Operatsioon ☣👽"Alien Invasion"👽☣

Pildil paistab õige pirakas moodustis kuklas

HOIATUS! Ei soovita edasi lugeda kodanikel, kel lähemal ajal toitumine plaanis või muidu nõrganärvilised. 

Et kõik ilusti ära rääkida tuleb alustada sellest, et mul oli juba teismelisena kombeks ise punne ja ummistunud rasunäärmeid tühjaks pigistada. Kostab jube nilbe aga kuidagi rahuldust pakkuv oli peegli ees näha kuidas küüntega vajutades punn mäda pritsides lõhkes või musta peaga rasu-ussike nahapoorist välja roomas. MA JU HOIATASIN! Eks noor inimene tahab kaubanduslik välja näha ja selliste protseduuride jaoks kedagi teist tüüdata tundus sobimatu. Pealegi jättis teise inimese näos täis elujõus õidepuhkenud vistrik eriti eemaletõukava mulje - omaette alati mõtlesin, no miks ta küll sellega midagi ette ei võta. Tegelt oli mu naha tervis keskmisest oluliselt parem, eelnimetatud operatsioone polnud just tihti vaja ette võtta.

Hüppame mõnikümmend aastat ajas edasi. Ka praeguses soliidses vanuses tuleb kord kuus ette olukord, kus vaja silmajäänud punn või mustpea likvideerida. Kümmekond aastat tagasi ilmus kaela peale sihuke rasunääre, seoses asukohaga oli äärmiselt tülikas temaga tegeleda. Aeg-ajalt sai pigistatud aga mingi moment ilmselt väljapääsuava ummistus ja pitsitamine enam ei mõjunud. Jätsin teise rahule, ehkki sõrme all oli punnikest tunda. Möödusid aastad ja tasapisi kasvasid punni mõõtmed. Kuna areng oli nii ühtlane harjusin teisega ära, kaela pealt karvu ajades raseerisin ka teda. Kusagil kolm neli aastat tagasi juhtis kaasa moodustisele tähelepanu ja soovitas igaks juhuks arstiga konsulteerida. Mina tüüpilise mehena ei pidanud seda arstivisiidi vääriliseks, tüli ei teinud, ei valutanud, silma (minule) ei hakanud - järelikult pole probleem.

Kaks aastat tagasi koroonavaktsiini manustades otsustasin perearstilt küsida, mis ta arvab. Tavaline tsüst, ei miskit ohtlikku, aga kui tahad uurida lasta, võime laboris proovi võtta. Käisin ultrahelis ja jäme nõel torgati sisse koeproovi saamiseks. Tulemustest lubati peagi teatada. Paraku sõitsime järgmisel nädalal Kariibi merele puhkusele ja kogu asi ununes. Kui nad helistasidki siis mu telefoninumbrile mingit teadet ei jäetud. Punn kasvas vahepeal rahumeeli edasi hakates omama austusväärseid mõõtmeid. Üritasin teist ignoreerida aga hiljuti pooleaastaselt puhkuselt naasnud kolleeg küsis tööl kas kasvatan endale teist pead. Kui ise ei näe, siis pole nagu olemas, eriti kui valu ei tee ja muud moodi ei sega. Viimase tilga karikasse kallas pilt, mille tütar tegi kui tema sportauto roolis rallitasin. Kuram, kaamera petab, nii suur see muhk küll olla ei saa. 

Otsustasin lõpuks asjaga tõsisemalt tegelema hakata, helistasin perearstile ja läksin kohale. Too kinnitas endiselt, et tavaline tsüst (mis iganes see siis on), teeb su isikupärasemaks😒 aga soovi korral võin opereerida. Uus ultraheli ja peale seda lubas kirurgi konsultatsiooni aja kinni panna. Hoiatas ette, et esiteks on järjekord operatsioonile aasta ringis ja teiseks läheb umbes tonni maksma kuna tegu "kosmeetilise" protseduuriga. Kirurgi juurest helistati eelmine nädal, konsultatsiooni aja kohalikku megahaiglasse sain juba eilseks. Google mapsi peal kulutasin koos kaasaga aega tegemaks kindlaks, kus parkla asub ja kus selle tohutu ehitise peasissepääs: "streetview" on ikka üks tänuväärne leiutis. Arstiabi on meil teoreetiliselt tasuta kuid vähemalt parkimise eest võtavad pappi mõnuga: iga pool tundi $4.

