Vanuse märgid

Sellel pildil oleme mina ja sõber 18 aastased

Vastan W üleskutsele kirjeldada märke millest ise tunnen, et pole enam 18 aastane.

Kõige silmatorkavam on ümbritsevate vananemine, suureks kasvamine või muutumine. Sõbrad, tuttavad, sugulased, vanad pruudid, filminäitlejad kõik puha kummalisel kombel vanaks jäänud, lapsed märkamatult suureks kasvanud. Ennast tunnen täitsa noorena aga peeglist vaatab mingi vanaisa meenutav tüüp vastu😁 Linn, ehitised, liiklus hoopis teistsugused kui noorusajal.

Maailma poliitilist kaarti vaadates mõistan, et olen mitte ainult eelmisest sajandist vaid lausa aastatuhandest. Kes oleks 80'tel või isegi 90'tel arvanud, et 21 sajandi seni Euroopa suurim sõda toimub Ukraina ja vene vahel. Võimsa tuumariigi NL lagunemist ei pidanud tõsiselt võetavad poliitikud veel 80'te lõpus võimalikuks. Olen nii vana, et mäletan selgelt kuidas kadestasime Soomet tema iseseisvuse pärast. Eesti iseseisvus tundus ilus nostalgiline mälestus või mingi utoopiline teoreetiline unelm kauge tuleviku udus. Eestist NATO's või Euroopa Liidus räägiti vaid anekdootides. Kui minule on Eesti iseseisvus ikka veel ime tasemel siis nooremale põlvkonnale iseenesestmõistetav, võibolla liigagi kui praegust olukorda vaadata.

Tehnoloogia koha pealt ehk suurimad muutused. Ei kujutanud ette omal ajal Soome telekast Star Trekki vaadates, et rinna peal patsutatav "communicator" vaid kümmekonna aasta kaugusel ja peagi vestlen videokõnedega oma vanemate või lastega suvalisest paigast maailmas. Tehisintellekt ja robotid tundusid täielik teaduslik fantastika. Vanust tunnetan kui meenuvad sellised omaaegsed igapäevased asjad nagu kettaga telefonid, gaseeritud vee automaadid või kaljavaadid.

Personaalsest vaatevinklist märkasin mõne aja eest, et enam ei viitsi pidudel ja olengutel eriti kärakat visata. Alko ei paku sellist kaifi nagu nooruses, uudsuse võlu on kadunud. Paraku pole vist asi ainult uudsuses, sest ka kanep jätab täiesti külmaks, ei paku midagi erilist. Äkki lihtsalt mõnuainete retseptorid aja jooksul tihedast kasutamisest ära kulunud.

Tegutsemisentusiasm pole endine. Vanasti sai hommikul vara välja mindud, käised üles kääritud ja tööd rabama hakatud. Nüüd enam ei viitsi eriti. Uueks motoks on saanud: "Töö pole jänes, et eest ära jookseb". Mittehädavajalikke ülesandeid lükkan rahumeeli ilma süümekateta edasi.

Aega kulub igasugu ettevõtmistele rohkem kui ennevanasti. Planeerin ikka nagu noor mees aga hämaruse saabudes avastan: vaid pool tehtud, hea kui seegi. Kas see ongi too vanainimeste neetud tunne: "kogu aeg on nii kiire, et ei jõua midagi tehtud".

Silmanägemine pole päris see, ehkki prille ei kanna siis väga peenikest kirja raske lugeda ja poole kildi pealt enam autonumbrit ei seleta nagu vanasti. Selge ja pimeda ilmaga "Sõela" tähtkuju seitset või kuut tähte pingutades näen kuid mitte Jupiteri kuusid.

Juuksed õige hõredaks jäänud aga see algas juba varases keskeas. Ei häiri mind ja õnneks peab kaasa kiilakaid seksikaks😁 Habemekasvu üle see-eest kurta ei saa kuid värv kisub halliks. Füüsiliste muutuste koha pealt tundub nagu oleks jalanumber suuremaks läinud, on keegi teine ka sihukest asja täheldanud?

Füüsiline vorm pole õnneks märgatavalt kannatanud, mõne koha pealt olen isegi elu parimas vormis. Painduvus ehk ainus, millega enam eputada ei saa. Tervis endiselt nagu raudnael, pole kunagi ravimeid võtnud ja ei ole neid ka praegu vaja.