Vabad päevad

Meil olid pikalt vabad päevad ja nagu ikka miskit asjalikku ei saanudki tehtud. Aga siiski just peale jõulusid ostsin nurga pealt arvuti poest kaks vana videokaarti (vanadele arvutitele pole ju mõtet uusi osta), et alumise korruse "arvutilabori" eluiga veidi pikendada. Noh ühele sain $20 eest ATI X1300 ja teisele $10 eest ATI 9200 Radeoni. Suskasin need sisse ja peale veidikest draiveritega juramist läksid mõlemad käima. Igatahes saab nüüd kolmel masinal võrgus paralleelselt Counterstrike mängida ja ja BF2 jookseb ka kahel korraliku kiirusega. Tuliuusi mänge muidugist need kaardid ei vea.

Aga lastel oli lõbu laialt, tüdrukute sõbrannad istuvad tihti külla tulles kõigepealt arvutite taha ja notivad siis teineteist kõikvõimalike relvadega - kodus vist sellist asja ei lubata:) Ütle siis veel, et plikad nii õrnakesed on. Me oleme alati teleka ja arvutiasjanduses väga liberaalsed olnud, "keelatud" saateid või mänge pole olemas. Pole kunagi aru saanud hirmust, et vägivald või seks filmides paneks järgi tegema. No siis on ikka probleemid mujal kui teleka eeskujul miskit sarnast ette võetakse. Lapsepõlves sai ka igasugu filme vaadata (nii paljukest kui see võimalik oli) ja ei arva, et need mõned nätsutatud Playboy'd, mida algklassides sai lehitsetud mu moraalset palet suutsid hullemaks muuta kui see niikuinii oli:)

Muidugi ei maksa unustada, et mis keelatud see huvitav. Raske öelda miks, aga meie plikadel on (ilmselt siiski kuigipalju meie eeskujul) üheks meeliskanaliks Discovery ja vahel vaadatakse koos minuga History't või siis emmega kokkamise saateid. Lastekate protsent on suhteliselt madalaks langenud ja musa videote peale ei kulutata üldse aega. Nii ongi siginenud mõte, et seoses korraliku netiühendusega ja asjaliku saate valikuga võiks kaabeltelevisioonist loobuda - asjalikke saateid saab netist tõmmata ja just siis vaadata kui selleks aega on. Lisaks muidugi otsesaated igalt maailma maalt, kust vähem kust rohkem. Vabadel päevadel saigi hulk Rootsi ja Eesti saateid vahitud - hommikul ju aega küll.

Eile käisime ka järjekordselt ROM'i muuseumis aga sellest olen juba varem blogitanud. Meil on nimelt muretsetud aastapääsmed, mis võimaldavad külastada nii tihti kui isu on. Eilne osutus paraku sügisel esimeseks korraks, ehk käime talvel ja kevadel tihemini. Muuseum on nii suur, et seal ei hakka kunagi igav, lihtsalt väsitavaks muutub kui üle viie tunni olla. Õnneks aga saame metrooga poole tunniga kohale.

Ah jaa - minu jõulukingitus oli väga vahva - SOKKMÜTS! Esimese ehmatusega arvasin, et tegu on kogemata kokkukootud sokkidega, otsisin juba mõttes palavikuliselt lahendust kuidas viisakalt "praagi" kingi üle rõõmu avaldada:) Ja uskuge või mitte, see on mõnus ja soe müts ja lisaks veel originaalne (seni kui ma tänaval iga teist sellisega nägema ei hakka:)

Jõulutervitus

Siin on minu kui eriliselt laisa inimese jõulukaart kõigile, kes mu blogile pilku heidavad. Pilt on tehtud täna väga varahommikul (0:30 paiku:) meie õuejõulukuusest. Nägu näha pole siinkandis põhjust lumega kelkida. See kuusk on 11 aastat tagasi Algonquinist tee äärest liivakarjäärist poolsurnuna mättatükiga koos kaasa toodud. Ja elujõud missugune - vahtra varjus vindub teine aga peab vastu ja viimastel aastatel on isegi pisikesi käbisid kandnud.

