Selg Sirgu Toompeal!

Mainisin, et ilmselt pole paar päeva aega blogistada aga Delfist ja Õhtulehest loetud lugu lihtsalt sundis selleks. Ma saan aru, et teise maailmasõja teema on tundlik aga ei maksa unustada, et seda mõlemale poolele. Eesti Posti keeldumine Riipalu margi väljaandmisest on ilmselgelt poliitilise maiguga. Samas ei peaks demokraatlikus riigis olema valitsusel õigust sekkuda taolistel teemadel mingil muul kombel kui kontrollides, et seadusi on järgitud. Eriti irooniline hiljuti parlamendis vastu võetud otsuse taustal, mis tunnustab okupatsiooni ajal Eesti Vabariigi taastamise nimel võidelnud isikuid.

Riipalu oleks kindlasti esimeste hulgas ja see millises mundris ta seda tegi ei tohiks asjasse puutuda. Kõrvalmärkusena peaks mainima, et Hugo Bossi disainitud SS vormirõivastus oli ilmselt maitsekaim teise maailmasõja armeede hulgas:) Eesti Posti järgi ei saavat Venemaa ja Lääneliitlased meist aru. Aga see on juba meie valitsuse ja diplomaatide asi teistele meie ajalugu selgitada, keegi teine seda meie eest ei tee. Oleks juba aeg Toompeal selg sirgu ajada, igal rahval on õigus enda ajaloole sõltumata kas see teistele meeldib või mitte.

Sõbrapäeval Mäel

Lapsed lasid sõbrapäeva puhul meid terve hommikupoole kahekesi mäel suusatada. Saime nii omaette olla, et isegi pildid tulid eraldi. Nõlvad nii tühjad, et polnud suurt kedagi paluda pilti tegema. Hiljem kui lastega kokku saime polnudki neil enam isu issi emmega koos sõita:(

Õhtupoole sõitsime kiirelt linna poodi, et sõbrapäeva tort ja jook tuua, ning tähistasime seda hotellitoas pere ringis. Nüüd pole enam mõtet mõnda aega uusi postitusi oodata, sest tõstukid käivad üheksast hommikul kümneni õhtul, mis tähendab, et vaevalt ma blogistada jaksan. Eks hiljem muljetan kui koju jõuame.

850 km 8.5 tunniga

Hommikune äratus oli pühapäeval minu jaoks tavaline aga lastele harjumatult varajane. Poole seitsme ajal panin nende toas tule põlema ning teatasin: Äratus! Veidi uimast silmade kissitamist ja ilma igasuguse protestita kobiti voodist välja hommikusöögilauda. Pool kaheksa oli kamp autos ja asusime pikale teele jättes koduloomad heade tuttavate hooldada.

Esimesed 150 km sadas lund ning teeolud päris kahtlased. Sõitsin siiski enamasti vasakus reas 100'ga, et võimalikult kiirelt lumepilvede alt välja pääseda. Nelisada kilti sõidetud, keerasime esimesse bensujaama, et tankida ja värske kohv võtta. Bensukulu oli tehase spetsifikatsioonist 6.7l/100km pikalt kõrgem, täpselt 10l/100km. Masin oli küll täiskoormas, suusakast katusel ja külm ilm aga ikkagi valmistas sihuke number pettumuse. Kaasa vahetas mu välja asudes rooli, sain veidi tukastada.

Kavas oli järgmises bensujaamas uuesti juhti vahetada aga see ei juhtunud enne kui jõudsime Quebeck City'st läbi kui mäed juba selgelt paistmas. Olime 8 tunniga läbinud 820 km, keskmine kiirus veidi üle 100km/h pole paha kui arvestada, et algus sai lumesajus sõidetud ja lisaks kaks suurt linna läbitud. Toidupoest ostsime nädalajagu nämmi ja jooke, sealt oli vaid veerand tunni tee mäealusesse hotelli. Toa saime supersoodsasse kohta - koridori otsas asub suuskade panipaik ja otse sealt astume välja, et mõnekümne sammu kaugusel oleva gondliga mäetippu sõita. 10 aasta jooksul kõige parem asukoht!

