Mõned päevad tagasi vaatasin Youtube'st (tänu facebooki postitusele) Edward Lucase ja Toomas Henrik Ilvese TTÜ's Novembri lõpus toimunud vestluse lindistuste juppe - teemaks oli Eesti pärast Eurot (Ilves & Lucas: Estonia after Euro). Need lõigud, mida nägin rääkisid rohkem ehk ajaloost aga veidi siiski ka tulevikust. Lucas käis välja mitmed huvitavad ideed, millest võib lugeda originaalis tema veebilehelt või tõlkena Eesti Päevalehe artiklist "Uus Eesti lugu".
Mulle meeldis väga vestluse rahulik ja asjalik stiil ning see kuidas meie sümpaatne ja soliidne president esindab Eestit. Õudne mõeldagi millise mulje jätaks praegune Tallinna linnapea rahvusvahelisel areenil kui ta kunagi sellele kohale peaks saama.
Lucase teisest täna ilmunud artiklist "Euroopa nägemus; Kolm hurraad Primakovile" kerkis esile eht inglaslikult vaimukas kuid samas väga täpne võrdlus balti riikide Natosse saamise asjus:
"The more the Kremlin huffed and puffed about ex-captive nations deciding their own future, the harder it became to dismiss those countries’ fears: if your neighbour terms it “impermissible” for you to install a burglar alarm, people will start taking your security worries seriously."
Järgneb vaba tõlge: "Mida rohkem Kreml õiendas endiste okupeeritud territooriumide õiguse üle oma tulevikku ise otsustada seda raskem oli mööda vaadata nende maade kartustest: Kui naaber nimetab sinu majas turvasüsteemi üles-seadmist lubamatuks siis hakatakse su turvamuresid tõsiselt võtma."
Sellise käitumisega tegi Kreml endale karuteene tegelikult kiirendades Balti riikide Natosse saamist. Venelaste muidu päris heade diplomaatiliste oskuste juures kipuvad nad tihti üle pakkuma saavutades nii soovitule vastupidise tulemuse. Just see paistab juhtuvat ka praegu Nato Balti kaitseplaanide koha pealt. Jõuline ja ähvardav käitumine sunnib Natot ilma liiga pikalt viivitamata neid plaane tegema, muidu paistaks Nato iseendalegi naeruväärne.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!