Killarney süstamatk 6 - Tagasi tsivilisatsiooni (20Sep)

Valmistudes lahkuma viimaselt laagriplatsilt

Öö möödus rahulikult, parasjagu jahe. Varahommikune udu tõusis järvelt vihjates soojale veele ja jahedale õhule. Paistis, et päikesepaistelist ilma ei pruugi enam pikalt jätkuda, samas vihmapilvi polnud kusagilt kaarest kummitamas. Viimasel päeval tegelt vahet pole, sadada võib nii palju kui tahab, tagasiteel külm ei hakka, lihtsalt vaja soojana püsimiseks tugevamini sõuda. Vihma vastu kaitseks vihmakiled nii mulle kui kutsikule. Ainult märjast peast telgi kokkupanemine ja asjade pakkimine mõnevõrra tülikam. Lõkke süütamisega pole kunagi probleemi olnud kui just paduvihm pole. Viimases hädas ajaks ka ilma läbi ja näriks batoonikesi ning rüüpaks külma vett või veini peale. Hommikul tiksusime kutsikaga veidi niisama lõkke ääres. Manustasime tavapärasest tugevama keretäie ja jõin kaks tassi kohvi. 

Udu on hommikul järvelt tõusnud

Toidukotti tudeerides pidin tunnistama, et jälle sai liiga palju nuuma kaasa tassitud - ma ka ei õpi. Tegelt peaks matkaks valmistumise käigus kõik toidukorrad süstemaatiliselt läbi mõtlema ja selle jagu kaasa pakkima (nagu mu kaasa teeb). Nii enda arust ju tegin kuid ei arvestanud, et hommikusöögi käigus tarbin vaid kuivikuid vorstilõikudega, mõned küpsised või pudru mitte kõik korraga. Õhtusöögi käigus supi VÕI nuudlid mitte supi JA nuudlid. Pealegi maiustasin esimestel päevadel valmistoiduga pizzataskute, kringlitükkide, leivakäärude ja banaanide näol. Lisaks muidugi panin igaks juhuks kõike paari päeva jagu ekstra. Pakisuppi ja kaerahelbepudru pakikest vaadates ei mahu pähe, et nii tillukeses koguses piisavalt energiat inimest päev läbi liikumas hoidmiseks. Ei teagi kas selle kraami energiatihedus haruldaselt suur või inimene jube ökonoomne masinavärk.

Miks alateadvuses kummitab näljahirm???, pole ma ju elus kunagi õieti nälga tundnud. Söömine on küll tore tegevus, kuid kipub nii mõnigi kord ununema kui miskit põnevamat käsil - nagu näiteks matkamine. Kuivtoidust jäi kokkuvõttes üle poole järgi - õnneks on tegu haruldaselt kerge kraamiga ja kui olekski raskem, siis enamuse teekonnast pidi vesi seda kandma mitte mina seljas vedama. Koeratoitu julgelt veerand alles, isegi pool pakiveini läks tagasi toidukotti, ei hakanud seda endale sisse pigistama. 

Kutsikuga süstas Killarney järvel

Enne laagrit kokkupanema asumist käisime ujumas. Telki maha võttes tekkis naljakas situatsioon: nagu ikka polnud viitsinud riietuda, pöörasin siivsalt selja kui üks kanuu mööda sõitis. Kümme mintsi hiljem tuli tagasi, eemalt vee pealt hüüdsid asukoha kohta nõu küsides. Vastasin, et las panen püksid jalga siis tulen näitan kaardilt kuhu poole minna. Kaks meest olid veits eksinud, kasutasid paberkaarti mitte moblat ja GPS'i. Eks ta ole, kaardi järgi orienteerumine nõuab harjutamist, liigendatud kaldaga järvel pole lihtne kõiki neemekesi ja kanaleid madalal vee tasemel istudes märgata. Kaardiga saab hakkama, kuid mis seal salata, mobla ja GPS'ga ikka palju mugavam ja kindlam. Nad muideks pidasid mind skandinaavlaseks, ilmselt paljalt ringilippamise pärast😜

