 |
| Kutsik ja Kiisu ei vaeva oma pead selliste mõtetega😁 |
Muidugi pean silmas keskmise kodaniku, mitte kuninga või orja vaatevinklist. Puuduliku infoga väga raske opereerida kuid püüan siiski. Kui kõik võimalused läbi kaaluda on kuri kahtlus, et kõige parem just selles ajajärgus, kus momendil olen. Või siis veidi edasi, kümmekond aastat kaugemas ehk seda jagu nooremana. Eestis, Lääne-Euroopas, Põhja-Ameerikas elades pole sel ajajärgul ja seni olnud suuri meid otseselt mõjutanud sõdasid ega ka muid mastaapseid katastroofe.
Tuleviku, isegi lähema, suhtes ma nii kindel ei oleks. Kliimaprobleemid ei jõua lähemate aastakümnetega liiga hullu jama tekitada, isegi paari kraadine temperatuuri või meetrine ookeani veetaseme tõus sajandi lõpuks (kui nii kaua välja venitame) ei morjenda. Praegusi arenguid jälgides paistab, et massiivse põgenikevoolu tekkel suudavad õnnelikemas oludes riigid sellele relvajõul karmid piirid ette panna. Praegu hapra nööri otsas pea kohal rippuvad Damoklese mõõgad on maailmasõda, AI, bioterrorism, ... milline ja millal tabab on vaid aja küsimus. AI on samas eriline: potensiaalselt nii äärmiselt efektiivne inimkonna hävitaja kui ka kõigi probleemide lahendaja, kumb külg peale jääb??? Minu põlvkond vähemalt on suht pikalt saanud senisest ajaloost kõige mugavamates oludes eksisteerida, iga järgmine päev on vaid boonuseks.
Materiaalselt ja ka meditsiiniteenuste kvaliteedi poolest pole kunagi nii hästi olnud kui praegu. Loodetavasti läheb lähemal ajal veel paremaks aga küsimus kaua see pidu kestab. Natuke liiga palju on horisondile kerkinud tervet maakera ja inimkonda potensiaalselt vägagi negatiivselt mõjutavaid arenguid, enamus seotud inimkonna enda tegevusega. Teoreetiliselt peaks ju homo sapiens ehk mõtlev inimene suutma vaadata tulevikku ja lähtumata hetkehuvidest käituma nii, et järeltulevad põlved saaksid enam-vähem normaalsetes oludes eksisteerida. Praegu toimuva põhjal otsustades on Fermi paradoksi suur filter alles ees, ja selle edukas läbimine äärmiselt vähetõenäoline kui võtta arvesse, et me pole näinud ühtegi märki mõistusega elust kosmoses. Omaette teema, kas inimkonna praeguse käitumise alusel on põhjust meid mõistusega eluks nimetada😜
Millisel ajajärgul teie oleks tahtnud elada?
"Materiaalselt ja ka meditsiiniteenuste kvaliteedi poolest pole kunagi nii hästi olnud kui praegu"
ReplyDeleteMeie, läänemaailma inimesed, oleme isiklikult rikkuselt maailmas viimase, kõrgeima detsiili sees. Su väide kehtib ainult siin ja praegu. Kui ülejäänud 90 pluss protsendist kaalukas osa leiab mingi vapustuse - sõja või looduskatastroofi tõttu - et neile see ei sobi oleme ootamatult täiesti teises maailmas kui see mida pragu kasutame.
Loodetavasti veidi aega saame veel nautida heaolu.
DeleteEi oska ega saa midagi muud soovida kui see, mis juba on. Seda olen küll mõelnud, et 1940ndatel või ehk üldse Stalini ajal poleks küll tahtnud siinkandis elada (kui just, siis sügavalt alaealisena kujutaks veel ette); õnneks ei pidanud.
ReplyDeleteÕnneks sõda ei näinud ja NL lagunes meie kandis susinal mitte pauguga.