Ma pole juba aastaid paberil kaarte saatnud pidades seda suht mõttetuks tegevuseks praegusel interneti ajastul. Siiani sai asi E-mailiga ühele poole aetud aga hei - blogiga ju veel lihtsam. Nii pole muret, et kellelgi saamata jääks (oma viga kui blogi ei vaata:) ja neil kes ise hiljaks jäid või ei saatnud pole kah ebamugav, sest kohustust vastu saata ju pole. Ainus asi mis pisut kannatab on personaalsus, aga pole parata. Alati saab ju üle Skype lobiseda, see palju personaalsem kui kümme trafaretset rida jõulukaardil.

Hooaja avamine!

Täna (eile:) sai esimest korda sel aastal suusad alla. Mõte mäele minna tuli eile ja saades lastelt entusiastliku vastukaja vaatasin suusad üle. Plikad poole aastaga pikemaks kasvanud ja seega on neil vaja pikemaid laudu alla. Hea et ise ei kasva, sest igal hooajal uute suuskade muretsemine kipub kalliks minema:) Seekord siiski ajasime läbi ilma uusi ostmata, ehkki vanemale plikale on ikkagi uusi vaja - emme vanadega ei sobi nagu kooli võistkonnas sõitma minna:) Pisem sai valida Mari vanade ja sõbranna Rosside vahel, ühed suurslaalomi teised slaalomi suusad, mõlemad 140 cm pikad. Slalomi omad meeldisid rohkem, sest selliseid väiksema pöörderaadiusega pole varem proovinud. Ise otsustasin katsetada hiljuti soodsalt saadud 184 cm Rossi Vipereid, milledele sõbraga koos sai paar päeva tagasi sidemed peale panna.

Ilm oli soodne, -4C ja -8C vahepeal nõrga tuulega. Kui Toronto oli lumest praktiliselt vaba siis põhja poole läks maa valgeks aga isegi Blue Mountainis polnud looduslikku lumekatet rohkem kui paarkümmend senti. Enamus radasid olid siiski korralikult lumega kaetud tänu lumekahuritele. Esiteks võtsime välja oma hooaja piletid, ja kohe mäele. Nüüd muidugi selgus esimene aps. Olin küll hoolikalt kõik suusad, sidemed ja saapad üle kontrollinud aga pisema plika sidemed osutusid ootamatult paar senti pikemaks kui ette nähtud. Oh kurat küll, sidemed olin parajaks sättinud teistel sarnastel suuskadel mis koju jäid. Õnneks sai see probleem laenatud kruvikeerajaga lahendatud.

Lumepind oli väga hea, parasjagu kõva kuid mitte jääs. Suuremal lapsel hakkas peale esimesi sõite meiega igav ja ta läks omaette kihutama - paistis, et emme vanad suusad sõidavad küll:) Pisemaga püüdsime peale 8 kuulist vaheaega mõnusat tunnetust uuesti kätte saada. Tunnike võttis ikka aega, et uute suuskadega harjuda, lapsel rohkemgi. Aga mina jäin väga rahule, suusad olid perfektselt tasakaalustatud ja mulle sobiva jäikusega - pööretes võttis kant terves pikkuses. Kui plikadel varbad külmetama hakkasid tegime söögivaheaja kohvikus ja siis uhasime kümneni välja - olime eelviimased keda enne kinni panemist tõstukile lasti. Koduteel uhasin laste rõõmuks õige hea hooga, korra sai 50 tsoonist sajaga läbi lastud ja 80 teel 100 ning 120 vahel antud. (Ene ära pahanda:) Tavaliselt ma sellist tempu ei tee, aga ees sõitis neli masinat, haakisin end neile sappa lootes, et politsei peab ehk vaid paar esimest kinni. Koju saime vahejuhtumiteta rekordilise tunni ja 49 minutiga jõudes ukse ette 12:28 AM.

Olümpia

Täna hommikul ajasime end laupäeva kohta harjumatult varakult majast välja. Nimelt liikus üsna meie lähedalt mööda Vancouveri taliolümpia tuli. Veidi peale kümmet alustati tulejooksuga Etobicoke Olympiumi, ehk kohaliku spordikeskuse juurest. See on sama paik kus meil tavaks pühapäeviti ujumas käia.

