Friday, May 8, 2026

Viit tüüpi heaolu


Netis jäi silma rikkuse teemaline meem. Olemas viit tüüpi heaolu: finantsiline (raha), sotsiaalne (staatus), ajaline (vaba aeg), füsioloogiline (tervis) ja spirituaalne (meelerahu). Lisaks hoiatus: ole ettevaatlik ametitega mille puhul kaks esimest saavutad kolme viimase arvel!

Mõtlesin selle üle ja leidsin, et liiga lihtsustatud, ehkki suures plaanis nõus. Kõigepealt muidugi on kõigi heaolude taseme mõõtmine suhteline ja lisaks ka subjektiivne. Tuhat dollarit vaba raha pangaarvel pole arenenud riikides mingi näitaja samas kui ülejäänud maailmas oleks paljudele ettekujuteldamatu varandus. Subjektiivselt võib isegi üks ja sama inimene tunda end sama rahahulga juures vaese või rikkana sõltuvalt paljudest muudest asjaoludest.

Staatuse puhul rõhutaksin eelkõige subjektiivsele osale, ehk sellele kui palju inimest ühiskondlik positsioon morjendab. Väljastpoolt on lihtne näha staatuse hierarhiat alates kerjusest ja lõpetades presidendiga. Aga leidub küllaga inimesi, keda staatuse sümbolid (ametikohad, autod, majad, käekotid, kellad, diplomid, aurahad, ...) suht külmaks jätavad. Julgen arvata, et siin tegu sisemise enesekindlusega: ma tean ise täpselt kui palju ma väärt olen ja ei viitsi näidelda, et teistele seda demonstreerida kuna eriti ei hooli.

Aeg on ehk kõige objektiivsem ja samas halastamatum. Pole vahet kui rikas, kõrge staatusega või hea tervise juures oled ... aeg kulgeb ikka sama tempoga igaühe jaoks. Tunnetuslikult muidugi hoopis teine asi - meeldiva tegevuse puhul aeg libiseb näppude vahelt, vastiku puhul venib nagu härja ila. Vaba aega hindavad inimesed eri moodi, mõni ei tahakski muud kui aega veetes logeleda, teine ei suuda ega oska sellega miskit peale hakata, kui tekkibki moment otsib endale töist tegevust.

Tervis tundub esimesel pilgul objektiivne väärtus aga tegelikult sõltub vägagi palju taustast. Täiega terve inimene ei kujuta õieti ette haigena olemist ega oska oma tervet seisundit hinnata enne kui selle kaotab. Haige väärtustab iga momenti kui end natukenegi paremini tunneb. Tervist on lihtne käest lasta aga kuradi raske tagasi saada kuna paljud protsessid pöördumatud. Ei aita siin tihtipeale raha, staatus ega aeg. Seega on parim strateegia tervist hoida heas seisus nii kaua kui võimalik.

Meelerahu on täiesti subjektiivne ja kinni inimeses endas, sisuliselt ei miskit muud kui "õige mõtlemine" ehk siis võime elu ja maailma lõdvalt võtta. Suuta teha vahet asjadel mida saame muuta ja nendel mida ei saa ning viimaste pärast mitte põdeda või isegi raisata enda aega nende peale mõtlemisele. Siin aitab kaasa võimalikult palju tegelemine asjadega, mis meile meeldivad ja ebameeldivate tegevuste minimiseerimine. Meelerahu saavutamiseks kasutavad inimesed erinevaid vahendeid: religioon, mediteerimine, inimese tühisuse mõistmine kosmoses, ... või ka ajutuse lahendusena alko ja muud meelemürgid.

Need viis "rikkuse" tüüpi on nagu voolikute ja ventiilidega ühendatud pudelid (inseneri vaatevinkel😁). Sündides on meil mingi vedeliku hulk, mis jagatud eri anumate vahel. Elu jooksul kogu hulk algul suureneb ja hiljem tasapisi väheneb sõltuvalt inimese tegevusest ja juhuslikkusest. Pidevalt pumpame seda "eluvedelikku" erinevate pudelite vahel ümber. Üleüldise heaolu määrab meile endale sobiv tasakaal rohkem kui absoluutne hulk, ühtki pudelit ei saa lasta teiste arvelt täitsa tühjaks minna. Surres voolavad kõik tilgatumaks. Inimese enda jaoks pole peale surma ka staatusel mingit väärtust ehkki paljud seda ei teadvusta, eriti mitte riigipead, kes tahavad oma nime iga hinna eest "ajalukku kirjutada". Jah, sinu nime jäädakse mäletama aga väärtus ainult seni kui elad ja oma egot selle teadmisega silitad. Kaob teadvus, kaob kõik - mõnele on see hirmutav teisele vabastav fakt. Absoluutset enamust inimesi, kes elasid 200 aastat tagasi ei tea keegi, sama hästi võinuks nad olemata olla. Ainus, mis edasi kandub on geneetiline kood ja seegi segatud teistega ning juhuslikest muutustest mõjutatud.

