Mehed on harjunud oma probleemid ise lahendama ilma kellegi teise peale toetumata, vaid viimases hädas küsitakse häbelikult abi. Tuleb tunnistada, et ega isegi sest patust prii ole - arsti juurde vabatahtlikult ei lähe, naine on viimase kümne aasta jooksul sundinud kaks korda "ülevaatuses" käima. Miskit probleemi ei leitud, mul hea pärast nina alla hõõruda, et ilmaasjata ajaraisk. Samas eks tegelt ole inimese organismiga sama nagu autoga: aja jooksul kulub ja vananeb, aastas korra "teeninduses" käies alles arenema hakkavate probleemide lahendamine palju lihtsam ja odavam kui hiljem kinni jooksnud turbopumba või geneka vahetamine.
Ringvaate juurde tagasi tulles: sain paraja shoki kuuldes kui viletsas seisus ajateenistusse kutsutavate noormeeste vorm ja tervis on. 9000 kutsealusest aastas on tervislikult teenistuskõlblikud vaid 45%!!! Viiekümneviiest protsendist mittekõlblikest on 40% puhul põhjuseks vaimse tervise probleemid!!! OK, mingi osa neist mittekõlblikest on ilmselt simulandid aga ikkagi, rohkem kui pooled noormehed pole traditsioonilise mehe nime väärt - täielikud lödipüksid. Sellega halvad uudised ei lõpe, sest teenistuskõlbulike vorm on alla igasugust arvestust. Teise jalaväe brigaadi näitel tuli neile oktoobrikuus 324 uut kutsealust, kellest vaid viiendik tegi ära kaitseväe füüsiliste võimete testi miinimumnõuetele!!! Kolmandik said jooksus null punkti - ei suutnud 3.2 km joosta 20 minutiga! Ehk siis vaid 9% Eesti noormeestest vastab kaitseväe miinimumnõuetele - härrased ohvitserid: seis on sitt aga see sitt küll meie tuleviku väetiseks ei kõlba.
Jutt on noortest 17-21 aastastest "täisjõus" meestest. Mõistmaks taustsüsteemi viskasin pilgu peale enda esimestele jooksudele. Kes mu blogi kauem lugenud, teab et jooksma hakkasin alles 2019 kevadel, enne polnud kunagi jooksuga tegelenud, üldiselt vihkasin kestvusalasid. Esimene üle 3km jooks ilma igasuguse eelneva jooksutrennita oli keskmise tempoga 5:15 kilomeetri peale (3.28km aeg 17:08). Vanust sealjuures kolm korda rohkem kui kutsealustel noorsandidel. Ma pole ka kunagi mingi sportlane olnud, noorpõlves veidi ülejala erinevais trennides käinud. Liiga laisk olin, et spordiga tõsiselt tegeleda, erinevalt mu isast, kes omal ajal NL tasemel sportlane. Ehk siis mu ainus teoreetiline eelis võiks olla geenid. Googeldasin kaitseväe norme: istessetõusmiste ja kätekõverdustega pole nii suur vahe kuid ka noormeeste normid täidaks ilma igasuguste probleemideta. Lõuatõmbamist mu üllatuseks normides polnudki, ju siis liiga raske katsumus noormeestele.
Grete Lõbu esitas küsimuse: kust küll selline halb seis tulnud, ega keegi tea head vastust ja kindlasti ühest põhjust polegi. Ma ise arvan, et noorte puhul mängib tohutu tähtsat rolli mis parasjagu popp. Kehapositiivsuse kampaaniaga pole ilmselgelt lootust head füüsilist vormi loota. Lisame siia asjaolu füüsilist koormust pakkuvate tegevuste ebapopulaarsusest ning fakti kontoritöö üha suurenevast osast. Lapsed ja noored istuvad enamuse vabast ajast erimõõdus ekraanide ees kas mängides, postitades või teiste postitusi vahtides. Ükski neist tegevustest lihast ei kasvata. Pilte õues palli taguvatest, puude otsa ronivatest või rattaga sõitvatest lastest võib leida vaid vanadest raamatutest. Esimese vabariigi või nõuka algusaja spordi populaarsusest ei maksa rääkidagi.
Aga mis teie arvate kuidas noorte meeste (ja kardetavasti ka naiste) füüsiline vorm nii nigelaks läinud ja kuidas oleks seda võimalik parandada? Tuletan meelde, et füüsiline vorm on tugevalt seotud nii füüsilise kui vaimse tervisega ja enesetundega. Terves kehas terve vaim.
Ei maksa ka ära unustada riigikaitset. Sellises vormis noormeeste puhul piisab vene karul teispool Narva jõge korra urisega ja nolkidel püksid täis. Ma saan aru küll, et mida edasi seda vähem sõltub tulemus sõjaväljal meeste füüsilisest vormist aga ilma mõistliku füüsilise vormita pole ka vaimset, pole võimet raskustega hakkama saada ega enesekindlust.