Hommikul tõin tõstukipiletid ja peale hommikusööki kiirustasime mäele. Ilm oli päikesepaisteline aga külm, -15C hotelli juures ja -21C mäe tipus, lisaks tugev tuul. Aga polnud hullu, sest oleme palju külmema ilmaga edukalt suusatanud. Minu külma ilma jope ei lasknud kordagi jahedust naha vahele hiilida, ainult nägu sai veidi näpistada. Kuna esmaspäev ja teisipäev öösuusatamist pole siis uhasime ühe pisikese vaheajaga kella neljani välja kui tõstukid seisma pandi.

Hiliseks lõunasöögiks lurpisime emme pahameeleks mõnust luristades maitsva Knorri kanasupi. Lesisime niisama veidi, surfasime netis ja lasin ka õllel hea maitsta. Hotelli välikuumavee basseini ei saanud kuidagi kasutamata jätta, vedelesime seal poolteist tundi ja vaatasime selili hulpides läbi auru tähti. Järgnes jälle voodis lesimine ja netis surfamine - see on puhkus. Mina asusin blogistama, mida kavatsen just nüüd lõpetada, et minna ja lapse suusad ära teritada. Too kurtis, et randid ei võtvat jäistel kohtadel eriti hästi.

Tunnistused

Reedel tulid lapsed koju tunnistustega. Siin saavad nad hinnete lehed kolm korda aastas. Minule ootamatult selgus, et see teine ehk keskmine on ainult edasijõudmise aruanne ehk "progress report" inglise keeles. Laste jutu põhjal polevat tollel suurt tähtsust, olulised vaid esimene ja eriti aasta lõpu tunnistus.

Mis siis seekord huvitavat. Keskmised mõlemal praktiliselt samad mis eelmine kord. Kuna tegu vaid edasijõudmise aruandega siis pole klassi keskmist toodud. Pisemal kukkus matemaatika madalamale, mida kompenseerisid joonistamine ja draama. Kuna ise pean reaalaineid oluliseks, siis ilmselt vaja veidi rohkem tähelepanu neile pöörata. Aga arvestades, et ma pole viimasel ajal matmaatikas üldse aidanud pole tulemus paha. Vanema tüdruku puhul keskmine täpselt sama ja ainete kaupa kõikumine makismaalselt 5%, statistilise vea piires nagu öeldakse:) Pole viga, olen rahul ehkki alati saab paremini. Seega on nad teeninud ära preemia, mina ka:)

Amasia

Kas keegi on varem sellist nime kuulnud? Ilmselt mitte, kui lugeja ei juhtu olema geoloogiahuviline. Ja ehkki hoian pilku peal põnevamatel teadusuudistel pole taolise nimetusega varem kokku puutunud. Kui lisada vihjeks järgmised nimed: Nuna, Rodinia ja Pangea ehk Gondwana + Laurasia, siis peaks juba koitma hakkama, kui koolipõlve geoloogiatunnist miskitki külge jäi:)

Igatahes on Amasia järgmise superkontinendi nimi, mis peaks moodustuma 50 kuni 200 miljoni aasta pärast kui ajakirja Nature vastavateemalist artiklit uskuda. Eelmine superkontinent Pangea (vasakpoolsel pildil) asus 300 miljoni aasta eest kesmega umbes praeguse Lääne-Aafrika kohal. Kui seni arvati, et järgmine kord kogunevad maailmajaod kas enam vähem samas kohas või maakera vastasküljel siis uue teooria kohaselt saab keskpunktiks olema hoopiski Põhjapoolus.

Teadlased tulid sellele seisukohale uurides iidsete kivimite magetismi ja maakoore aluste vahevöö kihtide liikumist. Nende teooria järgi liituvad esiteks Põhja ja Lõuna Ameerika, mis liiguvad koos põhja poole põrgates kokku Euroopa ja Aasiaga. Siit ka nimi, ehkki eurooplasena tunnen end vaeslapse ossa jäetuna, Amasias pole isegi e tähte, mõnest silbist rääkimata:) Austraalia nihkub India külje alla ja ongi uus superkontinent moodustunud, ainult Antarktika jääb eraldi.

