 |
| Minu lemmiksärk - Jaapanist, Karate MM'lt Huvitav mis diagnoosi saaksin - psühhopaat🤔 |
Enne kui jätkan tahan rõhutada, et järgnev pole mingi vihje M suunas, kes antud teemal väga huvitavalt ja sisukalt pea kuu aega bloginud. Juttu tuleb kitsamalt ATH'st ja laiemalt üldse igasugu kõrvalekalletest. Mina nagu ilmselt nii mõnigi teine lugeja leidis hulga sarnaseid jooni, mis pani mõtlema - äkki mul on ka. Tegelikult nagu olen ka varem kirjutanud siis keskmist 100% normaalset (omaette teema, kas keskmine inimene üldse on normaalne, tänapäeval paistab, et mitte) inimest pole olemas. Kõigil meil mingit sorti kõrvalekalded ja see on mu arust täiesti "normaalne"😜.
Põhiküsimus seisneb pigem selles kas meid ennast ja kaasteelisi see segab ja kui segab kas suudame piisavalt hästi hallata ilma liigselt stressi tekitamata endale ja teistele. Mõni kodanik läheb tühistest häiretest endast välja, teist ilmselge kliinilise diagnoosiga tüüpi (Trump ja Putja ja Varro tulevad esmajoones silmi ette) ei koti pea miski. Ehk siis tähtis pole mitte objektiivne olukord vaid see kuidas indiviid seda ise subjektiivselt tajub ja vajadusel suudab hallata. Piiranguks, et ta ühiskonna normidega liigselt vastuollu ei lähe ja seetõttu kinnimajasse ei satu.
Lugesin, et mul terve hulk neidsamu ATH tunnuseid, momendil ei mäletagi milliseid konkreetselt. Kui ei mäleta, järjelikult ei pea tähtsaks ega ka sega liialt mu eksistentsi. Pole vahet kas olen neid puudusi hästi haldama õppinud või lihtsalt savi. Vaatasin peeglisse (testi küll ei viitsinud teha) ja mõtlesin, sõltumata sellest millise objektiivse teaduslikult põhjendatud diagnoosi hulluarst ka paneks, seni kui mulle personaalselt mingeid ebamugavaid piiranguid kaasa ei too (relva või autoloa äravõtmine) ainult muigan ja kuulutan uhkusega saunas kadedatele sõpradele: "Jälgides viimase aja trendi hankisin endalegi häire."
Tänapäeval tundub kogu teema olevat muutunud osalt lausa moeasjaks, millega eriti noored (kes loomult ebakindlad ja eriti moetundlikud) kaasa lähevad. Igasugu häirete diagnooside plahvatusliku kasvu juures omab varasem diagnoosimatus suht tühist rolli. Ilmselt on oma osa nii arstide, psühhiaatrite kui ka ravimifirmade soovil elatist teenida ja kasumeid kindlustada. Keskkonna saastatus ehk siis igatsorti kemikaalide kokteil, mida varem polnud võib mõju avaldada. Mul pole aimugi kui palju ja millised tegurid psüühiliste häirete diagnoosimise subjektiivset ja objektiivset kasvu mõjutavad kuid julgen arvata, et suur hulk on puhtalt enesepettus ja libadiagnoosid. Mis ei tähenda et probleemi ei oleks, lihtsalt ei usu, et see nii laialdaselt levinud.
iga kirjapandud sõnaga nõus. Lisaks veel, et meil on piisavalt aega mõelda (maslow ülemised astmed), mistõttu märkame rohkem. Lugesin hiljuti raamatut " Ma arvan, et sa peaksid kellegagi rääkima" ja see tekitas sama küsimuse- kas normaalsust üleüldse on olemas. Me kõik oleme viisil või teisel pisut katki, sest meie vanemad kasvatasid meid oma parima äranägemise järgi, ühiskond on nagu on, keskkond on nagu on jne jne. Kui nt juba lasteaias oleks suhtlemis/suhtumisõpetus. Kas siis tekiks meil tervem ja parem maailm ja täiesti terved inimesed?
ReplyDeleteMa olen samal teemal palju mõelnud, hea, et minu eest ka ära kirjutasid :) Sinust erinevalt ( tüüpiline naine, eks), tunnen ma aga natuke süütunnet. Et äkki ikkagi meie põlvkond on pime. Me sundisime lapsi tuupima, sportlasi pingutama ning ehk on see meid niipalju ära rikkunud, et suur osa vaimsetest häiretest pole meie puhul häired vaid elu loomulik osa. Ja kuna keskkond on muutunud, siis see, mis varasemalt oli norm ja ellujäämiseks vajalik, on tänasel päeval kõrvalekalle?
Ma tegin Anu blogis viidatud isksusetesti ja sain seekord tulemuseks, et olen manipuleeriv psühopaat. Jääb üle ainult õelalt naerda- ma ju ütlesin :) :)
Kõigi oma kymnete traumade, isiksusehäirete ja vaimuhaiguste jaoks olen pidanud elu jooksul toimetulekumehhanismid leiutama, et nende all mitte kannatada, vaid neid nautida. Soovitavalt nii, et ka teised nende all ei kannataks. Loomulikult on väga tore, et mõne asja jaoks on olemas ravi, sellest on tegelikult juba päris kulunud organismi jaoks palju abi. Aga ma KEELDUN sileda ajuga kodanike normidele vastamast, sest loominguline ja mõnevõrra ohjeldamatu isiksus on niivõrd palju meeldivam ja kasulikum olla. Ja tänu sellele on mu perel katus pea kohal ja rattad all. Nautigem oma häireid!
