Delfist lugesin lühikese artikli "eliitkoolide" teemal, mis ilmsesti kütab ohtralt kirgi - kommentaare oli juba üle 400. Haridusminister nimelt tahtvat kaotada ära 1. klassi katsed enamuses Tallinna koolides kaasa arvatud Inglise Kolledž, Reaalkool, ... Ma ei saanud aru millistes koolides siis jäetakse elles esimese klassi eksamid kui need praegustest eliitkoolidest ära võetakse.
See ämblik käis era(eri)koolis aga see tavakoolis
Esimene küsimus, mis kerkib on see, kas üldse on mõtet lapsi jaotada nende tulemuste (talent + töökus) järgi. Sellele küsimusele vastaksin kindlasti jaatavalt, me ju ei taha et lastest kujuneks ühtlane hall mass. On selge, et osadel on paremad eeldused ja töökus kui teistel. Selliste laste tavakoolisüsteemi paigutamine kärbiks nende potensiaalse arengu võimalusi. Eesti sugune pisike rahvas ei tohiks lasta kaotsi ainustki võimalust tõsiselt andekate esile kerkimisel.
Teine küsimus on kuidas seda otsustada, siinkohal on minu arust parimaks siiski katsete süsteem, kuidas muidu kindlaks teha, millistel lastel paremad eeldused. Vanemate rahakoti paksus, mis saaks määravaks erakoolide puhul pole küll õige.
Kolmandaks aga kui vanalt seda teha. Ma pole spetsialist kuid kõhutunne ütleb, et esimese klassi katsed on ikka liiga varajased. Sellises eas pole laps välja kujunenud ja tulemused näitavad pigem koduse drilli kui eelduste või töökuse taset. Keele süvaõpe oleks ehk ainsana erand, sest keeleõppe puhul on tõesti, mida varem seda parem.
Kui otsustada selle kasuks, et paremate eeldustega lapsi koondada siis on kaks põhimõttelist võimalust - kas teha seda erikoolide süsteemis või koolisiseselt eriklasse moodustades. Erikoolide puuduseks on paratamatult nende koondumine suurtesse keskustesse (Nõo ainus erand) eeliseks aga tugeva õpetajate kaadri koondamine. Samas koolis eriklasside puhul just vastupidi, lisaks veel probleem õpilaste vähesuses ja selles, et kes siis ikka tahab olla "lollide" klassis. Ühes koolis kolme paralleeli puhul võiks ju teoreetiliselt sellise süsteemi sisse viia, et iga aasta vahetuvad tulemuste alusel näiteks 20% nõrgemast klassist tugevamasse ja vastupidi nagu spordiliigade puhul toimub klubide liikumine eri divisjonide vahel.
Tunnistan et olen ju ise kah Gustav Adolfi kasvandik ja ilmselt seega mitte kõige objektiivsem. Samas läksin sinna alles gümnaasiumis ja mulle oli see just õige aeg. Lapsepõlve astronoomia huvi rahuldasin "Horisontide" ja "Tähetorni kalendritega", seitsmendas klassis lugesin 10 klassi astronoomia õpiku läbi ja peale seda läks loosi kõik eestikeelne populaarteaduslik kirjandus, mida kätte sain. Muidugi lugesin läbi ka kõik "seiklusjutud maalt ja merelt" ja muud seda tüüpi kirjandust, ainus mis ei istunud oli kohustuslik kirjandus. Ja ma ei pea silmas ainult tolleaegseid propaganda raamatuid vaid ka Tammsaaret, mida suutsin nautida alles ülikooli ajal. Teiste klassikute nagu Tolstoi, Hugo või Balzacini polegi veel jõudnud (ilmselt reaalerikooli kiiks:)
Gustav Adolfis oli tugev õpetajate kaader - eriti reaalainetes. Suurt mõju avaldasid aga õpilased (nagu selles eas ikka), meie klassis oli näiteks kolm poissi kellel sama huvi ja kellega sai neil teemadel arutletud. Viimases klassis vahel isegi vaksali õllekas, mis kohe kooli juures:). Kolm tundub vähe aga mu endises koolis polnud kedagi sarnase huviga. Taset väljendab kõige kõnekamalt asjaolu, et klassist läksid ülikooli edasi kõik peale ühe ja fakt, et ülikooli esimestel aastatel olid reaalained väga lihtsad (selgus, et gümnaasiumis olime kasutanud ülikooli õpikuid). Sealjuures mingit erilist õppekoormust või koolistressi me küll ei täheldanud.
Kokkuvõtlikult olen erikoolisüsteemi pooldaja, aga seda mis vormis ja kuidas asja korraldada otsustagu targemad.
Mina olen samuti siiski eliitkoolide pooldaja. Alati on lapsi (ka juba nii väikeste seas), kellel on teistsugused vaimsed võimed ja miks mitte neid siis arendada. Eks ma ise olen kah "kallutatud". käisin ka lapsena "katsetega klassis" ja mul oma üks laps on lõpetanud Lütseumi. Teised kaks olid teistsuguste võimetega ja neid ma ei pannud sinna kooli. Aga miks võtta ära võimalus lastelt ja teha kõik ühenäoliseks vaat sellest ma aru ei saa.
ReplyDeleteTeine probleem on näiteks mu oma koolis. Ei ole meil mingi eliitkool, aga kõik meie piirkonna lapsed ei mahu lihtsalt meie kooli. Meil on võimalus võtta vastu vaid 72 1.klassi õpilast korraga. Aga kooli piirkonda on sisse kirjutatud 150 last. Mille alusel me siis valiku teeme? Meil on nii väike kool, et ei mahu 7 1. klassi.
Jõudsin lõpuks siia ka :)
ReplyDeleteAjal, kui terve tutvusringkond dresseeris lapsi eliitkooli esimese klassi katsete jaoks, olin mina ainus loll, kes kooli pmslt joonlauaga valis - lähim elukohajärgne.
Juhtus olema meie küla 6-klassiline algkool.
6 aastat hiljem läks laps eliikooli katsetele - GAG võttis vastu lisa 7. klassi ja võin nüüd rahuliku südamega öelda, et laps oli ISE katseteks valmis ja teadis, mida tahab. Sealsed õpetajadki on öelnud, et elu on aastate jooksul näidanud, et üks paremini motiveeritud ning töökuse ja andekuse tasemelt ühtlasemaid klasse on mujalt kokkukorjatud juurdevõetud seitsmes klass.
Mulle hakkab tunduma, et esimene sorteerimine vanuses 12-13 oleks tõesti pisut õiglasem kui 5-6-7 aastaste katsetamine.
Tore lugeda, et ka minu vaatevinklil on pooldajaid:)
ReplyDelete