Selline asetus peaks kliima oluliselt külmemaks muutma, sest poolustel asuvad maismaamassid koguvad alati enda peale massiivsed jääkilbid nagu praegu seda Antarktika juures näha võib. Kontinentide paigutus avaldab tugevat mõju ka bioloogilistele süsteemidele, sest sellest sõltub kui lihtne või raske on liigisisene ja erinevate liikide vaheline kokkupuude.

Kinnisvara haidel pole siiski mõtet paanikasse minna ja põhjapoolseid krunte odavalt müüma hakata:) Mandrite liikumine toimub keskeltläbi sama kiirusega kui küüned kasvavad, seega aega on. Pealegi on nii pika aja peale ette ennustamine kahtlase väärtusega eriti kui arvestada, et isegi ilma ei suudeta üle nädala kuigi täpselt ära arvata. Kel rohkem huvi, võib ise Nature artiklit "Supercontinent Amasia to take North Pole position" lugeda.

Porilaudade paigaldamine

Tänasel suurel ameeriklaste pühal (superbowl) otsustasin mina hoopiski auto kallal nokitseda ja Hyundai esindusest ostetud porilauad külge panna. Mind nimelt jätab ameerika jalgpall külmaks, golf on ainus ala mis veel igavam. Igal juhul võib etteruttavalt mainida, et Hyundai muretses selle eest, et mul igav ei hakkaks.

Porilaudu ostes pakuti ka installeerimise teenust, millest keeldusin kuna see ületas porilaudade maksumuse. Kui keeruline see siis ikka on, tehnikaülikooli haridusega inimene peaks ju hakkama saama. Paraku avastasin karpi avades, et sellest võib väheks jääda, ilmselt oli eeldatud ka Tartu Ülikooli lõpetamist ja seda vähemalt kahel erialal.

Paigaldus instruktsioon algas nimelt järgmise lausega:

NOTE: Ρεαδ αλλ ινστρυχτιονσ χαρεφυλλψ πριορ το βεγιννινγ ινσταλλατιον.

See võttis tummaks. Esimese hooga keerasin teist külge, mis oli paraku tühi. Milline keeleseaduse rikkumine, meil ju peab iga müügis oleva produkti juures olema tekst kahes keeles, prantsuse ja inglise keeles. Jõllitasin lehte kui mullikas uut väravat, vaatasin ka korra teispoolt vastu valgust, äkki peegelsalakiri, aga ei muutnud see teksti arusaadavamaks. Korea keel ka nagu pole, neil minu arust teistsugused sümbolid.

Lõin käega, võtsin porilauad ja kruvid ühte kätte ning kruvikeerajad teise ja seadsin sammud auto juurde, küll kohapeal selgub. No muidugi polnud see töö erilisi oskusi nõudev, masina alla kiigates ja paar korda porilauda keerates oli selge milline kruvi kuhu läheb. Kutsusin ka vanema plika, ja lasin temalgi nuputada kuidas paigaldamine peaks käima. Hea inimesi üllatada, et mõni blond oskab vahel ka ajusid kasutada.

Kui töö tehtud korjasin tööriistad kokku, juhend jäi ka näppu. Uuesti pilku peale heites tulid tähed kuidagi tuttavad ette. Ja siis äkki mõistsin millega tegu. Keegi naljavend oli inglisekeelse teksti kreeka tähteda kirjutanud! Internetis ju aegajalt näed selliseid mõistatusi aga ühe suurima autofirma kasutajajuhendis pole vist küll varem ette tulnud. Toas andsin tüdrukuile deshifreerida, nemadki said veidi aja pärast jagu ja veerisid naeru saatel lugeda nagu kolmeaastased, kes aabitsa teisele lehele jõudnud.

