Üks päev TT elus

                                😻Hästi veedetud aeg ja mõnus elu😸

Varastasin Solzhenitseni tuntud raamatu pealkirja, teismelise eas jättis sügava mulje. Aga see selleks, minu mõtted ajale ja selle kasutamisele viisid nii Ritsiku krimkade teemaline postitus kui äsja vaadatud youtube lõik aja objektiivsusest füüsilises maailmas ja subjektiivsusest tunnetuslikul tasemel.

Elades 80 aastaseks on inimesel õnn või õnnetus ligi 30000't päeva ja ööd veeta. Ühest küljest tundub number suur aga vaadates kuidas sellelt "pangaarvelt" iga päev üks raha vähemaks jääb ja kunagi ühtki juurde ei tule tekib kõhe tunne. Jõuad arusaamisele, et ühel päeval kukub arve nulli ning elu krediitkaart jookseb kinni. Paraku ei tea me keegi palju tegelikult sel arvel raha on, ainult aimame umbes, sedagi juhul kui  mingeid ootamatuid väljaminekuid haiguste näol või finantskatastroofe õnnetustena ette ei tule. Huvitav kuidas muudaks inimese suhtumist ja käitumist oma elu lõppemise kuupäeva teadmine. Teades mitu päeva jäänud üritaks ilmselt nendesse palju rohkem igasugu toredat mahutada. Isegi kui päevi palju, hindaks neid vist hulga kõrgemalt, või mis teie arvate?

Tagasi pealkirja juurde. Tahtsin kirjutada kuidas üks mu tavaline päev kulgeb ja mõelda, mida teeks teisiti kui teaks palju alles jäänud. 

Mugavuse mõttes alustan ööst. Tänu pulsikella pidevale kandmisele on olemas pikaajaline statistika, selle aasta keskmine ööune pikkus 7:57 ja une "kvaliteet", mis iganes see siis tähendab 75 punkti sajast. Tavaliselt kobin voodisse kesköö ja kahe vahel, ärkan 8 ja 10 vahel kui uni ise ära läheb. Suht harva ärkan korraks öösel, kuid enamasti jään kiirelt uuesti magama. Kui uni ei taha tulla mõtlen mingite mineviku toredate elamuste või tuleviku eesootavate sündmuste peale. Hommikuuni õnneks nii sügav, et ei ärka teiste sahmerdamise ega isegi koera voodit vedrutava kratsimise peale. Jah koer magab meil jalutsis, on paha komme, aga siiani pole meid maha tapnud ega isegi haigeks teinud. 

Ärgates lebotan veidi poolunes ja vaatan silmad kinni unenäo lõpuni, eriti kui juhtub tore olema. Kui kutsik märkab, et enam ei maga, tuleb mind tervitama ja kratsimist või silitusi norima. Esimeseks toimetuseks vannitoa külastamine koos kõigi toimingutega, millel siin pikemalt ei peatuks. Statistilise järjepidevuse mõttes kaalun end hommikuti enne jooksu ja sööki. Järgmiseks kas koera jalutamine või jooksma minek - sõltuvalt kellaajast. Varasema tõusmise korral on aega koos kaasaga kutsikuga paarikildine ring teha. 

Kui kell kipub kümnele liginema teen soenduseks paar seeriat kätekõverdusi ja kõhulihaste trenni. Siis ajan jooksuriided selga ning sörgin oma tavalise seitsmekildise lõigu ümbritseva aedlinna tänavatel või pargis, pikem üle 10'ne jooks alati jõeorus pargis. Aastas tuleb tavaliselt veidi üle 200 jooksukorra. Suht harva kui ilma pärast jooksmata jätan, ainult paduvihma, äärmise kuumuse (+30C) või külma (-15C) korral. Suurem osa põhjustest seotud liig pikalt sisse magamise või laiskusekuradiga. Kuna haige pole olnud sellest ajast alates kui regulaarselt jooksmas hakkasin käima siis tervis pole kunagi põhjuseks olnud. Ebamugav enesetunne saab jooksuga vaid paremaks minna.

Koju jõudes lähen kohe dushi alla, sel aastal avastasin aias kastmisvee vooliku all külma veega eel-loputamise mõnu. Õnneks on ilmad seni harukordselt soojad, enamasti plussis, tänagi sai aias end veega üle lasta. Hommikusöögiks panen ise kohvivee peale, sest keegi teine meie peres kohvi ei joo. Vahel teeb kaasa putru või praemune peekoniga, vahel võtan kapist müsli, lõikan suure banaani juppideks peale ja kallan selle poole klaasi piimaga üle. Selline ongi mu lihtne hommikusöök, mida naudin läpaka taga viimaseid uudisi või blogipostitusi lugedes.

Üheteist ajal räägin emaga pool tunnikest. Temale oluline suhtlemine ja võimalus kuulda kuidas lastelastel läheb ning milliseid tempe koduloomad teinud. Minule südamerahustuseks, et sealpool asjad korras. Vahel paneme video peale, jalutan siis moblaga ringi ja näitan mis ilm õues, kuis aiandus areneb, mida kutsik teeb. Täna näiteks magasin nii pikalt sisse, et kell 11 jalutasin alles koera kui tänaval lonkides klapid peas emaga lobisesin. Jutud räägitud istun veel veits läpaka taga ja panen toidukraami tööle kaasa, sealset sööklat pole praktiliselt kunagi kasutanud. Kui aega üle siis sõltuvalt ilmast nokitsen toas või aias, palava ilmaga libistan päikese käes lebotades õltsi. Siinse ilmastiku suureks plussiks asjaolu, et umbes pooled päevad aastas on õues mõnus.