Millist "heaolu" hindate kõige rohkem ja millist tasakaalu sooviksite, teoreetiliseks aluseks võiks võtta iga pudeli taseme 60% ehk siis kuidas jagaksite 5 pudeli vahel koguhulga 300%. 

Mida tahaksite et oleks momendi seisul rohkem milliste teiste arvelt arvestades, et "eluvedeliku" koguhulk jääb samaks.

15 comments:

  1. Ütled: “… meeldiva tegevuse puhul aeg libiseb näppude vahelt, vastiku puhul venib nagu härja ila.”
    Siit tuleb nüüd “aga mul on nii” kommentaar, ära pane pahaks. Mul on vastupidi. Ma ja mu mees panime oma camperi nimeks Time Stretcher, sellega reisime mööda USA avarusi. Lausa sellenimelised kleepsud tellisime camperile, ehk oled mu blogis fotosid näinud. Elik, reisides/looduses veedetud päevad/nädalad/kuud on meie jaoks meeldiv tegevus, mil aeg tundub pigem venivat, selmet näppude vahelt libiseda.

    Su küsimusele vastates, 3x üle vasaku õla sülitades, et ära ei sõnuks: mul on, õnnelike juhuste kokkulangemisena, nende viie pudel sisu parasjagu parlanksis. Ei muudaks praegu midagi.

    p.s. Ehk ei peaks torkima, aga tore on lugeda su enda kirjutatud postitust... kui ma nüüd _jälle_ mööda ei pane :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sellise subjektiivse ajatajuga oled õnnega koos. Mul puhkusereisud kuluvad liiga kiiresti aga hambaarstitoolis jääb aeg seisma.

      Postitus oma ehkki AI'lt saaks küsida just minu stiilis kirjutamist, paraku ei leia mõtet kuna postituste "tootmine" pole eesmärk. Pilt muidugi AI joonistatud, ma lihtsalt ise ei oska teha ehkki oskan kirjeldada. Üllatavalt lähedane minu vaimusilmas ettekujutatule, eks Gemini tunneb mind juba päris hästi.

      Delete
    2. Aga sul näiteks süstamatkadel, omaette, looduses, ei teki tunnet, et aeg voolab aeglaselt? Et maailm pöörleb aeglasemalt kui linnaelu puhul, et päev on pikem?

      Delete
    3. Siis vahel ajataju lihtsalt hajub, elan päevavalguse taktis kella vaatamata.

      Delete
  2. Raske küsimus, aga hoolimata sellest, et hetkel kodus tervist/meelt turgutan, arvan, et laias laastus on mul pudelite vahel tasakaal olemas. Praeguses vanuses olen eelkõige valmis teistesse juurde võtma sotsiaalse staatuse arvelt - mis vahet seal on, mida maailm minust arvab, need, kes mulle olulised teavad nagunii, kes või mis ma olen. Ülejäänud neli on suht võrdsel positsioonil, sest: a) vaene olla ei tahaks, b) aega läheb vaja, c) kui tervist ja meelerahu pole, mis rõõmu see raha ja aeg siis pakuvad. Seega võiks öelda, et tervis ja meelerhau on kõige tähtsamad, aga kui aega ja raha pole, on vähemasti meelerau varsti kadunud ja pea see terviski järele läheb.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sarnane mu arusaamistele. Kui peaks päriselt pudelite sisu ringi pumpama oleks paras nuputamine, kui niigi hea siis ei julgekski eriti :P

      Delete
  3. Ilma terviseta pole midagi. Hea tervis annab eelkõige aega ning võimaluse raha teha, mis annab meelerahu ning paljudele ka staatuse, mis omakorda annab võimaluse tervisesse panustada. Üks igavene ringsüsteem nagu kogu me elu.
    Oled sa kindel, et teadvus kaob?

