 |
| Minu ainus mälestus vanaema vennast - 1937. Isa annab vastutahtmist onule kommi eest musi, vennad vaatavad pealt. |
 |
| Vanaisa venna Jaan Timuski allkiri Eesti Iseseisvuse Kuulutamise Aktil jääb ajalukku kauemaks. |
Lugesin edasi: "Võõrad elavad meie majas (kui see alles on) ja omavad kõike, mis praegu meie oma. Meie asjad on hävinud, mõned üksikud esemed ehk tundmatu kollektsionääri kogus. Meie järeltulijad vaevalt teavad, kes me olime ega mäleta meid. Paljud teist teavad oma vanaisa isa või vanaema ema? Peale surma mäletatakse meid mõned aastad ja siis oleme vaid fotodena kellegi riiulil. Mõned aastakümned ja kaome ajaloo musta auku, nii meie fotod, saavutused kui paljud meie loodud objektid. Me pole isegi enam mälestused."
Jutt käib muidugi tavakodaniku kohta võtmata arvesse moodsa aja info säilitamise võimalusi. Üksikutest väga erilistest inimestest jääb mälestus nii raamatute, saavutuste kui esemete näol palju kauemaks aga pikkamööda hajub seegi. Tänapäeval on võimalik nii tekstuaalne info kui fotod ja videod mälukandjatele paigutada ning soovi korral säilitada nii kaua kui inimkond eksisteerib. Aga kas keegi tunneb selle info vastu tulevikus huvi, või noh pigem inimese vastu, kes info taga? Mida aeg edasi, või kaugemal tagasi, seda vähem teame ajalukku kadunutest.
50 aasta tagusest ajast mäletame õige paljusid nimesid ja nendega seotud juhtumeid. Saja aasta tagant vähem, kuid siiski isegi mitmeid oma sugulasi lisaks tolleagsetele tähtsatele tegelastele. Aga 200 aasta tagusest ajast? Keda peale Napoleoni teate 19 sajandi algusest ilma ajaloo raamatutest või internetist järgi vaatamata. Väheseid - kui siis olulisi riigitegelasi, teadlasi või muud sorti prominente. Aga sugulastest on paremal juhul vaid nimi kusagil sugupuu kaardil, nende majad ja kallid esemed hävinud või kadunud ja maad enamasti mitu korda omanikku vahetanud.
10-15 inimpõlve ehk 300 - 400 aastat tagasi algavad enamuse eestlaste kirikuraamatute põhjal väiksema või suurema usaldusväärsusega kokkupandud sugupuud ... sealt edasi tume maa, terra incognita. Vanimad hauakivid meie surnuaedades umbes sellest ajast. Aga neist inimestest, nende mõtetest, tunnetest, isiksustest ei tea me mitte midagi, nad võiksid sama hästi mitte eksisteerinud olla. Ainult üks asi elab neist edasi: nende geenid, paraku kombineerituna ja segatuna suure hulga teiste inimeste geenidega. Tollest ajast säilinud ehitiste puhul pole enamasti aimu, kes projekteerisid või ehitasid.
Paarituhande aasta tagusest ajast on säilinud äärmiselt üksikute silmapaistvate isiksuste: väejuhtide, kirjanike, filosoofide, teadlaste mälestus. Ehitistest vaid suured monoliitsed kividest valmistatud või siis mingid armetud jäänused paksu pinnasekihi all, mida arheoloogid uurivad. Mitte keegi pole võimeline oma sugulussidemeid kokku viima tolle aja inimestega, mitte et sellel üldse mõtetki oleks.
Tsiteerin ka järgnevat: "Kui võtaks momendiks mõttepausi, ehk mõistaksime kui mõttetu on unistus endast "jälge" maha jätta. Kui mõistaksime, muutuks suhtumine kardinaalselt, oleksime teistsugused inimesed. Alati tahame rohkem asju, meil pole aega selleks, mis tegelikult elus väärtuslik. Kõik materiaalne on väärt vähem kui kogemused, mida ei jõudnud nautida (reisid, seiklused, kallistused, naljad, lähedastega veedetud aeg, ... ). Need on momendid, mida meenutada, mis pakuvad meile rõõmu"
"Iga minut elust on hindamatu, ei kordu kunagi. Võta endale aega elu nautimiseks, tähista enda eksistentsi. Aeg selleks on üürike, ära raiska teda halbade mõtete, kurtmise või ebameeldivate tegemiste peale."
Täiega üllatav, et sellist juttu räägib pastor ... tundub nagu ta ei usuks eriti igavesse ellu pilve äärel jalgu kõigutades.