Autosse sätin end veearnd kahe paiku, siis jõuan tööle sõites toidupoest läbi hüpata või suurema ummiku korral vähemalt ei jää hiljaks. Niinimetatud tööst ei hakka siin pikemalt kirjutama, piisab kui mainida, et enamus blogipostitusi kirjutan tööl. Aja veetmiseks kuulan kõrvaklappidega audioraamatuid või surfan netis. Kuna olen õige efektiivne piisab firma jaoks vajalikule tegevusele paarist tunnist. Kümne ajal kodu poole liikuma hakates on suuremad ummikud taandunud, tavaliselt jõuan poole tunniga maja ette.

Korraks koer välja sirtsutama, et ei ajaks meid öösel üles. Vaatame kaasaga mõne saate Eesti TV'st, järjeka või video suurelt ekraanilt. Enne keskööd kaob tema magamistuppa, mina tavaliselt tiksun mõnda aega kas läpaka taga või mängin veidi arvutil. Nüüd ka hea võimalus "salamisi" paar võileiba nahka keerata või kausitäis või kaks jäätist külmkapist haarata. Kaasa nimelt ei pea hilisõhtust söömist heaks tooniks, no ei taha teda ärritada, söön siis hoopis varaöösel😁

Ja ongi minu, täiskasvanud lastega penskarieeliku tavaline tööpäev kirjas. Nädalavahetusel see erinevus, et käime kusagil looduses või mingil seltskondlikul üritusel, saame sõpradega kokku, grillime vahel, teeme veidi rohkem koduseid töid aias ja maja juures ja muidugi logeleme niisama. Puhkused on omaette ooper, siis pigem tavaolelemisest aktiivsem tegutsemine. Reisidel käies on esmaseks võimalus matkata, ookeanis ujuda, mägedes ronida, nõlvadel suusatada ning loomulikult elumõnusid maksimaalselt nautida külluslikult süües ja juues ning ennast ümmardada lastes. Mitmemiljonilinna elanikuna hoian linnadest ja inimestest eemale nii palju kui võimalik, iga kell eelistan loodust.

Nagu eelnevast kirjeldusest näha siis maailma parandamisega ma aega ei viida ja selle pärast ka südant ei valuta. Inimkonnale selline eluviis kasu ei too aga üksikisikuna on päris mõnus, mida kinnitab kõnekalt mu pulsikella "stressi indikaator" - sajapalli süsteemis kõigub 80 ja 90 vahel - stressivaba elu.

Tuleme nüüd põhipunkti juurde: kui vaatan oma päevale otsa siis näeb see välja nagu rannapall, mida mängeldes veeretan. Ühest küljest lihtne elu, teisest küljest ei paista kusagilt otsast märkimisväärseid saavutusi või isegi pürgimist nende suunas. Põhjuseks on vist eelkõige asjaolu, et mu saavutus ja tunnustusvajadus on väga madalad, ma lihtsalt ei hooli, mis inimesed või ühiskond mõtlevad. Kuni endal, lähedastel, sugulastel, tuttavatel ja Eestil läheb hästi on kõik hästi. Vabandage väga kuid Aafrika, Aasia vaeste ega isegi naaberlinnaosa kodutute või narkarite probleemid und ei sega. Tuumasõjast või kliimakatastroofist rääkimata, neid pole minu võimuses mõjutada.

Ühest küljest võib vaadata, et minu päevad on lihtsama vastupanu teed minek. Teisest küljest kui neid vaid 10000 ringis järgi jäänud, miks peaks raskustega maadlemisele kulutama kui saab ka ilma. Tegelikult miks peaks üldse algusest peale oma elupäevi vabatahtlikult raskete, ebameeldivate, pealesunnitud tegevustega veetma? Öeldakse, et raskuste võitmine on iseloomu kasvatamine. Seda küll aga kasu on vaid siis kui see iseloom hiljem aitab mugavamalt läbi saada mitte ei muutu kinniseks ringiks ja eesmärgiks omaette. Minu arust on põhieesmärk lihtsate, toredate ja rõõmu pakkuvate päevade maksimiseerimine ning viletsate, kannatusi ja muret pakkuvate minimiseerimine. Iga hästi veedetud päev on hästi elatud päev! Kõik mis pakub naudingut - nagu krimkade lugemine😉, on hästi veedetud aeg.

Mulle on öeldud küll mida kõike sa võinuks oma ajudega saavutada. Võibolla, võibolla mitte, kas oleks pingutused ja püüdlused, kuulsus ja tuntus väärt aja ja närvikulu, arvan et mitte. Võibolla tüüpilised hapud viinamarjad, aga kui saaks oma elu uuesti elada oleks vähe ja suht tühised valikud, mida teisiti teeks, isegi takkajärgi tarkusega.

Kas elada jäänud päevade numbri teadmine (enda surelikkuse teadvustamine) muudaks teie vaateid, prioriteete ja elukombeid?

Kommentaaridesse ilmselt raske mahutada aga äkki blogistajatest lugejad leiavad teema intrigeeriva ja postitaks oma ühe tavalise päeva, või tundub liiga isiklik või liiga igav või kõik päevad liiga erinevad?

P.S. Lugesin üle - võib tunduda kole morbiidne postitus, rahustuseks või pettumuseks: ei ole plaanis kõrvu pea alla panna😜

   Allolevas videos huvitavad mõtted, mitte et ma kõigega samal arvamusel oleks