Tegin endale kohvi kaasa, sest polnud aega kodus juua. Sõitsime tuttavate juurde ja jätsime auto nende maja ette, sealt sai juba jalutada. Õnneks olime nii täpsed, et pidime vaid 10 minutit ootama enne algust. Autoga poleks niikuinii kohale saanud, sest politseimasinad blokeerisid juurdepääsu teed. Ilmselt taheti võimalikke segadusi vältida, eelmisel päeval oldi Toronto kesklinnas sunnitud protestijate tõttu marsruuti muutma. Ikka leidub neid "elukutselisi" protestijaid, kes kunagi millegagi rahul pole:)

Kõige ees läks suur kolonn sponsorite masinate ja showgirlidega, siis politsei autod. Tulekandja koos viie muidu kaasajooksjaga (kes selle vaeva eest kah endale kostüümi said) järgnes sadakond meetrit tagapool. Turvajatest politseinikud maastikuratastel sõitsid jooksjate ees ja taga. Protsessiooni lõpetas paar saateautot ning kõige taga mitu politseiautot. Paari minutiga olidki nad möödas. Kohe parem tunne, et üks kord elus olümpiatuli oma silmaga nähtud:) Tegelt pidin ju Tallinnas ka nägema aga miskipärast ei mäleta sellest suurt miskit.

Lõpuks külm ka meil

Hommikul oli külm, mitte küll nii külm kui Eestis aga ikkagi -12C. Ja see oli eriti teravalt tunda kuna panin harjumusest vaid t-särgi, fleece ja kile, lisaks pole sel sügisel temperatuur alla miinus kümmet veel langenud. Lõdisedes mõtlesin, et kuidas küll on võimalik -25'ga ja tuisuga suuskadel mäest alla kihutada - harjumise asi. Öeldakse, et kui millestki pole rääkida siis räägitakse ilmast:) Tegelt on üht-teist aga kõik sellised lühikesed jupid, siin nad siis tulevad:

Suurem laps ehitas eile Geograafia tunniks pinnavormide mudeli. Esialgu oli kavas see miskist tainast teha, aga selgus, et mass ei läinud piisavalt kõvaks. Nüüd läks kiireks ja tal polnud aega karatesse tulla, käisime pisemaga kahekesi. Kui tagasi jõudsime näidati mulle ette papist päris oskuslikult meisterdatud mäeke merekaldal, jõgi, paat sellel ja kaks tikumeest askeldamas. Üks oli matkaja ja teine kaljult vette hüppaja - see viimane väljavenitatud pastaka vedru otsas õõtsumas - täitsa hea fantaasia. Hommikul pidin lapse autoga kooli viima, et mudel tee peal kannatada ei saaks.

Kogu projekti süsteem on omaette kirjeldust väärt. Siin on kombeks koolis palju grupitöid anda, millega minu ajal alles ülikoolis sai kokku puututud, ja sedagi vähe. Palju muidugi sõltub grupist ja enamasti saavad lapsed ise valida kuid vahel liigutab õpetaja oma äranägemise järgi. Plika tahtis oma sõbraga kahekesi teha, aga õpetaja lisas kaks sellist niisama tegelast juurde. Laps kurtis, et hulk aega kulus nendega jagelemise peale. Samas ei saa ise kõike ära teha, sest projekti hinne koosneb grupi hindest ja personaalsest hindest. Tülikas on, aga selline kord annab hea õppetunni eluks kuidas käituda kui tööl puutud kokku viilijatega.