Lõpetuseks tahaks mainida, et mida vanemaks inimene saab seda rohkem hakkab ta mõistma enda kaduvust ja muretsema endast "jälje" jätmise üle. Erinevad inimesed teevad seda erinevalt, kes kirjutab memuaare, kes laseb ehitada püramiidi, kes kirjutab end ajalukku massimõrvadega, kes teeb karja lapsi, kes kirjutab blogi😉. Suures plaanis on see muidugi mõttetu, ükskord kaob kogu info niikuinii jäljetult muutes võrdseks keisrid ja kerjused, presidendid ja bloggerid.
"...mida vanemaks inimene saab seda rohkem hakkab ta mõistma enda kaduvust ja muretsema endast "jälje" jätmise üle." - Liiga suur ja julge üldistus. Võib olla risti vastupidi, võib olla ka natuke teistmoodi - variante on mitu.
ReplyDeleteTõsi, ja need variandid on palju muretumad ja kergemad mahajääjatele.
DeleteSama meelt, mis eelmine kommenteerija - minu vanaema viskas eluõhtul ise kõik oma fotod, dokumendid jms minema, sest leidis, et kellelegi teisele ei ütle need tema kunagised kolleegid, väljasõidud jms mitte midagi. Ainus, mis oluline oli, oli elu ise ja kuigi ta elas üle 90ne, siis imestas lõpus ikkagi, et "nii lühike siis oligi?"
ReplyDeleteMuidu ma ka selle pastori jutuga vägagi nõus.
Kuigi ma ei arva, et hakkan lähemal ajal surema, aga mind on hakanud üha enam painama mõte, et tuleks hakata asju sorteerima ja ära viskama. Eriti just igasuguseid fotosid ja dokumente. Mul on 2 fotokarpi, üks ema oma ja teine enda oma. Enda oma olen vähemalt ära sorteerinud, et lapse lasteaia- ja koolipildid, juubelid, pulmad ja lähedaste matused jne. Sealtmaalt, kui tuli digifoto, olen küll teinud mõned paberfotod, aga pannud need albumitesse. Eelkõige reisidest ja lapselaste kasvamisest. Need võivadki jääda. Pildikastidega aga pean hakkama tegelema. Kas põletada või paberihunt?
ReplyDeleteSiis on mul veel vanad kirjad oma eks-abikaasaga vanast ajast. Neist tuleks küll lahti saada, aga tundub, nagu pole õige aeg veel käes. Äkki peaks
üle lugema nüüd, kui endised emotsioonid ei sega. Samuti tuleks hävitada kaustikud omaaegsete päevikutega. Ei tahaks seda emotsionaalset koormat tütrele jätta.
mumst pastori suust just loogiline, sisuliselt piibellik - ärge koguge seda, mida koi sööb ja rooste rikub, koguge seda, mis hingele head teeb. Edasi juba oleneb sellest, kes kuidas hinge mõistab.
ReplyDeleteArvutiajastu talletamisvõimalus on kohati illusoorne - eeldab paljude inimeste tööd selle kallal, et digitalletis endiselt alles ja loetav oleks. Failiformaadid aeguvad, digiarhiivid püsivad ainult seni, kuni on keegi, kes nendega tegeleb ja serveriruumi eraldatakse ja on energiat, millega servereid huugamas hoida.
Sel teemal xkcd:
<a href="https://www.explainxkcd.com/wiki/index.php/1909:_Digital_Resource_Lifespan>https://www.explainxkcd.com/wiki/index.php/1909:_Digital_Resource_Lifespan</a>
"I spent a long time thinking about how to design a system for long-term organization and storage of subject-specific informational resources without needing ongoing work from the experts who created them, only to realized I'd just reinvented libraries."
notsu
pagan, läpakast ei taha lingipanek õnnestuda, sümbolid on klaviatuuris teise koha peal:
Deletehttps://www.explainxkcd.com/wiki/index.php/1909:_Digital_Resource_Lifespan
Formaadi pärast ma ei muretse, kui suudetakse iidseid keeli lahti muukida suudetakse ka vanu formaate uuteks ümber kirjutada. Lähiminevikust näiteid hulgi. Serverid ei pea huugama kui just pilves ei hoia - DVD, Blue Ray, mälupulk, SSD, M-disk, ... mingi tulevane infokandja ei nõua säilitamiseks mingit energiat, ainult kirjutamisel ja lugemisel. Pealegi on oluliselt turvalisem ja pikaealisem (M-disk, SSD, Blue-Ray) infot hoida digitaalselt kui paberkandjal, töötlemisest rääkimata. Äärmiselt lihtsalt võid teha mitu koopiat või mälukandja vananemise hirmus lihtsalt uue koopia uuele seadmele kirjutada samas vajadusel ka formaati muuta.
