõpuks kahevahele: disainer või tehnik. Me omast arust ei mõjutanud teda, kui ta viimaks ütles, et valib ikka praktilisema ala. Kuigi kes teab, mis me siin omavahelistes vestlustes vihjata võisime. Samas ütles, et eks ta võib disaini pärast õppida, kui tahab.
Kõige selle juures olen aru saanud, et mõjuta, mis sa mõjutad, siis esiteks ei saa juba lapse oskuste pärast ei tea mida peale suruda, ja teiseks kui ikka huvi pole, siis mis seals ikka teha. Õnneks olemegi me inimestena nii kirju seltskond, et alati jätkub neid, keda humanitaar tõmbab ja neid, kes praktilisema meelega. Ei kao kumbki maailmast.
einoh, praktilised kaalutlused on arusaadavad. Oletan, et sa ei ütleks ometi, et need poolenisti õhinapõhised hoolitsemis- või kultuuritööd väärtusetud on.
DeleteMina oma postitusega kindlasti ei taha öelda, et ükski eriala väärtusetu on. Lihtsalt osa on lihtsama ja osa raskema vastupanu teed minekud. Mis iganes valik õnnelikuks teeb on hea valik, paraku ei oska paljud ette kujutada valikute kõiki kaasnevaid külgi. Kindlasti ei tule kahjuks nii tööhõive, palgataseme kui eeldatava stressi info kutse valikul vältimaks hilisemaid pettumusi.
Deletesamas on tulevikku muutuvas maailmas raske prognoosida. Lihtne näide on paljud nõuka-aegsed tasuvamad erialad, mis muutusid ühtäkki täitsa mõttetuks (isegi mitte ainult puna-alad, ka nõukogude loogika järgi õpitud majandusteadus näiteks), aga ka tehnoloogia areng võib üllatusi pakkuda.
Delete