Kitsas läbipääs kaljude vahelt

Poole üheteistkümneks oli telgiplats üle vaadatud ja kraam süsta juurde valmis kogutud. Veerand tundi hiljem lükkasin end kaldast lahti, alustasime tagasiteed tsivilisatsiooni suunas. Algul suht lühike kildine ots vee peal, siis poolekildine portaazh kärestiku kõrvalt Freeland järvele saamiseks. Vahepeal päris asjalikuks tõusnud tuul pani veidi muretsema, kuid kahe aheliku vahel oleval kitsal järvel ei seganud üldse. Kalda ääres võis märgata mõnda üksikut puud värvivahetust alustamas. Viimase lühikese portaazhi juures George järvele kohtusin noorpaariga, kes ilmselt pole varem kanuuga pikemal retkel olnud. Siin pargis kindlasti esimest korda kuna küsisid nõu millist teed valida. Omast kogemusest julgesin kinnitada: sõltuvalt kraami hulgast ja veesõiduvahendist võite arvestada, et üks kilt maa peal vastab 5-10 km vee peal - kokkuvõttes valige marsruut, millel võimalikult vähe ja lühikesed portaazhid.

Vaid George järvel luksus paadisilla näol

Tuul oli vahepeal natuke vaiksemaks jäänud, süstaga polnud probleemi ei vastu tuult ega lainet sõudmisega. Kanuuga hulka keerulisem (eriti üksi) kuna kõrgem parras pakub tuulele rohkem pidet. Kell alles üks, kiiret pole kuhugi, ilm ilus, sõuan järve ääres kaldakaljusid pidi ja naudin vaateid. Mis mõte linna sõita, kasutan looduses olemise aega täiega. Võtsin rahulikult, vahtisin kaljusid ja kive, tegin pilte. Kuna tegu parkimisplatsi äärse järvega on siin ka inimesi rohkem. Mingi moment andis mobla piuksatusega märku levipiirkonnas ja seega tagasi tsiviliseeritud maailmas olemisest. Võtsin hoo maha ning kasutasin momenti andmaks kaasale teada, et olen elus ja terve. Kinnituseks enekas minust ja Sushist süstas järvel. Rääkisime veidi, ei saanud ju karuga kohtumist enda teada hoida.

George järve kaldakaljud

Üks puu värvi vahetamas

Kell ikka liiga vähe, otsustasin teha tiiru järve lääneotsas, kus ühel pool valged kvartsiitkaljud, teisel pool roosa graniit. Sõitsin korraks ka soise kaldasopi äärde lootuses jõhvikaid näha - ei midagi. Mis seal ikka, tuli tunnistada: iga tore asi saab ükskord otsa - võtsin suuna ranna poole. Taevas küll kõrged pilved kuid vihma ei paistnud olevat oodata. Uskumatu: kogu septembri teises pooles tehtud matk möödus super hea ilmaga, just nagu ennustus lubas. Süstaga sõitsin kribinal-sahinal (kuidas seda häält kirjeldada kui paat hooga kruusa ja liivasegusele rannale sõidab) kaldasse. Kuts ronis esikäppadega süstale ja kõõritas siis küsivalt minu poole. Kas tundis kurbust seikluse lõppemisest või rõõmu peadsest kojujõdmisest ja karjaliikmetega kohtumisest?

Must basalt pressitud valge kvartsiidi vahele

Esiteks läksin parklasse auto juurde ja istusin sisse, võtmega keerates läks hoobilt käima - no problems. Tagurdasin randa veepiiri äärde, avasin uksed ja tagaluugi, mille lahtihoidmiseks olen juba pikemat aega kasutanud suusakeppi. Kraam süstast murule, natuke põhja kogunenud vett viskasin pihuga välja. Süsta keerasin tagurpidi, tassisin auto juurde ja toppisin põhi ülespoole sisse. Auto ja süst sobivad omavahel perfektselt, paar senti jääb esiaknast puudu kui nina armatuurlauale toetan. Tagumise otsa ja tagaluugi vahele panin kaabu, et sõidu ajal loksudes plastikut ära ei kraabiks. Kutsik otsustas enne lahkumist suveniiri järve kaldale jätta, kotikese puudumisel pidin julgad oksaraoga suurele vahtralehele lükkama ja lähedasse prügikasti viskama.