Hommikul sõitsin varakult kohale, parkisin masina, veetsin aega mitmes registratuuris paberimajandusega ja sain koodilindi käele - jah enamuses arenenud riikides on endiselt paber kuningaks. Viimases, kirurgia registratuuris hoiatati, et neil oli mingi hädaolukord mistõttu kõigi ajad edasi lükatud, trükiti veel pakk pabereid, anti minu kätte ning öeldi: järgi "I" tähte. Minu mõistmatu näoilme peale küsis registratuuritöötaja tõrksalt: kas oled esimest korda siin??? As a matter of fact, yes - vastasin. Preili pööritas silmi, tõusis püsti ja näitas põrandale, kus hulk tähestiku tähti maalitud. "Näed see on "I..iiii" osutas suure "I" suunas, mine edasi kuni I'd otsa lõppevad ja pane oma paberipatakas seal ukse juures olevale kandikule ning istu maha ja hakka ootama. Ise ära midagi küsi, kui sinu järjekord kätte jõuab kutsutakse sisse - CAPICHE? Hakkasin astuma pilk kramplikult põrandale naelutatud, et jumala pärast siin labürindis ära ei eksiks.

Ühe ukse ees lõppeski I'de rida, panin paberid kandikule ja istusin vabale kohale koridoris olevas toolidereas. Kiitsin end mõttes täpse ajastuse eest, paar minti enne vastuvõtu aega jõudsin kohale. Paberid korjati kandikult peagi, inimesi läks sisse, tuli välja ja uusi saabus. Möödus tund moblat sirvides ja aeg-ajalt tukastades aga minu nime ei hõigatud ega hõigatud. Tekkis õigustatud mure: äkki nad unustasid mu pataka kuhugi aknalauale või pillasid prügikasti. Kaalusin kas peaks minema küsima, otsustasin end enne kaasale üle FB kurtes maha laadida ja veel veerand tunnikest oodata. No nii, kui järgmisel korral mind ei kutsuta lähen küsin mis pull. 

Väike operatsioonituba

Õde astus välja ja hüüdis mingi teise nime, hakkasin end püsti ajama, kuid üks mees jõudis ette ning õiendas õige nõudlikult: ta juba pool tundi oodanud ja peab tööle minema, arstidel polevat tema aja suhtes mingit austust ja nii edasi ... Õde mainis kuivalt: arstidel on väga kiire, viivitus võib kujuneda kuni kahe tunni pikkuseks ning osutas seinale, kus oligi selline hoiatus. Kui talle ei sobi võib registratuuris uue aja kinni panna, teised saavadki kiiremini ette. Mees pomises midagi pahuralt enda ette ja istus uuesti maha. Pekki, olen niikuinii kohal, eks ootan siis veel tunnikese. Sain just silmad kinni lasta kui kuulsin oma nime õige moonutatult hõigatavat, no ei ole nad eesti keelt ikka veel ära õppinud😏

Kabinetis tuli kõigepealt arstitudeng küsitlema üleüldise tervise ja konkreetse probleemi kohta. Üllatuseks selgus, et neil pole ühtset süsteemi nagu Eestis, pole võimalik mingeid andmeid minu kohta välja võtta. No aga mis kasu siis ultrahelist või koeproovist kui te seda infot ei näe imestasin. Ega ei ole küll miskit, aga ära muretse, teeme siin kohapeal uued testid. Mõni ime, et meditsiinisüsteem nii kallis ja ebaefektiivne kui igasugune koordinatsioon puudub. Ootasin veel veidi kuni arst sisse tuli. Küsis paar täpsustavat küsimust, vaatas ja katsus muhku kaelal, ning küsis kas tahan sellest lahti saada. No jaa, selleks siia tulin. Arst vaatas kella: mul enne lõunat veidi aega, kui panen kohe tuimestuse süsti opereerin poole tunni pärast ... sobib? Tudeng segas vahele: ultraheli ja koeproovide tulemust pole. Arst vastas, et kui lahti lõikan küll siis näen millega tegu ning vaatas mulle küsivalt otsa. Täna??? ... küsisin igaks juhuks üle, silmad imestusest suured. Jah täna, sa selline leplik ja vaikne patsient, muigas ja pilgutas silma. Taara tänatud, et ei jõudnud enne uksele mölisema minna. Muidugi olen nõus, ma niikuinii juba siin, äitähh!!! pomisesin.