    ReplyDelete
    Replies
    1. + sellele, et tervis on nr 1.

      Teisele kohale paneks meelerahu, aga see on tegelikult osa tervisest e tervest närvikavast ning päris rikkuseta e rahatuna on seda raske saavutada (meie kliimas ja ühiskonnas).

      Kolmandale rikkuse, sest sellega tegelikult saab aega osta, st valida, kuidas oma aega kasutada. Mis omakorda suurendab rahulolu ja meelerahu.

      Kõik.

      Staatus - ei ole seni aru saanud, mis see on või milleks see hea on või mille alusel või kes seda hindab.

      Delete
    2. päris ekstreemne rikkusepuudus rikub ka tervise.

      Delete
    3. Eks vist igas eluetapis on nende "rikkuste" onavaheline tasakaal vähe erinev, ehk siis vanusest sõltuvalt hindad asju erinevalt.

      Teadvuse koha pealt üsna kindel, pole nimelt näinud kellegi "hinge" või ühtki kummitust. Millalgi tulevikus äkki on võimalik teadvust pilve serverisse üles laadida, sellist võimalust küll kasutaks, kustutada jõuab alati.

      Delete
  4. see, mida ma vastan, kõiguks olenevalt sellest, kas mul parajasti midagi valutab või kas minuga on parajasti juhtunud midagi sellist, mis paneb mind tundma, et ma olen ühiskonnast välja pudenemas (mu staatusetungid pole mitte et tahaks imetlust ja võimu, vaid et mind üldiselt inimeseks peetaks, sest ma pole selles viimases alati kindel).

    aga üldisemalt mõtlesin staatusest, et neid on õnneks paralleelselt mitu süsteemi. eri ühiskonnagrupid väärtustavad eri omadusi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ja teiseks katab võimu tähenduses staatus ka rikkuse või võib seda asendada ilma ise midagi kaotamata. sinnamaani välja, et piisavalt kõva staatusega võib rikkust täiesti ignoreerida (meenutagem jälle Putinit, kelle käsutatavast varandusest on rangelt võttes tema oma suht vähe, aga kes julgeks talle keelata teha Venemaal millega iganes, mida ta tahab?).

      mulle tundub, et staatuse-rikkuse eraldi hunnikutesse või pudelitesse panemine eeldab taustsüsteemiks õigusriiki.

      Ja võimalik, et ka mälestust varauusaegse-uusaegse Prantsusmaa või Inglismaa tüüpi seisuseühiskonnast, kus ühest küljest oli rikkus ja poliitvõim pigem kodanluse käes, aga staatusevõim aadlike käes, ning neid sai mingil määral üksteiseks konverteerida, aga sel juhul tõepoolest kaotati midagi sellest pudelist, mille varal teist osteti.

      Delete
    2. Mnjah, huvitav arutelu. Staatust on tõepoolest mitut eri sorti ja seda võimalik mitut moodi mõista.

      Delete
  5. Arvan samuti, et ilma hea terviseta pole õnne ega heaolu, pigem leppimine olukorraga.

    ReplyDelete
  6. Ma arvan, et nende viie elemendi jaotuse osas sõltub mu vastus suuresti sellest, millest parasjagu kõige suurem puudus on. Hetkel ajab töö üle serva jälle ja mulle tundub, et aega võiks rohkem olla. Kui aga mõtlen tagasi nendele hetkedele, kui ma olin töötu ja rahatu, siis oleks arvanud, et finants on oluline jne. Et noh, rohi tundub teisel pool ikka alati rohelisem.
    Lugesin mingi aeg tagasi veebis intervjuud ühe psühhiaatriga, kes ütles, et 80% tema patsientide probleemidest oleks olemata, kui neil oleks rohkem finantsi. Ehk et finantsi osatähtsust ei tohiks mu meelest alahinnata. Pidevad rahamured ja stress toimetuleku pärast panevad nii meelerahule kui tervisele korraliku põntsu. Lisaks saab raha eest lubada endale tervislikumat ja kvaliteetsemat sööki, juurdepääsu paremale (ja kiiremale) arstiabile jms. Mõistagi, kui on surmatõbi kallal, ei aita ükski finants. Lihtsalt tuleb meeles pidada, et vaesus ei aita surmatõve vastu samuti. :)

    ReplyDelete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!