Pohhuisti lihtne vastus oleks: milleks võidelda kaotatud võitlust - inimene liigina hääbub lähemas tulevikus niikuinii.
14 jooksuga sain napilt kuu "normi" täis, 105 kilti kogunes keskmise tempoga 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 3:56, 5 kildi parim aeg 22:36, 10 kilti üks aeglasemaid 48:40. Käimist, matkamist keskmisest rohkem 86 km, sammude hulk nõks alla poole miljoni - 472083. Rattal vaid 32 kilti kuid süstaga sõudmist 40 km.
Oktoober
Võrreldes eelneva kuuga hulga aktiivsem: 21 jooksu ja 165 kilti, keskmine tempo 4:38 min/km. Kiireim kilomeeter 5+ distantsil 4:04, 5 kildi parim aeg 22:18 10K teine pool, 10 kilti 45:45, parim 5K keskmine tempo 4:27min/km. 11.32km jooksin keskmise tempoga 4:32min/km, kui distantsidega veidi mängida läbisin viimased 10K (2-11) 45:00 ja 5K (7-11) 21:51. Käimist 58 km, sammude hulk üle poole miljoni - 529517. Rattal vaid 18 kilti.
Sa oled ise peamise põhjuse ära nimetanud. Me istume. Meil pole vaja füüsiliselt end pingutada, seda ei toeta ka koolisüsteem. Trennid on tasulised. Suur osa inimestest elab Tallinnas ja siin lisandub trennidele veel keeruline ja ajamahukas logistika- lihtsam on mitte käia.
ReplyDeleteMa kunagi otsisin välja Eesti olümpiavõitjad ( Outliersi postitus)- suur osa oli mitte Tallinnast. Väikelinnas siiski midagi veel toimub.
Kui see teema laiendada riigikaitseks ( millest ka saatelõik oli), siis kogu lootus ongi 45+ meestel ja naistel..
Ja eluaegse väikelinna elanikuna tuleb tõdeda, et mitte igas väikelinnas ei toimu ka.
DeleteSuuremates linnades peaks trenne olema suuremas valikus staadionidest, spordihallidest ja klubidest rääkimata, lisaks veel hulka lihtsam logistika ühistranspordi ning distantside lühiduse näol. Treenima ei pea tingimata grupiviisiliselt ehkki kampas tavaliselt lõbusam. Samas lapsena loomulikult iseseisvalt ei viitsi, mindki pani ikka isa sellesse või teise trenni, ei osanud nagu vastu ka vaielda eriti, kõik sõbrad käisid ka kusagil.
DeleteTuginedes lähivaatlusele, saan tõdeda, et spordiga tegelevad noored üha vähem. Rääkides põhikooli õpetajatega ja treeneritega, siis peamiselt kaotakse trennist 7-8 klassis, kus tekivad muud huvid, so pingutust mittenõudvate asjadega tegelemiseks. Aladega, mis nõuavad rohkem füüsilist pingutust kui reketi käes hoidmine ja kõksimine või tõuksiga trikkide tegemine (jah, tean, et siin on vaja ka füüsist, kuid harrastajana ringisõitmine ei nõua just suuremat pingutust), loobutakse kergelt, eriti kui trenni jõudmiseks peab ekstra minema, seltskond muutub - neid tegureid võib veel ja veel üles lugeda. Üks osa on ka vanemlikul eeskujul ja toetusel, kui seda napib - tuleb loobumine.
ReplyDeleteKeskmiselt tegeleb igas klassis spordiga 1-2 inimest nii poiste kui tüdrukute seas (tuginen vaatlusandmetele, mis põhinevad tutvusringkonna lapsevanematelt ja õpetajatelt saadud infole). Seega ei ole midagi imestada...kehalise tunnis 30 minutit ei ole piisav 2 korda nädalas. Mingis vanuses gümnaasiumis tekib huvi ja pingutatakse 6pack'i nimel, ent pikaajaliselt suudavad seda vähesed. Puudub sisemine motivatsioon.
Lisaks kaitseväele, napib ka sisejulgeolekus heas füüsilises vormis kandidaate. Õppimisega võib ju hästi olla, kuid kui ikka joosta ei jaksa ja füüsiline vorm vastab vaid istuvale tööle, siis selle pealt pätti taga ei aja, kui just ei ole tegemist arvutikelmusega ;)
1-2 inimest klassis tegeleb spordiga on hullult vähe. Iseasi mida nimetada spordiga tegelemiseks. Tagasi mõeldes siis tõepoolest jäi minulgi regulaarsem trenniskäimine pooleli gümnaasiumis ... uuesti alustasin alles paarkümmend aastat hiljem koos enda lastega. Samas ei tähendanud see kehalisest aktiivsusest täielikku loobumist - omaks lõbuks sai ikka ratta, süsta, suuskade, ... jne ... ringi uhada.