Karates oli lõpus naljakas moment kui mu pisike 12 aastane linalakk pandi lõdvestust juhendama. Tore, et aeg-ajalt antakse kõigile kõrgematele vöödele juhendamis võimalusi sõltumata vanusest. Igal juhul laps läks ette ja kamandas mulle ootamatult selge ja tugeva häälega: "kakskümmend "poppys" ja kui ma näen kedagi viilimas siis kakskümmend viis"!!! Selline meie juhendajat jäljendav ootamatult karm ja kõlav käsklus tõi nii mõnelegi muige suule aga kogu mustade vööde kamp laskus kuulekalt kiires taktis põrandale, tegi kätekõverduse ja kargas siis uuesti üles sooritades hüppe ja lüües käed pea kohal kokku - kakskümmend korda järjest. Ei kosta nii raske aga peale kahetunnist pidevat füüsilist koormust võtab korralikult hingeldama - proovige järgi kui ei usu. Viilijaid õnneks polnud ja pääsesime peale venitusi rivisse:)

Kümne ajal koju jõudes avastasin peale duši all käimist, et naised on poodi läinud. Mõtlesin, et vanemal lapsel oli vaja miskit kooli jaoks osta. Igatahes seadsin end mugavalt voodil raamatut lugedes sisse koos "keelatud" chipsikoti ja salsakausiga - koer kargas ka kõrvale ilmses lootuses mõnda krõpsu hamba alla panna. Kui kott oli tühi ja koer reetliku puru tekilt ära limpsinud vaatasin, et kell juba kolmveerand kaksteist ja hakkasin veidi muretsema, kus nad nii kauaks on jäänud.

Helistada ka ei saanud, sest mobla olid koju unustanud. Just enne keskööd saabusid, olid lihtsalt jõulushoppamas käinud - meil siin on jõuluhooajal mitmed suured poed ööläbi lahti, et viimast võtta ja mitte ühtegi klienti kaotada. Naiste imestuseks oli sellel kellaajal rahvast murdu - mille põhjal otsustades võiks arvata, et masu on läbi. Hommikul muidugi oli kogu seltskond kole unine, aga pole viga lastel on vaid kaks päeva veel ja siis hakkab jõuluvaheaeg.

Pilt Minevikust

See Hubble kosmoseteleskoobi pilt on nii kaugest minevikust, et raske ette kujutada. Vanimad objektid fotol on vaid "600 000 aastased" kui Universumi algusest ehk Suurest Paugust aega lugema hakata - seega veidi vanemad kui 13 miljardit (13 000 000 000) aastat. (Praegusteil andmeil on Universumi vanuseks umbes 13.7 miljardit aastat). Praktiliselt kõik mis fotol nähtav eksisteeris ammu enne meie päikesesüsteemi teket (4.67 miljardit aastat) ja suurt osa neist objektidest enam pole.

Foto katab taevast väiksema ala, kui postmark väljasirutatud käes. Praktiliselt iga nähtav objekt (tuhanded) on galaktika, kuhu omakorda kuuluvad miljardid tähed - see annab veidi aimu meie tühisusest kõiksuse kõrval. Foto on tehtud infrapuna diapasoonis samast piirkonnast millest 2004 aastal Hubble tegi pildi nähtava valguse alas (alumine foto). Seekord paistavad välja vanemad ja kaugemad objektid, sest nende kiiratud valgus on suures osas tänu universumi paisumisele nihkunud silmaga nähtamatusse infrapuna piirkonda.

Kellel huvi see saab vaadata või maha laadida fantastilisi kosmose fotosid HubbleSite kodulehelt, kõik on ametlikult tasuta kättesaadavad.

Teise astronoomiat puudutava uudisena lugesin täna "Space" veebilehelt, et meile suhteliselt lähedaste (28 ja 76 valgusaastat) tähtede juures avastati planeedid, mille suurus kõigub 5 ja 23 maamassi vahepeal - niinimetatud supermaad. Sellised avastused vihjavad, et maamõõdus planeetide avastamine võib olla vaid aastate küsimus. See muidugi ei tähenda, et meie eluajal oleks võimalik neist pilti saada rääkimata kosmoseaparaatide sinna saatmisest (kui just mingeid täiesti kardinaalselt uusi füüsikaseadusi või fenomene ei avasta).