Deletelähimineviku näidetega on see asi, et ajaline ja tehnoloogiline distants on üsna väike. aga kujuta nüüd ette mingit sellist murrangut nagu antiikaja ja keskaja vahele jäänud pimeduse ajastu, kus oli vahepeal väga segane aeg, tohutu rahvastiku langus, palju teadmisi vajus unustusse ning neid hakati keskajal otsast uuesti taastama. Sellisel juhul ei pruugi pärast mingit ligilähedaseltki sarnast tehnoloogiat või selle võimalustki (nt võimalust elektrit kasutada) alles olla.
DeleteKui peaks olema selline katastroof, et elektrit pole võimalik toota siis on üksikutel ellujäänuil tuhat muud muret olulisemad (eelkõige toit ja ulualune) kui mingi iidse CD formaadi mõistatamine.
Deletema mõtlen aega, kus on ilma elektrita või vähese elektriga juba ära harjutud. Inimesed lugesid raamatuid ja tegid andmekandjatelt saadud info ehk noodi järgi muusikat tükk aega enne elektriajastut, lausa nii palju lugesid, et sellest tehti aeg-ajalt moraalipaanikat ("loevad romaane, ei tegele asjalike asjadega ja laostuvad moraalselt, kui pahelistest inimestest loevad").
Deleteteiseks kujutan ma ette stsenaariumi, kus energiakriis tuleb vaikse visinaga, mitte suure pauguga. Et elektrit on, aga katkendlikult ja/või halvasti prognoositavalt.
... ja siis läheb see vähene, mis on, elutähtsamate asjade käigus hoidmiseks.
DeleteNo just, siis läheb see vähene, mis on, elutähtsamate asjade käigus hoidmiseks. Muusika või kunst või andmekandjate formaadid ei koti kedagi kui esmatähtis on ellujäämine: toit ja ulualune.
Deletejah, aga kui esmane kriis saab mööda? muusika ja kunst huvitasid isegi kiviaja inimesi.
Deleteja vaikse visinaga tuleva energiakriisi all pean just seda silmas, et energeetika on toidu jne teenistuses. Olemasolevad ulualused ei pea üldse kuskile kaduma. Ja siis oled seal olemasolevas ulualuses ja loed raamatut.
DeleteMa olen kunagi talvel kuu aega ilma elektrita, puupliidiga kööktoas elanud ja seal niiviisi isegi ülikooli koduseid töid teinud, muust lugemisest rääkimata. Ehitasin endale selleks, et küünlavalgust mitte raisku lasta ja et teda õigesse suunda suunata, peeglitest laternaid.
ühesõnaga, puhtalt minevikku vaatamise põhjal tundub ilma elektrita maailm tunduvalt võimalikum kui ilma kunsti, muusika ja kirjanduseta. Sest seda esimest maailma on aastatuhandete viisi olnud.
Deletekusjuures nt Austraalia esmaasukate näol on meil olemas ka näide sellest, mismoodi keskkondlikel põhjustel tuli sinna jõudnud inimestel loobuda teatud tehnilistest lahendustest (nende puhul nt põlluharimisest), aga see ei tähenda, et nad oleks loobunud kitsamas mõttes kultuurist ja meelelahutusest.
DeleteTegelt pole probleem mitte elektris vaid energias, sest energiat saab alati konverteerida suvaliseks teiseks vormiks, ka elektriks. Energiakriis juhtub eelkõige siis kui inimpopulatsioon langeb alla kriitilise taseme (pääsetee võib muidugi olla TI ja robotid) et suudaks energiat efektiivselt toota. Senised energiakriisid pole mitte põhimõttelist laadi vaid eelkõige poliitilised ja ärilised. Tsivilisatsiooni arenedes energia tarbimine kasvab pidevalt ja eksponentsiaalselt. Tsivilisatsioonide arengutaset mõõdetaksegi energiatarbimise hulga järgi: Kardashevi skaala.
Deletema kujutasin ette ka nt stsenaariumi, kus Venemaa ründaks meie energia-infrat samamoodi, nagu ta praegu teeb Ukrainas. Mispuhul energiavarustus oleks katkendlik ja ebausaldusväärne; varuvõimsused läheks tähtsamatele asutustele ja elumajad saaks seda, mis üle jääb.