Pildid meist mäelt

Kui eelmistes postitustes sai põhiliselt tähelepanu pööratud Maailma Karika etapile ja sellest osavõtjaile siis siinkohal lisan ka mõned pildid meist endist. Näitamaks, et need kaks päeva niisama ei laiselnud vaid suusatasime ikka kogu raha eest:) Neljapäev olime poole kümnest seitsmeni ja reedel kaksteist tundi, kümnest kümneni mäel. Kumbki päev võtsime kolm lühikest näksimise vaheaega kohvikus. Koju jõudsime reedel alles pool üks öösel, laupäeva hommikul polnud mina ainus kel lihased ja liigesed kanged.

Vanema lapse sõitu jälgides ei oska minu treenimata silm enam suurt vahet teha tema ja sportlaste stiilis. Oleks me ainult eelmised 15 aastat kusagil mägedes elanud oleks temast ehk tasemel tegija saanud. Pisem laps on jonnakas, kimab kõigist kiiremini alla kusjuures stiili pole ollagi. Müstika, et pole kordagi tõsisemalt kukkunud ehkki tundub pidevalt viimasel piiril või veidi üle selle uhavat.

Mina sain oma uute suuskadega erinevais oludes harjutada. Veel kord veendusin, et jää ja kõva lume peal pole mul kunagi paremaid laudu olnud. Kandid võtavad täispikkuses ja hoiavad kindlalt jäisel pinnal ka suure kiiruse ja väga madala kaldes asendi juures. Seevastu pehmes lumes ja lumekuhjatistes sõites peab nendega kõvasti tööd tegema, et pöördesse minna. Klambrid on vaja tugevamaks keerata, nagu pildilt näha kus pisem plika jälgib mäel seistes issi õhulendu, suurem on foto autor. Kukkusin kuna küngas põrutas ühe klambri lahti.

Automaailmast sobiks Fisheri RC4'de võrdluseks Ferrari, mis suurel kiirusel ja asfaldi peal perfektne sõita kuid külavaheteel hätta jääb. Aga pole hullu, mul on sellisteks oludeks vanad suusad keldris ootamas. Edaspidi peabki kas mõlemad paarid kaasa võtma või valima sõltuvalt ilmastiku ja lumeoludele.

Ski Cross World Cup Sinimäel

Finish asus otse meie hotelli Weider Lodge juures

Hommikul ajasime end kiirelt üles, sõime hotellitoas kõhu korralikult täis ja enne kümmet mäele. Võistlejad alles saabusid, kohviku naaberlauas istusid ühel pool venelased, teisel pool Norra võistkond. Laste üllatuseks mainisin, et saan mõlemate jutust aru. Plikad tahtsid, et tõlgiks, paraku polnud seda võimalik teha. Venelased vestlesid omavahel tavalises tänava venekeeles, mistõttu jutu tõlkimine koos kõigi nüanssiega ei tundunud sobilik. Norrakad jälle enamasti nohisesid omaette ja suhtlesid kasutades üksikuid seosetuid väljendeid viie minuti jooksul, mil üritasin neid jälgida.

Rahvast kogunes juba hulgi aga õnneks seadis enamus end finishi juures sisse või siis sõitis mäele, et raja raja kõrval hea positsioon saada. Tõstukeil ei tekkinudki suuremat järjekorda kui tavaliselt, ainult parempoolne tool oli võistlejaile broneeritud. Sponsorfirmadeks Columbia sporditarbed, Rockstar energiajook ja KLM, kes jagasid rahvale nänni. Tuttmütsid, sokid, kõrvakatted, ... minagi sain purgi energiajooki. Kuna lastele see ei maitsenud, olin sunnitud ise nahka neelama. Miskit erilist polnud kuid kingitud hobuse suhu ju ei vaadata.

Esimene hüpe peale starti

Kolm meest õhulennul

Poolel maal kihutamas

Soendussõite ei viitsinud vaadata aga lõppvõistluse laskumisi jälgisime ka meie. Suusatasime raja kõrval, et erinevates kohtades möödakihutavaid võistlejaid näha ja pilte teha. Just enne finaale jõudsime alla, otsisin endale hea vaatega soodsat positsiooni finishi juures. Üks perfektne koht oligi millegipärast rahvast tühi. Ronisin sinna, korkisin õlle ja sättisin fotoka valmis. Rüüpasin just kolmndat lonksu kui keegi õlale koputas. Rajatöötaja vabandas, et segab mind aga ma nimelt blokeerivat vaadet finishile. Oma sõnade kinnituseks osutas tohutule televisioonikaamerale mis nagu kolmikjalal tankitõrje kahur otse minu peale sihtis. Loodetavasti ei jälginud keegi tuttav otseülekannet, lahtine õllepurk peos ja mokk üllatusest töllakil võisin õige lolli mulje jätta:) Sellisel kombel polnud küll tahtmist rahvusvhelist tuntust saavutada:)