Eliitkoolid

Delfist lugesin lühikese artikli "eliitkoolide" teemal, mis ilmsesti kütab ohtralt kirgi - kommentaare oli juba üle 400. Haridusminister nimelt tahtvat kaotada ära 1. klassi katsed enamuses Tallinna koolides kaasa arvatud Inglise Kolledž, Reaalkool, ... Ma ei saanud aru millistes koolides siis jäetakse elles esimese klassi eksamid kui need praegustest eliitkoolidest ära võetakse.

See ämblik käis era(eri)koolis aga see tavakoolis

Esimene küsimus, mis kerkib on see, kas üldse on mõtet lapsi jaotada nende tulemuste (talent + töökus) järgi. Sellele küsimusele vastaksin kindlasti jaatavalt, me ju ei taha et lastest kujuneks ühtlane hall mass. On selge, et osadel on paremad eeldused ja töökus kui teistel. Selliste laste tavakoolisüsteemi paigutamine kärbiks nende potensiaalse arengu võimalusi. Eesti sugune pisike rahvas ei tohiks lasta kaotsi ainustki võimalust tõsiselt andekate esile kerkimisel.

Teine küsimus on kuidas seda otsustada, siinkohal on minu arust parimaks siiski katsete süsteem, kuidas muidu kindlaks teha, millistel lastel paremad eeldused. Vanemate rahakoti paksus, mis saaks määravaks erakoolide puhul pole küll õige.

Kolmandaks aga kui vanalt seda teha. Ma pole spetsialist kuid kõhutunne ütleb, et esimese klassi katsed on ikka liiga varajased. Sellises eas pole laps välja kujunenud ja tulemused näitavad pigem koduse drilli kui eelduste või töökuse taset. Keele süvaõpe oleks ehk ainsana erand, sest keeleõppe puhul on tõesti, mida varem seda parem.

Kui otsustada selle kasuks, et paremate eeldustega lapsi koondada siis on kaks põhimõttelist võimalust - kas teha seda erikoolide süsteemis või koolisiseselt eriklasse moodustades. Erikoolide puuduseks on paratamatult nende koondumine suurtesse keskustesse (Nõo ainus erand) eeliseks aga tugeva õpetajate kaadri koondamine. Samas koolis eriklasside puhul just vastupidi, lisaks veel probleem õpilaste vähesuses ja selles, et kes siis ikka tahab olla "lollide" klassis. Ühes koolis kolme paralleeli puhul võiks ju teoreetiliselt sellise süsteemi sisse viia, et iga aasta vahetuvad tulemuste alusel näiteks 20% nõrgemast klassist tugevamasse ja vastupidi nagu spordiliigade puhul toimub klubide liikumine eri divisjonide vahel.

Tunnistan et olen ju ise kah Gustav Adolfi kasvandik ja ilmselt seega mitte kõige objektiivsem. Samas läksin sinna alles gümnaasiumis ja mulle oli see just õige aeg. Lapsepõlve astronoomia huvi rahuldasin "Horisontide" ja "Tähetorni kalendritega", seitsmendas klassis lugesin 10 klassi astronoomia õpiku läbi ja peale seda läks loosi kõik eestikeelne populaarteaduslik kirjandus, mida kätte sain. Muidugi lugesin läbi ka kõik "seiklusjutud maalt ja merelt" ja muud seda tüüpi kirjandust, ainus mis ei istunud oli kohustuslik kirjandus. Ja ma ei pea silmas ainult tolleaegseid propaganda raamatuid vaid ka Tammsaaret, mida suutsin nautida alles ülikooli ajal. Teiste klassikute nagu Tolstoi, Hugo või Balzacini polegi veel jõudnud (ilmselt reaalerikooli kiiks:)

Gustav Adolfis oli tugev õpetajate kaader - eriti reaalainetes. Suurt mõju avaldasid aga õpilased (nagu selles eas ikka), meie klassis oli näiteks kolm poissi kellel sama huvi ja kellega sai neil teemadel arutletud. Viimases klassis vahel isegi vaksali õllekas, mis kohe kooli juures:). Kolm tundub vähe aga mu endises koolis polnud kedagi sarnase huviga. Taset väljendab kõige kõnekamalt asjaolu, et klassist läksid ülikooli edasi kõik peale ühe ja fakt, et ülikooli esimestel aastatel olid reaalained väga lihtsad (selgus, et gümnaasiumis olime kasutanud ülikooli õpikuid). Sealjuures mingit erilist õppekoormust või koolistressi me küll ei täheldanud.

