 |
| Mäesuusatamine - kas ikka süütu sõltuvus? |
Kui suudame vältida paha tunnet pole inimeseloom päris rahul vaid tahab ka head tunnet nautida. Meetodeid selleks on palju, osa pakuvad lühiajalist ja võimsat naudingulaksu (seks, söömine, narkotsid ...), teised kaugemas ajaperspektiivis ja nõrgemat kuid kestvamat ning võivad isegi eeldada selle nimel pingutamist või kannatamist (tööl käimine, et teenitud raha eest puhkust nautida - milles peitub omaette vastuolu). Loodusliku valiku käigus kujunesid vastavad mehhanismid ja ka kontroll välja nii, et põhimõtteliselt oli pea võimatu mõnutundest üledoosi saada. Organism lülitas sisse automaatsed pidurdusmehhanismid, et end surnuks ei sööks või kepiks.
 |
| Punase Kuradi spordipood - hilisõhtul |
Loodus kasutab naturaalseid kemikaale suht vaoshoitult eluspüsimiseks ja liigi jätkamiseks kasulike tegevuste premeerimiseks. Inimene tahab aga aina rohkem mõnutunnet, mis muutunud vahendist eesmärgiks. Pole miskit imestada kui mõnutunde tagaajamine tekitab sõltuvuse, sest lihtsalt nii hea on olla, kes tahaks igapäevaste murede juurde tagasi pöörduda või isegi mõelda neile kui tingimata ei pea.
Kõik me oleme sõltlased, igaühel oma kokteil meetoditest ja vahenditest, mõnel füüsilisele ja vaimsele tervisele vähem mõnel rohkem kahjulik. Ma leian, et sisulist vahet pole kas saame naudingu kärakast, suitsust, narkotsist, palvetamisest, mediteerimisest, spordist, tööst, logelemisest, hasartmängudest, netis istumisest, maailmaparandamisest ... jne ... ... ... seni kuni suudame seda kontrollida ja ei tekita endale ega teistele probleeme. Aga vat see kontrollimine ja eriti aru saamine, millal süütu meelelahutus probleemiks muutub on väga-väga keeruline. Sõltlane tavaliselt ise ei saa aru, et on piiri ületanud.
 |
| Üle 9 tunni suuskadel - 193km |
Kui suusatamine annab intensiivse, kiire ja kohese laksu, siis jooksmine pigem sellise aeglase, sujuva ning kaua, vähemalt pool päeva kestva. Jooksmise ajal pingutades esimene kilt on harva nauditav, mõnusaks läheb kusagil kolmanda paiku aga sellest saadav energia ja hea enesetunde laks kestab vahel õhtuni välja. Jaanuaris jäi jooksmine unarusse, esimeses pooles Eestis olles ei käinudki nii ilma kui muude asjaoludega seoses. Torontosse naastes sai neli korda joostud ja siis keeras ilm täiega arktiliseks. Alla -15C polevat soovitav joosta, kui nats soemaks pööras tuli lumetorm, üle poole meetri lund. Vahtisin iga päev närviliselt ilmateadet ja teeolusid, külm kestis ja lund ei korjanud keegi ära.
Lõpuks leidsin, et kui nii edasi, ei saa enne aprilli jooksma. Kole silmakirjalik seletada, et pole halba ilma on vaid valesti valitud riided. 29 jaanuaril panin -18C'ga soojalt riidesse, matkasaapad jalga ja otsustasin proovida kas saab ümbruskonna tänavail sörkida. Liikuda jala võimalik vaid kvartalisisestel lume ja jääga kaetud sõiduteedel või kõnniteel poolest säärest lumes, lisaks lumevallidest ülehüppamine nagu takistusjooksus. Viis kilti jooksin, keskmiselt kulus tavapärase 5 asemel 6 minti kildile. Võttis võhmale, ehkki meelega hoidsin tagasi, et mitte liiga ahnelt jäist õhku kopsudesse ahmida. Järgmised kaks päeva jooksin paar kraadi soojema ilmaga saabastega, 31'sel isegi 10 kildise otsa saades jaanuari kilometraazhiks 51km. Täna 5 veebruaril oli 15 külmakraadi, jooksin tossudega, enamusel tänavail lumi lükatud aga kõnniteed ikka takistusrajad - 10 päeva peale lumetormi ja öösel lubas juba uue sahmaka.