DeleteSee on nii mitmetahuline teema, et kohe on... Mul on 7. klassis käiv 13-aastane tütar, kes teeb 10 trenni (tundides rohkem) nädalas ja on oma alal oma vanuseklassis Eesti tipus. Vähemalt viimased kaks aastat ei ole ma pidanud talle KORDAGI meelde tuletama trenni minekut - ka mitte kell 6 reede hommikul - trenn on tähtsam kui kogu muu elu kokku ja treener on jumala staatuses sõna otseses (aga mitte halvas) mõttes. Ja seejuures ei ole ma mitte kunagi mõelnud, et mu lapsest saab tippsportlane (samas, vbl oleks pidanud, kui ta 4-aastaselt esimest korda trenni minnes pärast trenni mulle kindlameelselt ütles, et "mina hakkan ka selle suure lestaga ujuma", mida toonased praeguse tema vanused kõrvalrajal tegid :D). Aga ma julgen küll öelda, et kõik ta saavutused, motivatsioon, tahtejõud, millestki loobumised on 99% ta enda ja imeliste treenerite teene, mina olen ammu toetav taustajõud ja vajadusel "socker mom".
ReplyDeleteAga, kuhu ma jõuda tahtsin... Eestis on allvee-/lestaujumisega tegelevaid spordiklubisid terve rida ja midagi pole teha, see klubi, mille all mu laps algusest peale treenib, on tipus ja edasi on tükk tühja maad, ka Eesti noortekoondis on 90% selle klubi ujujatest koosnev. MIDAGI tehakse seal teisiti, väga teisiti, sest noored püsivad trenni juures ja motivatsioon püsib samuti. Ja ehkki "treener on jumal", ei tähenda see Viiburi sõjakooli laadset, vaid see on lihtsalt mingi uskumatu austus, mis neil noortel oma treenerite suhtes on ja see ei teki niisama. Tütar ütleb, et vabal ajal on nad kõik sõbrad ja üks pere, aga trennis ei tuleks talle mitte iialgi pähe näiteks treeneriga vaielda. Tema rühmast on aastate jooksul loobunud ÜKS noor nendest, kellega nad kunagi algklassides koos alustasid ja tema ei loobunud mitte spordist üldse, vaid võrkpall meeldis rohkem :).
Et noh, mu mõte kokkuvõttes see, et noorte puhul oleneb peaaegu kõik neist inimestest, kellega neil õnn või õnnetus kokku sattuda. Võibolla päris alguses on ka kodul roll, et üldse taipad lapse kuskile trenni poole suunata ja edasi kahtlemata nii moraalne kui majanduslik toetamine, aga tegelik motivatsioon tuleb ikka treeneritelt ja noorest endast. Minul lapsevanemana on praeguseks ainult piiritu tänutunne nende inimeste eest, kes lapse ellu sattusid.
PS! Ma tegelikult räägin plikale juba mitmendat aastat, et pärast gümnat tuleb sõjaväes ära käia, sest tema füüsist ei maksa niisama raisku lasta :P
Sada protsenti nõus, et trenni seltskond ja treenerid on äärmiselt tähtsad lapse spordilembuse kujunemisel. Meie karateklubi kohta mõlemad tütred ütlesid, et see on nende teine pere. Nooremal sai sügisel 20 aastat liitumisest, nüüd ise samas 4'da dan must vöö ja sensei, järgmine suvi lähevad Jaapanisse MM võistlustele. Vanem plika tõmbus tagasi (mitte ei loobunud lõplikult) koroona ajal ja hakkas ronimas käima, nüüd teeb mulle juba lõuatõmmetes ära.
DeletePere kindlasti mõjutab, eks me ole lastega väikesest saati käinud koos rattaga sõitmas, matkamas, suusatamas ja reisimas.
P.S. Tütar ka vahepeal kaalus ajateenistusse minekut kui Eestis töötas.
Tom juba nimetas, kuidas laste karatest ja sealsetest inimestest on moodustunud justkui oma tugev kogukond, kellele alati võib loota. Kui noorem laps välja kolis, siis otsis ikka korterit dojo läheduses, et saaks karatesse kergelt kohale. Ma küll küsisin, kas töö kõrval poleks lihtsam 🙂 Sinna peab ümberistumisega metrooga sõitma. Samas tahtsin nimetada, et kuigi karates on algusest peale väga hästi lastega lävitud, siis 20 aastat tagasi alustanud noortegrupist ongi Kirke ainuke, kes alles (Mari küll nimetab, et ta on hetkel pausil). Samas on alles veelgi kauem karate juures olnud inimesi, näiteks mõned senseid, kes lastega tegelesid. Tüdrukud ütlevad, et nii imelik on nüüd nende kõrval sensei olla.