DeleteJa ei maksa arvata, et sellistes kasinates tingimustes kultuurivajadust poleks. Ukraina sõdurid loevad isegi rindel kirjandust, et tervet mõistust hoida, eriti populaarne pidi olema luule.
aga mis puutub kaugematesse arengutesse, siis energia tarbimise kasvamine rikuks inimkonna eluvõimalused ammu enne ära kui füüsikalised energiahankimise võimalused ise ära kaoks.
Deletesoovitan lugeda seda finitistliku füüsiku ja eksponentsialistist majandusteadlase hüpoteetilist vestlust, kui sa veel pole lugenud:
https://dothemath.ucsd.edu/2012/04/economist-meets-physicist/
vabandust, mäletasin valesti - mitte hüpoteetilist, vaid tegelikult toimunud, aga füüsiku mälu järgi üles kirjutatud (nii et seal võib olla ka hüpoteetilist, kui see üldse üks fiktsioon ei ole).
DeleteVäga huvitav postitus. Olen ka sinuvanune ja samu mõtteid mõlgutanud jälje mahajätmise ja asjade tarbetusest. Et vaesed lapsed peavad seda kraami kunagi sorteerima hakkama... Palju me teame ja mäletame kasvõi oma vanavanavanemate elust. Fotodelt vaatavad vastu võõrad näod. Noori ei huvita ja kui mingis vanuses hakkabki huvitama, on mäletajad juba lahkunud. Kõige raskem on minul lahti lasta raamatutest, mida on kogunenud päris häid ja loodetavasti kunagi kedagi huvitavad. Eriti praegusel ajal, mil agaralt ajaloo ja ilukirjanduse kustutamise ja ümbermuutmisega tegeldakse, on paberil raamat taas au sees.
ReplyDeleteMa olen ka hakanud asju sorteerima ja julmalt laiali jagama, eriti mõttetuid, mida ma tean, et nagunii ei kasuta. Isegi natukene raamatuid (vahetusse, UKsse, tuttavatele), kuigi ma ikka loodan naiivselt, et tuleb aeg, kus ma loen rohkem kui praegu (haha). Lõngavarusid veel ei raatsi, kuigi ma tean raudpoltkindalt, et ma ei jõua iial neid kõiki ära kududa...
ReplyDeletePiltidega me tegime nii, et kui vanaema veel elas ja mäletas, siis ta kommenteeris mulle, kes ja mis tegevus ja mis aeg võiks umbes olla. Nii et mul on vanade fotode peal see info olemas. Surnud sugulaste osas olen pildid ka genisse pannud ja paljudele juurdepääsu andnud. Mingist vanusest tuleb see oma juurte vastu huvi ja siis on hea vaadata. Meie peres vähemalt on nii olnud. Vanaema oli väga hea jutuvestja, olen mõned tema lood ka salaja kunagi kirja pannud. Lapsepõlvest, koolist, suhetest jms, need on nii armsad taas ja taas lugeda.
0Isa poolt sain hiljuti digikujul vanu fotosid, vanaisa kirjutas ka kõikidele juurde, et kes on pildil, mis kuupäev ja kus. Nii hea on neid vaadata. Mul on muidugi kiiks vanade mälestuste ja tegevuste osas ka, nt muuseumide poolt muisi laaditud kirjeldused (piirkondlikud, käelised tegevused, esemelised jms) on jumalik lugemine mulle. Kuidagi see järjepidevuse teema on mulle oluline, aga ma tean, et peale mind ei huvitu nendest ilmselt keegi. Kui just ei kerki noorte sugulaste hulgast keegi esile, kes tundub usaldusväärne ja kellele saab tsaariaegse sametkaanelise perealbumi usaldada koos hunniku materjalidega :)
Mul üks vanem sugulane tegi niiviisi, et kui tervis kehvemaks läks, siis kirjutas lastele lühikokkuvõtte oma elust (midagi, mida nood saaksid nt matusetseremoonial kasutada), pani valmis paki oma matuseriideid ja hakkas otsast asju laiali jagama. Mulle kinkis vanatädi serviisi ja hunniku omakootud sokke :))) Armsad asjad on! Ja nii mitu aastat jagas, lasi ära visata, saatis maale põletamiseks. Kolis väiksemale pinnale ja jätkas. Hästi mõistlik, oleks omal ka õigel hetkel oidu ja energiat samamoodi talitada.
Oleks küll hea ratsionaalselt elule ja surmale vaadata ja külma kõhuga valmistuda. Peaasi, et mõistus ei kustuks enne, aga sellega ju häda, et ise ei pruugi arugi saada.
Delete