Teisi mu pahesid päris sõltuvuseks vist ei saa klassifitseerida, rohkem sellised hooajalised (õlu) või õhinapõhised (arvutimängud). Netis (nii läpaka kui nutikaga) asjaajamine ja surfamine on kujunenud rohkem nagu möödapääsmatuks osaks tänapäevasest elust. Kuidas muidu pangandust, ostlemist, uudiseid, meelelahutust üldse enam kätte saada. Samas ei saa aru inimestest, kes sattuvad paanikasse kui puudub netile ligipääsemise võimalus. Matkadel olen tihtipeale päevi levist väljas, nutikas täidab vaid fotoka, kaardi ja GPS funktsiooni. Youtubest populaarteaduslike videote vahtimine kipub tegelt piiri peale tüürima.
Kokkuvõttes on mul vist sõltuvustega suht vedanud - füüsiline liigutamine (spordiks oleks seda palju nimetada) on tervisele pigem kasulik kui mitte arvestada täiesti realistlikku vigastuste võimalust. Ühiskonda ega kaasteelisi ei peaks eriti segama.
Kuidas teiega, milliseid mõnutunnet tekitavaid sõltuvusi (kui kasutada mu väga laia määratluse diapasooni) julgete avalikkusele tunnistada ja kas teete midagi nende vastu võitlemiseks või vilistate ja naudite täiega. Või mis üldse neist uidumõtetest arvate.
Sõltuvusi pole, aga teen kõike. Jooksen (praegu pole ammu saanud, aga lubasin endale, et kohe kui ilm ilusam on, võtan jälle üles); poole aeglasemalt, kui sina, aga tunne on umbes sama, nagu sa kirjeldad, mingil hetkel hakkab mõnus (see on minu peas runner's high). Jooks on mulle meditatsiooni eest ja aitab nõmedate mõtete ja ärevuse vastu. Kord aastas nädalane suusapuhkus, nagu keskmisele eurooplasele omane. Aga ma pool aega hängin mägikohvikutes ja olen niisama ilus :-). Sõidan ikka ka, proff ei ole, liigeset kiirust taga ei aja, aga saan endale nauditavalt hakkama. Joogat teen. Veini armastan, aga iga päev ei pruugi ja suitsetan kui on meeldiv seltskond ja mugav koht, ehk siis 3-4-5-6 korda kuus. Üsna mitu narkootikumi on ka proovitud, aga peamiselt uudishimust, sõltuma pole millestki jäänud. Vanasti sõin sõltuvuslikult magusat, aga õnneks on suhkrusõltuvus iseenesest maha jäänud.
ReplyDeleteKostab igati mõnus elu. Magusaisu vähenes mul kusagil 20'tes ja nüüdseks pea kadunud. Mis ei tähenda, et võimaliusel head kommi põske ei pistaks aga üle kahe-kolme ei suuda süüa, läilaks läheb.
DeleteKui ma noor olin, rääkisid mõned sõbrannade emad, et "kommisoolikas sai vanemana täis". Küll mina ootasin, et saaks, aga ei saanud kuidagi, pidin ikka aktiivselt sekkuma ja tegelema, sest paks ei tahaks olla. Nüüd söön ka vahel mõne kommi, tükikese kooki või muud magusat, aga kilo jäätist enam korraga sisse ei vohmi.
DeleteJäätise koha pealt pean tunnistama, et seda tarbin õhinapõhiselt ja liiter korraga nahka panna pole mingi küsimus, ostangi teisi ainult kaheliitriste topsikutega ... et ei peaks liiga tihti poes käima. Samas sõltuvust ehk pole, sest söön kord kaks nädalas kui meelde tuleb, talvel tuleb harvem.
