Noorus ei tule iial tagasi

Päevapilt: Malevahundid on 40 aastat hiljem
🍷veinipudelid 🍦jäätiste vastu vahetanud😜

Ma vihkan aja halastamatust. Enamus meist olid Aravetel malevas olles 20 aastased, seda aastal 1983 - ülejäänud matemaatika tehke oma vastutusel. Elu üks ilusamaid suvesid möödus seal. Kõigist neist juhtumistest võiks kirjutada mitu noorsoo romaani, paraku jääb mäletajaid ja mälestusi aina vähemaks. Ja tegelikult, vaevalt läheks see korda inimestele, kes ise polnud asjaosalised. Natuke nagu oma reisude kirjeldamine: endal jube põnev ja ägedad mälestused, kuulajad suruvad vaikselt haigutust alla.

Täna tuli neli Aravete veterani kokku, tegime ekskursiooni lahigukuulsuse paikadesse. Mälestusi jagus kogu autosõidu ajaks nii tulles kui minnes. Enamust pole küll sünnis välisvaatlejatega jagada, mõnesid sooviks isegi unustada. Tähtsamatest paikadest külastasime BAM'i, endist KETE sauna ja peokompleksi, kus momendil kardirada. Siin võimaldati meil kord nädalas pesemas käia. Ei taha mõeldagi kuidas me haiseda võisime selliste hügieeniolude juures - noorematele lugejatele teadmiseks, higipulka sel ajal NL's ei tuntud. Nädal aega samades tööriietes higistada, öösiti lakas ameleda, milline bukett see küll olla võis. Paraku asjaosalisi tol ajal küll ei häirinud.

Aravete 83 elumaja

Keskusest sõitsime mööda, kus iga hommik kongis (kinniehitatud veoauto kast) enne objektidele suundumist, oma töökäske ootasime. Vastavat hoonet ei suutnudki tuvastada, söökla see-eest leidsime kohe üles. Järgmisena astusime väetisehoidlasse, mille põrandat omal ajal suruõhu vasaratega üles võtsime. Jube haisev ja tervistkahjustav töö, tol ajal ohutustehnikast suurt ei hoolitud aga imekombel oli vigastusi vähe ja surmajuhtumeid haruharva. Herned põllul maitsesid hästi.

Elamise ülesleidmine võttis veidi aega, igaüks mäletas veidi erinevalt. Lõpuks jõudsime õige talumaja hoovi, kus noor petrenaine koos poisikesega aiandusega usinalt tegeles. Tutvustasime end kui kummitusi 40 aasta tagusest nõukaaegsest minevikust. Vaatasime ringi, meenutasime üksikasju nagu peldiku, baari ja sokipuu asukohti. Sokikuivatuspuuks kasutatud sirel ukse kõrval oli kuivanud. Laut vana koha peal aga katus ja vahelagi sisse kukkunud - paljude romantiliste seikluste tunnistajaks olnud lakast polnud lõhnagi järgi.

Malevapulmad olid Albu mõisas

Viimaseks peatuspaigaks Albu mõis, maleva pulm toimus seal. Mu sõber tunnistas, et see tema ainus pulm elus, toda pruuti sai vaid ühe öö nautida. Lehtse korrusemajasid ei viitsinud vaatama minna, ehkki sealtki nii toredaid tüdrukutega seotud mälestusi kui külmajudinaid tekitav tööõnnetus meeles. Pärast istusime malevasemu aias, tegime sashlõkki, konsumeerisime pool kasti õltsi ja meenutasime endisi ilusaid aegasid . Lõpuks jalutas iga roju oma koju.