Tehingute ajajärk maailmapoliitikas

Hommikul ärgates mingit valimisteemalist üllatust polnud, no ega polnud oodatagi. USA's ähvardab tekkida olukord kus kogu võim on vabariiklaste käes: President, Senat ja Kongress täiskupatuses. Selline olukord pole kunagi hea kui tasakaal kaob. Voodis lebotades lugesin moblalt läbi nii president Kaljulaiu kui Mart Helme intervjuud. Laias laastus nõustun mõlemaga, isegi Helme jutt tundus suht realistlik kui teatud momendid (valimiste võltsimine ja süvariik) välja jätta. Läbiv toon on aga Trumpi käitumise etteennustamatus.

Järsult on kasvanud võimalus, et oleme tõepoolest uue maailmakorra lävel. Kas just sellises vormis mida kremlis loodetakse aga suured muudatused on ilmselt ees. Maailmas tekkivad jõukeskmed, millest USA ja Hiina primaarsed ning suht võrdsel tasemel. Teises liigas vene, Euroopa, Aasia ja globaalne lõuna (Aafrika pluss Lõuna-Ameerika). Ülejäänud riigid ei saa palju valida, pigem jagatakse jõukeskmete vahel. Piirialadele jäävate riikide kuuluvuse määravad nende poliitikute ja diplomaatide osavus kuid põhiliselt siiski suurte praktilised kaalutlused. Maailmapoliitika muutub väärtuspõhisest kasu ja tehingupõhiseks.

Trump on ärimehena ju tuntud tehingute sõlmija. Paraku lääne arusaamiste ja põhimõtetega võib lasta end lihtsalt alt tõmmata nii putleri kui kimi poolt. Näoilmed kõrvaloleval pildil õige paljuütlevad! Põhiprobleemina näen lääne suutmatust aru saada, et vene ja teatud määral ka Hiina ei näe lepinguid mitte siduvate kohustuste vaid vastaspoole manipuleerimiseks kasutatavate paberitükkidena. Ehk siis vene järgib lepingut kuni see kasulik, rikub kohe kui jõudu ja võimalust.

USA jaoks on esmajärguline majandus, millest tulenevalt kõige olulisemaks välispoliitiliseks suunaks Hiina. Kui ka kohe end NATO'st välja ei tõmmata siis kindlasti vähendatakse oluliselt sõjalist panust Euroopa suunal. Euroopa peab ükskord suureks kasvama ja hakkama ise nii rahaliselt kui poliitiliselt tõsiselt panustama kaitsesse. Nii oma rahvaarvu kui majandusliku võimsuse poolest ollakse venest pikalt üle kuid poliitiliselt nõrgad ning killustatud. Kui Ukraina sõda polnud piisavalt shokeeriv liitmaks Euroopat ühise vaenlase vastu mis siis on???

Ida-Euroopa ja Eesti jaoks on kõige hirmutavam võimalus teise maailmasõja eelõhtu analoogina sõlmitav mõjusfääride jagamise salaleping - hüpoteetiline Lavrovi-Vance pakt. Eesti poliitikute ja diplomaatide esmane ülesanne on kõigi võimalike ja võimatute nippidega kindlustada Euroopa mõjutsoonis püsimist ning vältida vene tsooni langemist. Ehkki selle eesmärgi õnnestumine ei sõltu ainult meist tuleb parteipoliitilised erinevused maha matta ja teha kõik vältimaks uuesti okupatsiooni alla langemist, sest tegu eksistentsiaalse küsimusega. Esimese käiguna võiks võtta kõigilt mittekodanikelt hääletamisõigus kõigi astmete valimistel.