DeleteNojah, see läks meelest nimetada, et kõik kirjeldatu ei toimu ei Tallinnas ega ka üldse mitte linnas :D. Küll aga pealinna lähistel.
ReplyDeleteMa ei saa siin maal küll öelda, et lapsed puu otsas ei turniks ega ringi jookseks. Naljakad hübriidmängud on tekkinud, arvutimängud viiakse õue reaali ja siis mängitakse sõpradega läbi (st arvutimängu terminoloogia, aga mäng käib reaalis, maastikul). Ilmselt jah mingis vanuses see muutub. Olen suht lähedal koolile, mänguväljakutele ja staadionile, nood on hiliste tundideni noori täis. Pakun, et teismelised ja ka vanemad.
ReplyDeleteMis mõjutab? Sõbrad, võimalused (trennivõimalused) ja rahaline pool (trennitasud). Tuttavate lastel on kõigil trennid, ca paar korda nädalas. Popimad on jalka, rahvatants, kodutütred ka.
Konkreetne näide, kuidas majanduslik pool mõjutab, oli lugu perest, kus üksikvanem just maadles süümekatega, kuidas teatada kutile, et peab jalkast loobuma, sest klubi kujutab omale ette, et on proff: nõutud on trennivorm, võistlusvorm, ametlik esindusvorm, liikmetasud + võistlused Eestis ja väljaspool (reisid ja majutus). Aga selles vanuses (12a) pole veel sponsoreid neil ligi ja kõik käib vanemate taskust. Paljud loobuvad, kuigi poistele on need trennid nii olulised. See näide on Tallinnas.
Vanemate hõivatus vist ka mõjutab, naabrid siin mul (maal) on oimetud, minu meelest hooajal ei ole nagu nädalavahetust, kus üks neist poisiga võistlustele kaasa ei sõidaks. Kas läheb papa suure bussiga ja võtab poisi trennikaaslased peale või siis mamma autoga. Ja neile on see jube oluline ise mängul olla ja kaasa lapsele elada. Nii et kahe-kolme inimese kulud ja 0 oma aega, et midagi ka peale trennide perega nädalavahetusel ette võtta. Kindlasti on neid, kes ei viitsiks.
Tore kuulda, et lapsed ikka väljas ringi lippavad. Virtuaal ja reaalmängu sümbioos - põnev, seda ei osanud küll ette kujutada. Seda kummalisem, et kaitseväe miinimumnõudeid täitvate noormeeste protsent nii madal.
DeleteOsad trennid tõepoolest eeldavad paksu rahakotti, mida kõik vanemad sugugi pole võimelised pakkuma. Kanadas selleks jäähoki no ja ka mäesuusatamine. Mõlemad plikad oleks hea meelega mäesuusatrenni teinud - eeldusi ja oskusi neil oli aga kulud ja aeg seoses meie elukohaga muutsid asja võimatuks.
Üks suur probleem Eestis laste trennidega on minu meelest ka see, et praktiliselt kõik trennid on võistlussport. Iga laps peab trennis käies olema võistlussportlane ja klubi või trenn peab olema võimalikult kõrgel tasemel, seega igalt lapselt oodatakse tulemusi-tulemusi-tulemusi. Iseenesest pole see ju halb, aga absoluutselt mitte iga laps ei ole (ja ei peagi olema!) võistlussportlane. Ka nendel lastel peaks olema võimalus sporti teha, aga kahjuks neil ei ole, sest nendega ei taha keegi tegeleda.
ReplyDeleteKusjuures, ka selle eest kiidan oma lapse ujumisklubi. Täiesti on olemas harrastajate rühmad (ja neid on tegelikult enamus), kus ei ole võistlemise kohustust ja trenne on "normaalsel arvul" ehk 2-3 nädalas. Neile on suvel eraldi laagrid ja selleks, et ka harrastajatest lapsed-noored saaksid soovi korral võistluskogemust, korraldab klubi kaks korda aastas nö sisevõistlusi, kus spordirühmade noored ei osale ja hobirühmade lapsed-noored saavad mõnusas õhkkonnas omavahel mõõtu võtta - vabatahtlikult.
DeleteSporditegemise eesmärk absoluutsele enamusele on hea enesetunne, tõsise võistlusspordiga tegelevad vähesed fanaatikud.
DeleteMa Eesti kohta oskan kommenteerida vaid aastakümnete tagusest ajast, siis küll enamasti tegeleti trennis hobispordiga. Võistlusspordi tarbeks olid spordikoolid, kus trenni tõsiselt võeti.
Tüdrukud karates võistlesid algusest peale aga laste jaoks oli see ikka rohkem mäng kui päris võistlus. Päris võistlussport eeldaks hulga intensiivsemat trenni, kui selle peale minna tuleb paljust muust loobuda.