Kokkuvõtlikult olen erikoolisüsteemi pooldaja, aga seda mis vormis ja kuidas asja korraldada otsustagu targemad.

Jõuluostud

Esimene on siis ostetud, tegelikult juba neljapäeval. See on mõeldud lastele kahepeale, õnneks on nad meil suhteliselt leplikud ja seetõttu pole ka kunagi suuremat jama sellest tulnud kui miskit kahepeale kasutamiseks. Vahel muidugi tuleb kohtunikuks olla, näiteks siis kui tekib karatest koju sõites tuline vaidlus, kes esimesena duši alla saab. Meil nimelt pole dojos kahjuks duši võimalust. Peale pidevat selleteemalise vaidluse kuulamist käisin välja Nobeli preemia väärilise idee, et miks ei võiks üks käia all ja teine ülal. Peale järgnenud vaidlust, kumb saab esimesena tavakohas (ülal) käima hakata (suurem võitis) oli probleem lahendatud. Aga peale esimest korda all ei tahtnudki pisem enam üles. Suurem on hakanud kahtlustama, et alumine duširuum millegi pärast parem aga uhkus ei luba enam alla tikkuda:)

Ahjaa kingitusest julgen kirjutada, sest ega plikad mu blogi niikuinii ei viitsi lugeda. Neid mõlemaid huvitab videokaameraga filmimine ja selleks kasutavad nad mu vana Hi8 kaamerat. Filmi kvaliteedil pole viga aga pärast lindi pealt arvutisse ületõmbamine ja konverteerimine on tülikas. Seega sai peale lühikest otsimist neile normaalsel tasemel filmimise võimalusega fotokas ostetud. Canon powershot 780IS (Euroopas Ixus 100IS) on eriti pisike kuid samas lastele piisavalt hea videokvaliteediga kaamera nagu sai ülevaadetest lugeda. Image Stabilization hoiab ka pisikese kaamera pildi suht stabiilse.

Poes oli see aparaat parasjagu 2200EEK eest väljamüügil. Läksin kohale ja ostsin ära, mul on võimalus kuni 3 jaanuarini tagasi viia kui miski ei meeldi - see annab plikadele nädalakese aega proovida. Tegin mõned proovivõtted ja filmilõigud. Pildistamise juures kipub kõrge ISO (madala valgustuse) ja suure lahutusvõime (4000x3000) juures fotos palju müra olema. Aga nii väikese ja suht odava kaamera puhul ei saa super kvaliteeti oodata. 1600x1200 annab juba täitsa hea pildi. Video eeliseks on see, et lisaks tavalisele (640x480) saab ka HD (1280 x 720) resolutsioonis 30 kaadrit sekundis filmida. Kvaliteet oli igal juhul parem kui vana kaameraga. Lisaks pidin ka 8GB SD kaardi ostma, et veidi filmi ikka peale mahuks.

Meil on ikka olnud selline arusaamine, et kingitusteks parem osta vähem asju aga tõesti selliseid, mida saajad tahavad. Parem üks kallis kui kümme odavat. Rumal kui kuusealune täis kingitusi, mille avamise puhul moepärast hea nägu tehakse. Õigus jah, koerale tõi kallis kaasa ka täna kingi ja andis kohe kätte. Rakmete üle see tohm neljajalgne rõõmustada ei osanud nuusutas ja üritas siis veidi näksida enne kui need talle peale panime. Aga nüüd on tal palju mugavam ratta või kelgu ees joosta, isegi jalutades rebib vahel endal tavalise kaelarihmaga hinge kinni. Jõuludeks ostan talle tüki maksa, las maiustab kah (Šveikis ju kirjutati, et maks pidada koertele meeldima:)

Meteoriidisadu – Geminiidid

Geminiidide meteoriidisadu, mis on küll üks märkimisväärsemaid, ei jälgi eriti paljud. Peamiseks põhjuseks muidugi detsembri keskpaik. Kes ikka peale astronoomia fännide viitsiks selle nimel õue külmetama minna, et vaid momendiks taevas sähvatavat meteoriiti püüda silmata. See aasta on vaatlustingimused küll soodsad (kuu praktiliselt puudub) kuid nii Ameerika idarannikul kui ka Euroopas paistab olevat saabunud aasta esimene tõsine külmalaine.

