See postitus haakub päris hästi eelnevaga. Youtube algoritm muidugi jälgib mida vaatan ja söödab ette sarnaseid: eesmärgiks maksimiseerida mu aega ekraani ees kuna siis olen sunnitud ka reklaame vaatama (kui pole tasulist versiooni ostnud), mis toob Youtubele tulu. Tuntud AI ja robootika asjatundjad vestlevad Emily Changi videos teemal: "Mis juhtub kui robotitel pole meid enam vaja". Ühendades inimtasemel AI ja võimeka roboti loome uue liigi. Arvamused lahknevad kuid mu arust võib tühipaljas arvutimälus paiknev AI olla küll teoreetiliselt üliintelligentne kuid kui tal puudub sensoorne tegeliku maailma tunnetus on hulka raskem saavutada ja ületada inimvõimeid laial tasemel ja sisuliselt aru saada maailmast kus eksisteerib. Ehk siis mälupangal ja programmil peab olema ka füüsiline "keha", mis ei pruugi sugugi sarnaneda inimesega.
Kindlasti on palju efektiivsemaid füüsilisi vorme, optimaalsete väljanuputamise võib AI hooleks jätta. Samuti on inimene suht piiratud sensoorsete võimetega, robotile võib lisada terve hulga, mille jaoks inimene spets andureid kasutab. Võimalik, et tuleviku tark robot saab koosnema kokkupandavatest moodulitest nagu Lego, sest erinevate ülesannete jaoks on vaja erinevaid füüsilisi võimeid ja kehakuju. Kaevur, sõjarobot, seksbot, lapsehoidja või vanurite talitaja saavad igaüks täiesti erineva välimuse ja oskused. Kui robotid võtavad võimu üle kaob vajadus inimestele suunatud teenuste jaoks ja esmatähtsaks ülesandeks tõuseb robotite vajaduste rahuldamine. Loodetavasti paistavad inimesed neile piisavalt nunnud, et koduloomadena hoida või äärmisel juhul kusagil reservatsioonis pidada😜
Päris pikalt näidatakse robotite inimnägude treenimist, inimesega suhtlemisel see väga oluline. Sõjarobotite juures toodi välja huvitav fakt, et juhtivad AI ja robotite arendamisega tegelevad riigid keelduvad seadmast piiranguid, eriti neid mis puudutavad robotite võimesse inimesele viga teha. See ju on sõjaroboti põhieesmärgiks, kuidas saakski piirata, eriti olukorras kus konkureeriv riik ei keela. Keeruliste autonoomsete (inimjuhtimiseta) sõjarobotite arendamine lõppjärgus, esimesi võib peagi ilmselt Ukrainas näha. Ma ei näe mingit moraalset dilemmat, sest inimesed on aegade algusest kasutanud roboteid sõjapidamiseks. Mida muud on maamiin või isegi ürginimese kaevatud mammutilõks kui ootele seatud rudimentaarne sõjarobot, mis teeb oma töö ilma inimese otsese osalemiseta. Üheks probleemiks olevat väidetavalt asjaolu, et tapmise muutumine automaatseks ja impersonaalseks vähendab oluliselt moraalset tõkendit vägivallale. Nii on, aga sellises maailmas me elame. Kui soov ellu jääda tasub valmistuda ja kohaneda mitte raisata aega vingumise või tuuleveskitega võitlemise (loe tehnoloogiavastasuse ja relvapiirangute) peale - kohanemisvõime on intelligentsi kriitiline osa.
Omalt poolt lisaks juurde, et areng tundub kulgevat järjest kiiremini ehkki tsükliliselt nagu ikka. Aeglasemad lineaarsed samal tehnoloogial põhinevad perioodid vahelduvad uutel innovatiivsetel tehnoloogiatel põhinevate kvalitatiivsete hüpetega. Tänapäeva noored ja isegi keskealised peavad olema valmis tohtuteks ettekujuteldamatuteks muudatusteks ja kui AI ning robootika tõepoolest nii kiirelt arenevad kui enamus futuriste ennustab ei jää ka penskarid puutumata.
kontrapunkt: sensoorset piiratust või sensoorseid piiranguid on vaja. Piiramatu sensoorne sisend jooksutaks iga süsteemi kokku, kui see pole just ise piiramatu arvutusvõimsusega. Lisaks oleks pidev probleem teha vahet olulisel ja ebaolulisel sisendil. Nagu captchad näitavad, on see üks aspekt, millest inimene on siiani arvutitest kõvasti üle, ilma et peaks isegi pingutama.
ReplyDelete