DeleteJah, kui ma Kanadas olin, küll väga kaua aega tagasi, tundus mulle, et teil poes aint liitri- ja kaheliitriseid jäätisi müüdigi.
DeleteHuvitav, ma pean end massiivseks magusasõltlaseks, ja minu jaoks kord-kaks nädalas magusat süüa on ikka väga tihedalt???
DeleteJärjekordne kinnitus, et kõik on suhteline.
DeleteMul on ainetest ehk kõige tugevam sõltuvus kohvi järele, aga see on nõrk - tean, olen eksperimenteerinud ja vahel mõneks ajaks maha jätnud, ei olnud väga raske. Püsivalt maha jätta ei pea vajalikuks, odav ja mitte kuigi kahjulik - kui üldse - sõltuvus on väga hea lahendus, et oma elukvaliteedi tõstmise hoob kogu aeg käepärast püsiks.
ReplyDeleteTegevustesse jään kinni, aga ma ei tea, kas see on sõltuvus. st kui ma midagi tegema hakkan, on tavaliselt väga raske katki jätta või õigemini kaotan ma aja- ja kehataju ega märka, kuidas aeg möödub. Just nagu sul, "ma ainult natuke veel" ja märkamatult on mitu tundi möödas.
Samas järgmine päev, kui ei juhtu alustamagi, pole probleemi.
Internetis õõvarullimine on täpselt selline tegevus. Teen twitteri lahti, sest lubasin kunagi 2022. aastal, et aitan ukrainlaste häält kuuldavaks teha, no ja annetuskampaaniad levivad ka seal. Ja siis ei märka enne kinni panna, kui mitu tundu möödas. Aga kui vahepeal olen kohas, kus mul on see vabandus, et levi ei ole, siis pole mingeid ärajäämanähtusid, loen raamatuid ja lähen varem magama ja kõik on lill.
Kohvi unustasin ära, sellest vist on mul küll sõltuvus, lausa selline et kui päev aega ilma olla tuleb justkui kerge pohmakas. Samas läheb see ka mööda nagu pohmakas ikka. Kummalisel kombel ei isuta kohvi järgi aga lihtsalt mõtlen, et enesetunde parandamiseks peaks kruusitäie hinge alla kallama. Unele või erksusele kohv ei mõju, maitse meeldib, eriti koos mingite koogikestega.
DeleteMa unustasin ka kohvi ära. Ei tea, kas sõltuvus või mitte, aga päeva soovin alustada kohviga.
Deletema tajun kohvipohmakana hoopis seda, kui olen eelmisel päeval üle doseerinud. Ja siis olen hoopis nagu mingi sõraline, kes pohmellis ei taha selle tekitaja-ainet nähagi, mitte nagu primaat, kes üritab sama ainega leevendada (oli mingi selline katse, kus loomad joodeti täis ja vaadati, mis nad järgmisel päeval alkoholist arvavad).
DeleteSpordisõltuvus on, nii ise liigutamise kui ka tugitoolispordi oma. Vahepeal oli tunne, et selle viimase osa on aastatega ajas vähenenud, aga nüüd vaatan olümpiat nagu sõltlane, õnneks siiski töövabal ajal.
ReplyDeleteKohvisõltuvus on ka, eelmine aasta proovisin ilma, pidasin vastu mõne päeva. See nädal üks hommik oli tööl nii kiire, et ei saanud hommikupoole kohvi juua, oi kuidas mõte peas keerles, et tahaks kohvi.
Kolmandana magusasõltuvus, sellega üritan võidelda vahelduva eduga.
Kohvisõltuvus. Käsitöösõltuvus, ei saa istuda käed rüpes teleka ees. Viimasesse sõidab sisse nutisõltuvus, et vaja tahvlis rullida. Ja kui end korrale kutsun ja tahvli ära panen, siis haaran telefoni enne varraste kätte võtmist. Anonüümne Jooni :)
ReplyDelete