Geminiidid pärinevad Maa orbiiti läbiva asteroidi 3200 Phanteon tolmusabast. Nad on tavalistest (komeedi päritolu) meteoriitidest oluliselt suurema tihedusega ning ka aeglasemad ("vaid" 35 km/s) - seega peavad atmosfääris kauem vastu. Suhteliselt palju esineb pikki ja aeglaseid atmosfääriga paralleelselt (üle taeva) liikuvaid meteoriite. Nende vaatlemisaeg on palju mugavam kui tavaliselt, juba õhtul seitsmest alates mõne tunni jooksul kui meteoriidivoolu radiant horisondi lähedal.

Maakera läbib tihedaima meteoriidivoolu 14 Detsembril 5:00 GMT tänu millele on see hästi jälgitav nii Euroopas kui Põhja-Ameerikas. Ehkki kõige rohkem meteoriite (soodsail tingimustel 1-2 minutis) on näha kahe ajal öösel sõltumata asukohast (radiant pea kohal) siis nagu enne mainitud, “maa riivajad” ehk aeglased ja pika sabaga “lend tähed” on vaadeldavad just õhtul. Entusiastid võivad juba praegu pilgu taeva poole pöörata, sest alates tänasest on maakera sisenenud asteroidisaba vööndisse.

Eesti Tulevik

Mõned päevad tagasi vaatasin Youtube'st (tänu facebooki postitusele) Edward Lucase ja Toomas Henrik Ilvese TTÜ's Novembri lõpus toimunud vestluse lindistuste juppe - teemaks oli Eesti pärast Eurot (Ilves & Lucas: Estonia after Euro). Need lõigud, mida nägin rääkisid rohkem ehk ajaloost aga veidi siiski ka tulevikust. Lucas käis välja mitmed huvitavad ideed, millest võib lugeda originaalis tema veebilehelt või tõlkena Eesti Päevalehe artiklist "Uus Eesti lugu".

Mulle meeldis väga vestluse rahulik ja asjalik stiil ning see kuidas meie sümpaatne ja soliidne president esindab Eestit. Õudne mõeldagi millise mulje jätaks praegune Tallinna linnapea rahvusvahelisel areenil kui ta kunagi sellele kohale peaks saama.

Lucase teisest täna ilmunud artiklist "Euroopa nägemus; Kolm hurraad Primakovile" kerkis esile eht inglaslikult vaimukas kuid samas väga täpne võrdlus balti riikide Natosse saamise asjus:
"The more the Kremlin huffed and puffed about ex-captive nations deciding their own future, the harder it became to dismiss those countries’ fears: if your neighbour terms it “impermissible” for you to install a burglar alarm, people will start taking your security worries seriously."
Järgneb vaba tõlge: "Mida rohkem Kreml õiendas endiste okupeeritud territooriumide õiguse üle oma tulevikku ise otsustada seda raskem oli mööda vaadata nende maade kartustest: Kui naaber nimetab sinu majas turvasüsteemi üles-seadmist lubamatuks siis hakatakse su turvamuresid tõsiselt võtma."

Sellise käitumisega tegi Kreml endale karuteene tegelikult kiirendades Balti riikide Natosse saamist. Venelaste muidu päris heade diplomaatiliste oskuste juures kipuvad nad tihti üle pakkuma saavutades nii soovitule vastupidise tulemuse. Just see paistab juhtuvat ka praegu Nato Balti kaitseplaanide koha pealt. Jõuline ja ähvardav käitumine sunnib Natot ilma liiga pikalt viivitamata neid plaane tegema, muidu paistaks Nato iseendalegi naeruväärne.