ReplyDeleteMina ei saanud oma diagnoosi "moepärast", vaid jõudsin selleni siis, kui ma oma eluga enam üldse toime ei tulnud.
ReplyDeleteKindlasti on neid, kes huvipärast igasuguseid asju teevad, diagnoose hangivad jne, aga enamus arsti juurde jõudjaid on seal ju ikkagi sellepärast, et midagi häirib, segab normaalset toimetulekut. Kui sul seda muret pole, siis pole diagnoosiks ka põhjust.
Normaalsus on müüt, ma kipun arvama, et "normaalne inimene" on ääretult suur haruldus. Võrdleks inimkonda ringiga - keskel on normaalsus ja kõik selle ümber mitte. Keskele mahub ainult üks täpp...
Häirete esinemissagedus on kasvanud mu arust kahel põhjusel - enamasti tuuakse välja seda, et nii palju on muutunud - kokkupuuted kemikaalidega, toit, harjumused (internet) jne. Aga päris kindlasti on teine tegur ka see, et märgatakse rohkem. Olen küll ja veel kuulnud ütlemist, et "vanasti ei olnud mingit depressiooni", samas kui mu onu juba enne mu sündi poos ennast üles. Ei tea, miks küll, kui isegi depressiooni ei olnud üldse olemaski? Nüüd öeldakse, et "vanasti ei olnud mingit ATH-d". Inimesi, kes on pea laiali otsas, ei suuda oma elu hallata, neid on alati olnud. Lihtsalt varem öeldi neile "loll ja laisk, võta ennast kokku", nüüd on neil võimalus saada diagnoos ning ravi, mis päriselt aitabki "ennast kokku võtta" ja oma eluga oluliselt paremini hakkama saada.
Nii et - täiesti normaalne on olla ebanormaalne. Ja - kui sa ei tunne vajadust midagi muuta, kui sa ei tunne ennast halvasti, valesti, tuled oma eluga toime ja suudad eluga rahul olla, siis õnnitlen! Päriselt.
Me oleme peegeldus sellest, mida me sööme, aju on tihedalt seotud meie seedimise ja ainevahetusega. seda teadisd juba antiikaja tohtrid, aga kaasaegsem jutt koos vajalike põhjendustegamis ja kuidas psühhiaater Dr Ede suust https://www.youtube.com/watch?v=vjjM9DKBPAs
ReplyDeleteVanad kreeklased teadsid seda samuti ilma teadusliku uurimuseta https://www.healthline.com/health-news/you-cant-exercise-your-way-out-of-an-unhealthy-diet
ReplyDeleteMa ka väga nõus. Lisaks tahaksin märkida, et ilmselt diagnoositakse nüüd rohkem ka seetõttu, et vastavad valdkonnad on arenenud. Ei ole mõtet praegusel neljakümnesel halada, et "temal üheksakümnendatel ei diagnoositud" - ja jälle terve ilm süüdi. Ehk oleks diagnoositudki, kui oleks osatud.
ReplyDeleteDiagnoos võib aidata ka lihtsalt iseendale asju selgitada. Mõnikord on seda vaja - kui ma ikka ja jälle reageerin täiesti mitteadekvaatselt valuliselt täiesti tavalistele asjadele, siis ma korrutan endale, et see on mu haigus, mis mind end niimoodi tundma paneb. Jah, ma olen valesti, aga sellel on põhjus, see pole lihtsalt niisama. (PS mu diagnoos ei ole ATH :D)
ReplyDeleteKlari
Yks toimetulekustrateegiatest on väga väikesest peale otsese kogemuse peale omandatud "need, kes su kohta asju ytlevad, on palju hullemad lollid ja õudsemad väärakad, kui sa ise iial olla suudad". Seega on mu "normaalsuse mõõdupuu" kindlasti teise koha peal, kui nn keskmisel inimesel. Tundub, et on ka põhjust - kui teised näevad probleeme, näen ma lahenduste võimalusi. Teised näevad häiret ja karistamisväärset käitumist, mina näen olukorda, kus ei saa ilma rohkem infot küsimata (eriti just lastesse puutuv). Teised näevad imelikku, mina näen kunstiinimest. On vähe asju, kus ma järeleandmisi ei tee, need on põhjuseta privileegide nõudmine sinu arvelt, otsene agressiivsus ja enesekindel alkoholism, aga inimesed miskipärast õigustavad lärmavaid joodikuid igal võimalikul ja võimatul moel ning tõrjuvad kahjutuid kunstiinimesi - joodiku käest saad yle kurgi, teda me austame, aga jobust kunstiinimene läheb nurka nutma, oo, nii lõbus, teeme veel! Sellises yhiskonnas normaalne olla ei tõmba mind absoluutselt.
ReplyDelete