DeleteMina olen alati tahtnud elada kahe maailmasõja vahel Lääne-Euroopas, eelkõige L-Prantsusmaal, suuresti raamatute mõjul, mida õrnas ja vähemõrnas eas lugesin; kolm kuldset kümnendit, kuidas need "trente glorieuses" eesti keeles õigesti kõlakski, poleks ka paha (1945-73). Ikka Lääne-Euroopas või ka Inglismaal. Ma muidugi olnuksin jõukam upper middle class - vähemalt. Samas poeg, 27 ütleb selle kohta "liiga romantiline". Tema oleks tahtnud elada Eestis metsikutel üheksakümnendatel. Tuleviku osas ei teagi nüüd, kas ja kus. Võtame üks asi korraga - tahan Portugalis talvituda ülejärgmisel aastal.
ReplyDeleteÜheksakümnendate keskel ütles mu tädipoeg (kroonimiljonär)
Deletemulle, et kui sa nende naistega ei jamaks, oleks sa ka miljonär. Tahaks siis selgust, et kas oleks olnud või mitte... 😄 Aga naistest kah nagu loobuda poleks tahtnud - võta nüüd kinni. Seega SSP pojaga mestis!
mul oli õnn Eestis "metsikutel üheksakümnendatel" elada ja tõesti igatsen natuke seda lootust, vabadust ja võimalusi taga. Selline tunne, et kõik on võimalik, kuigi me olime kole vaesed (mina mh seepärast, et tudeng). Ma arvan, et see võimaluste ja vabaduse tunne ei ole ainult sellest, et ma olin ülikoolis, vaid tollal oli ka ülikoolis rohkem vabadust, rohkem võimalusi omaenda haridusteed kujundada. See, et nominaalaeg oli pikem, oli ka hea, kiirustamine ei sobi eneseharimisega kokku.
DeleteMa ise ju ka, kusjuures mul oli õnn mitte vaene olla, sest olin äsja ülikooli lõpetanud, paraku tudengiaeg jäi pigem nõukalikku ülikooli, aga tegelt oli sealgi juba vabadusetuult tunda, oma haridustee ise kujundamises vast vähem. Mäletan hästi, kui esimesel kursusel ütles prodekaan (nime ei hakka nimetama, aga mäletan küll), et teil tuleb juurde teine võõrkeel, saate valida, kas saksa või prantsuse. Marssisin dekanaati teatega, et "tahan prentsuse keelt". Mille peale seesama prodekaan suisa naeris mulle näkku ja teatas: "Mismõttes, prantsuse keelt? Pärast lõpetamist saadame teid maakooli õpetajaks, mis te seal oma prantsuse keelega teete." Vahepeal aga muutus riigikord ja maakooli ei saatnud mind keegi. Kuigi mässumeelse noorena teatasin, et "siis ei õpi ma ka grammigi teie pakutavat saksa keelt." Ja õppisingi täpselt niipalju, kui eksamite sooritamiseks vaja. Kus ma pidin teadma, et veidi rohkem kui kümne aasta pärast mul seda hädasti vaja läheb. Aga muidu oli tudengielu lahe.
DeleteEsimene Eesti Vabariik tundub raamatute (ja vanavanemate juttude) põhjal kuidagi väga helge aeg.
DeleteÜheksakümnendatest jäin ilma, siis juba pesitsesin väljamaal, kaugemalt vaadates tundus Eestis toimuv ausalt öeldes veidi hirmutav, aga ju ma olin juba lääne dekadentsist rikutud.
Mul ykskõik, mis ajastul, kasvõi vanemal rauaajal, peaasi, et on rahu, kuskil ja millestki elada, ja leiab aega pille mängida. Oma päriselus mul nii kuldne ja kylluslik rahuaeg on olnud võib-olla viimased 9 aastat, eelmisi tagasi ei taha. Meditsiinist, et meilgi on asjatundliku arsti juurde pääsemine paras loterii. On vaktsiinid, antibiootikumid ja kiirabi, muu ei ole väljaspool suuremaid linnu eriti kättesaadav. Õnneks olen suutnud igasugu asjad siiani yle elada suuresti ilma igasuguse kõrvalise abita, sest neid abisid lihtsalt ei ole kilomeetrite raadiuses.
ReplyDeleteSa kostad suht vähenõudlik. Selline maa sool elab igasugu katastroofid üle mis linnauntsakatel jalad alt löövad.
Delete