Hooaja avamine!

Täna (eile:) sai esimest korda sel aastal suusad alla. Mõte mäele minna tuli eile ja saades lastelt entusiastliku vastukaja vaatasin suusad üle. Plikad poole aastaga pikemaks kasvanud ja seega on neil vaja pikemaid laudu alla. Hea et ise ei kasva, sest igal hooajal uute suuskade muretsemine kipub kalliks minema:) Seekord siiski ajasime läbi ilma uusi ostmata, ehkki vanemale plikale on ikkagi uusi vaja - emme vanadega ei sobi nagu kooli võistkonnas sõitma minna:) Pisem sai valida Mari vanade ja sõbranna Rosside vahel, ühed suurslaalomi teised slaalomi suusad, mõlemad 140 cm pikad. Slalomi omad meeldisid rohkem, sest selliseid väiksema pöörderaadiusega pole varem proovinud. Ise otsustasin katsetada hiljuti soodsalt saadud 184 cm Rossi Vipereid, milledele sõbraga koos sai paar päeva tagasi sidemed peale panna.

Ilm oli soodne, -4C ja -8C vahepeal nõrga tuulega. Kui Toronto oli lumest praktiliselt vaba siis põhja poole läks maa valgeks aga isegi Blue Mountainis polnud looduslikku lumekatet rohkem kui paarkümmend senti. Enamus radasid olid siiski korralikult lumega kaetud tänu lumekahuritele. Esiteks võtsime välja oma hooaja piletid, ja kohe mäele. Nüüd muidugi selgus esimene aps. Olin küll hoolikalt kõik suusad, sidemed ja saapad üle kontrollinud aga pisema plika sidemed osutusid ootamatult paar senti pikemaks kui ette nähtud. Oh kurat küll, sidemed olin parajaks sättinud teistel sarnastel suuskadel mis koju jäid. Õnneks sai see probleem laenatud kruvikeerajaga lahendatud.

Lumepind oli väga hea, parasjagu kõva kuid mitte jääs. Suuremal lapsel hakkas peale esimesi sõite meiega igav ja ta läks omaette kihutama - paistis, et emme vanad suusad sõidavad küll:) Pisemaga püüdsime peale 8 kuulist vaheaega mõnusat tunnetust uuesti kätte saada. Tunnike võttis ikka aega, et uute suuskadega harjuda, lapsel rohkemgi. Aga mina jäin väga rahule, suusad olid perfektselt tasakaalustatud ja mulle sobiva jäikusega - pööretes võttis kant terves pikkuses. Kui plikadel varbad külmetama hakkasid tegime söögivaheaja kohvikus ja siis uhasime kümneni välja - olime eelviimased keda enne kinni panemist tõstukile lasti. Koduteel uhasin laste rõõmuks õige hea hooga, korra sai 50 tsoonist sajaga läbi lastud ja 80 teel 100 ning 120 vahel antud. (Ene ära pahanda:) Tavaliselt ma sellist tempu ei tee, aga ees sõitis neli masinat, haakisin end neile sappa lootes, et politsei peab ehk vaid paar esimest kinni. Koju saime vahejuhtumiteta rekordilise tunni ja 49 minutiga jõudes ukse ette 12:28 AM.