Hommikul oli külm, mitte küll nii külm kui Eestis aga ikkagi -12C. Ja see oli eriti teravalt tunda kuna panin harjumusest vaid t-särgi, fleece ja kile, lisaks pole sel sügisel temperatuur alla miinus kümmet veel langenud. Lõdisedes mõtlesin, et kuidas küll on võimalik -25'ga ja tuisuga suuskadel mäest alla kihutada - harjumise asi. Öeldakse, et kui millestki pole rääkida siis räägitakse ilmast:) Tegelt on üht-teist aga kõik sellised lühikesed jupid, siin nad siis tulevad:
Suurem laps ehitas eile Geograafia tunniks pinnavormide mudeli. Esialgu oli kavas see miskist tainast teha, aga selgus, et mass ei läinud piisavalt kõvaks. Nüüd läks kiireks ja tal polnud aega karatesse tulla, käisime pisemaga kahekesi. Kui tagasi jõudsime näidati mulle ette papist päris oskuslikult meisterdatud mäeke merekaldal, jõgi, paat sellel ja kaks tikumeest askeldamas. Üks oli matkaja ja teine kaljult vette hüppaja - see viimane väljavenitatud pastaka vedru otsas õõtsumas - täitsa hea fantaasia. Hommikul pidin lapse autoga kooli viima, et mudel tee peal kannatada ei saaks.
Kogu projekti süsteem on omaette kirjeldust väärt. Siin on kombeks koolis palju grupitöid anda, millega minu ajal alles ülikoolis sai kokku puututud, ja sedagi vähe. Palju muidugi sõltub grupist ja enamasti saavad lapsed ise valida kuid vahel liigutab õpetaja oma äranägemise järgi. Plika tahtis oma sõbraga kahekesi teha, aga õpetaja lisas kaks sellist niisama tegelast juurde. Laps kurtis, et hulk aega kulus nendega jagelemise peale. Samas ei saa ise kõike ära teha, sest projekti hinne koosneb grupi hindest ja personaalsest hindest. Tülikas on, aga selline kord annab hea õppetunni eluks kuidas käituda kui tööl puutud kokku viilijatega.
Karates oli lõpus naljakas moment kui mu pisike 12 aastane linalakk pandi lõdvestust juhendama. Tore, et aeg-ajalt antakse kõigile kõrgematele vöödele juhendamis võimalusi sõltumata vanusest. Igal juhul laps läks ette ja kamandas mulle ootamatult selge ja tugeva häälega: "kakskümmend "poppys" ja kui ma näen kedagi viilimas siis kakskümmend viis"!!! Selline meie juhendajat jäljendav ootamatult karm ja kõlav käsklus tõi nii mõnelegi muige suule aga kogu mustade vööde kamp laskus kuulekalt kiires taktis põrandale, tegi kätekõverduse ja kargas siis uuesti üles sooritades hüppe ja lüües käed pea kohal kokku - kakskümmend korda järjest. Ei kosta nii raske aga peale kahetunnist pidevat füüsilist koormust võtab korralikult hingeldama - proovige järgi kui ei usu. Viilijaid õnneks polnud ja pääsesime peale venitusi rivisse:)
Kümne ajal koju jõudes avastasin peale duši all käimist, et naised on poodi läinud. Mõtlesin, et vanemal lapsel oli vaja miskit kooli jaoks osta. Igatahes seadsin end mugavalt voodil raamatut lugedes sisse koos "keelatud" chipsikoti ja salsakausiga - koer kargas ka kõrvale ilmses lootuses mõnda krõpsu hamba alla panna. Kui kott oli tühi ja koer reetliku puru tekilt ära limpsinud vaatasin, et kell juba kolmveerand kaksteist ja hakkasin veidi muretsema, kus nad nii kauaks on jäänud.
Helistada ka ei saanud, sest mobla olid koju unustanud. Just enne keskööd saabusid, olid lihtsalt jõulushoppamas käinud - meil siin on jõuluhooajal mitmed suured poed ööläbi lahti, et viimast võtta ja mitte ühtegi klienti kaotada. Naiste imestuseks oli sellel kellaajal rahvast murdu - mille põhjal otsustades võiks arvata, et masu on läbi. Hommikul muidugi oli kogu seltskond kole unine, aga pole viga lastel on vaid kaks päeva veel ja siis hakkab jõuluvaheaeg.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!