Enne autosse istumist tõstsin korra käe, nuhatamaks kui vastupandamatu aroom mul kaenla alt levib. Natuke nagu oli tunda isase metsamehe lõhna kuid mitte sugugi nii tugevalt kui eeldasin. Kindlasti mängib oma osa sensoorne adaptsioon ehk aju poolt registreeritud signaali taandamine taustmüraks kui tegu pideva ja ühetaolise sisendiga. Efektiivse piinamisegi puhul pole mõtet sama piirkonda pikalt torkida vaid liikuda järgmiste närviotste juurde. Tagasi lõhnamaailma tulles: oli põhjust kahtlustada, et kui ise ei tunnegi siis tsiviliseeritud kaaskodanikud võib mu aroomiteraapia hingetuks võtta. Küllap on Kanada Parkide haldamise organisatsioon saanud piisavalt pommiähvardusi haisvate kodanike kaaskondlastelt. Igatahes metslastele, kes soovivad ühiskonda tagasi pöörduda, soovitatakse tungivalt desinfikatsiooni teenust tasuta kuuma dushi näol.

Ilm hakkab pilve minema

8 kilti järvel +1 enne

Kutsiku jätsin autosse, seep mul oli, kuid rätikut muidugi mitte. Koera fleecetekk tundus selleks otstarbeks ideaalselt sobivat. Mõelda vaid, soe dush laiadele massidele on arenenud ühiskonnas vähem kui saja aastase ajalooga. Ilma saab edukalt läbi kuid mis seal salata, kuradima kaif on pihustatud kuuma vee jugade all mõnuleda. Asju oskad hinnata ja teise pilguga vaadata kui neist mõnda aega ilma olnud. Viis minti lihtsalt seisin ja lasin veel voolata enne kui seebitama asusin. Väike mure kuidas seep nädal aega ilma olnud nahale mõjub osutus põhjendamatuks - ei järgnenud mingit allergilist reaktsiooni liigsele puhtusele. Mis aga kahjuks ei kehtinud kuivatamise kohta. Pead kuivaks hõõrudes lõi ninna mingi kummaline lehk, hakkasin köhima ja nina läks vesiseks. Mida kuradit, silmi avades avastasin et olen kaetud niiskete kutsika alusvilla tortidega nagu vaip peale harjamist. Lehkasin kui märg koer - palju hullemini kui enne pesemist. Uuesti ei viitsinud dushi alla minna, noppisin villatordid maha nii hästi halvasti kui sain. Järgmised neli tundi autos saab koer näitliku õppetunni sellest mida meie peame kannatama kui loom vihma käest tuppa tuleb ja end diivanile sirakile viskab.

Koduteel

Nüüd oli veel vaja saada üle koera saba lootes, et auto järgmised 400 kilti vastu peab. Pidas kenasti, neljatunnise kojusõidu jooksul kuulasin raamatut, jõin autosse jäänud õunamahla ja näksisin küpsiseid - aeg läks lennates keskmise kiirusega sada kilti tunnis. Kodus võtsid mind vastu kaasa küpsetised ja nurruv kass, enne pikali viskamist pidin auto tühjaks laadima. Asju tuulduma ei saanud riputada, sest kohe lubas vihma. Ilmateadet vaadates tõdesin rahulolevalt: paremat matkaajastust raske saavutada, Killarneys oli juba kuue ajal sadama hakanud ja pidi terve öö kallama.

P.S. Vaatasin enne uinumist youtubest karuvideosid, õnneks polnud enne selle kanali peale juhtunud. Kirjeldas õõvastavalt detailselt karude saagiks langenud matkajate ja tervete seltskondade üleelamisi. Osa kokku pandud ellujäänute tunnistuste põhjal, osa hiljem postmortem asitõendite alusel. Enamus grislide rünnakud ja inimeste omad vead kuid vahel tegu kas karu tühja kõhu või territoriaalsusega. Ohtlikum aeg varakevad kui ärkavad näljaselt ja sügis kui varuvad rasva talveuneks. Ja noh, tühja kõhuga ei pruugi nad öösel magada ning on pahurad nagu inimesedki.