Arst lasi õel tuimestiga süstlad tuua, suskas mitu korda kaela ja saatis ukse taha sõnadega, et oodaku kuni opi saal valmis pannakse. Paarikümne mindi pärast kutsuti mind tagasi, viidi opisaali, lasti riided vahetada ja haiglahõlst selga panna. Õde läks arsti kutsuma, ma sain momenti kasutada ning moblaga paar pilti plõksata. Arsti saabudes käsutati kõhuli lauale ja hakati tegutsema. Esialgu desinfitseerimine ja raseerimine ja siis läks lõikamiseks. Ega ma miskit suurt tundnud, paar korda nagu oleks nõelatorge olnud. Korra nirises veidi verd lõua kõrvalt põrandale, loodetavasti kägiveen jäi ikka terveks. Arst uuris ega ma mingeid verevedeldajaid kasuta, vastasin et ei aga mul pärilikult keskmisest vedelam veri. Kaelanahka sakutati jõuliselt siia-sinna kuid kuidas või mida lõigati polnud võimalik aru saada.

☣👽☣👽☣👽☣

Arst kaks õde ja tudeng samal ajal rääkisid omavahel puhkusereisidest, restodest ja poiss-sõpradest. Mul oli tahtmine meelde tuletada, et hei ega te unustanud, et ma pole üldnarkoosis. Kogu atmosfäär meenutas meditsiiniteemalist teleshowd. Siis sikutati jõulisemalt ja miskit tuli lahti. Veits veel sonkimist ning peagi tundus nagu õmmeldaks haava kokku. Arst ütles: muretsemiseks pole põhjust, tegu mingit sorti tsüstiga mis polevat ohtlik. Pani suure plaastri peale ja küsis kuidas end tunnen - väga hästi, vastasin. Õhtu poole võib kael veidi valulikuks minna, kahe päeva pärast vaheta plaastrit, ära märjaks tee. Kui küsisin sporditegemise kohta soovitas algul mitte väga aktiivselt rabeleda aga kerge sörk pole vastunäidustatud. Tänasin veel kord ja läinud ta oligi. Kogu protseduur võttis hinnanguliselt 15-20 minutit. Õde lasi riidesse panna ning küsis kas tahan näha kaelast välja sikutatud elukat - aga muidugi. ☣Biohazard☣ märgistusega topsis meditsiinilises lahuses oli valkjas veidi verine tomp - meenutas mulle 👽"Alien"👽 filmi. Küsisin kas võin endale saada, õde naeris: seda pole varem talt küsitud, paraku saadetakse "elukas" laborisse täiendavale uurimisele. Igaks juhuks loobusin naljatamast: "Pange ikka korralikud trellid ümber" Kahju ainult, et unustasin opist endast pilti paluda😜

Noaga säuh ja valmis, tänud kirurgile!!!

Kui on mingeid probleeme või küsimusi võite helistada. Siin on kaks plaastrit, esimene vahetage 48 tunni pärast. See on kõik, võite minna. OK, suured tänud, jalutasin opi saalist välja. Kael oli vaid veidi kange, ei miskit muud erilist. Ju siis võin autoga rahumeeli sõita, selle kohta nad midagi ei öelnud. Parkimispileti eest makstes turgatas äkki, raha nad ju ei küsinudki opi eest. Kummaline, sest tavakodanikul ei pruugi sellist summat hoobilt laest võtta olla või kukub lihtsalt hinna üle vaidlema. Tavaliselt ikka enne maksad ja siis saad teenuse. Natu raske uskuda, et mulle lihtsalt ilusa näo ja meeldiva käitumise eest tasuta tehti. Eks me näe kas arve tuleb postiga, postiamet paraku streigib teist nädalat😜

Teatava üllatusena ei valutanud kaelahaav hiljem üldse erinevalt pöidlast kui kunagi sellest suur pind välja lõigati. Täna juba sõitsin rattaga 40 kildise ringi, seda küll suht rahulikult, et liiga higiseks ei läheks. Homme kavas hommikul jooksma minna, siis ehk tuleb plaaster kergemini lahti kui uue vastu vahetada.  Kui seni olen kurtnud kohaliku arstiabi üle siis seekord pole muud kui kiidusõnu. Siinse meeletute operatsiooni ootejärjekordade meediahädakisa taustal kipun arvama, et mul lihtsalt hullult jopastas ajastuse ja arstiga ja üldse. Ei tea millise heateoga eelmises elus sellise vedamise ära teeninud?