Finish, kolm meest hüppel puntis koos

Canadas on tegelt alko tarbimine avalikus kohas keelatud aga ilmselt oli seoses erinevate kultuuride esindatusega seadusesilm kinni pigistatud, sest lisaks õlle rüüpamisele tõmmati rahva hulgas poolavalikult isegi kanepit. Otsisin endale teise koha, kust ulatusin üle inimeste pilti tegema. Lärm tõusis, naiste finaalsõit oligi alanud. Pealtvaatajate suureks rõõmuks läks Kanadalastel väga hästi: Naiste finaalis tuli esikoht ja meeste omas koguni kaksikvõit, kusjuures teine koht vahetus eelviimasel hüppel (vaata fotot).

Oligi kõik, ajasime suusad jalga ja tagasi mäele, aega veel sõita maa ja ilm, tõstuk töötab kella kümneni!

Ski Cross World Cup

Kole lugu, aga polnud juba pea kaks nädalat suusamäele saanud. Otsustasime selle heastada kahe täispika päevaga Blue Mountainil. Nädala algul avastasin, et neljapäev ja reede toimub seal maailma karika etapp mäesuusatamises. Milline kokkusattumus, kohe helistasin hotelli ja panin toa kinni. Seoses taolise üritusega oli hind suht soolane, $170 ühe öö eest pole omast taskust küll varem maksnud. Aga ega siis maailma tasemel võistlusi siin kolkas iga päev toimu.

Andsin lastele teada, et neljapäev ja reede jääb kool ära - läheme mäele, nagu võis arvata neid see muidugi eriti ei kurvastanud. Põrutasime eriliselt varakult kohale, et soodne parkimine saada. Vedaski, vaid kümmekond autot olid tõstukile lähemal kui meie. Kaks nõlva suletud, seal olid varahommikul treeningsõidud ja lõuna ajal kvalifikatsioon. Päris põnev vahetult vaadata maailma parimaid suusatajaid

Ehkki hotell oli broneeritud alles neljast läksin uurima, äkki on neil juba praegu mõni tuba vaba. Minu ees laias üks venelane, kes valju häälega nõudis oma tuba. Hotelli registratuuri neiu vastas külmalt aga viisakalt, et broneerimine on alles kella neljast, tulgu siis tagasi. Tüüp lahkus vihaselt lastes lendu bljade ja muid sõjaväe leksikonist tuttavaid väljendeid. Selge, et kohti pole aga kuna olin juba siia jalutanud otsustasin siiski küsida.

Laususin: "Olen muidugi liiga vara siin ja paistab, et teil pole veel vabu tubasid". Neiu vaatas mulle otsa, heitis pilgu uksest väljuvale ülbikule, muigas ja sõnas: "Las ma vaatan, äkki on vahepeal mõni tuba vabanenud." Klõbistas veidi klaviatuuril ja teatas: "Teie oma pole küll veel vaba aga kui teil selle vastu midagi pole siis võin upgreidida selle mäe külje all olevasse kompleksi. Teile ei lähe see rohkem maksma, sest üks klient just ütles ära oma broneeringu, mis katab hinnavahe. Välisuksest põhitõstukini umbes 30 meetrit." Sellist pakkumist ei saa ju vastu võtmata jätta, nii ma saingi tolle ülbe venku koha endale, kusjuures tema tasus ka lisakulud:) Ilmselt pole meie idanaabritest rikkuriteni veel jõudnud tõdemus, et klienditeenindajatega on alati kasulik kenasti ümber käia.

Homme elame kaasa soomlasele ja rootslasele kui kõige lähematele naabritele, kes finaali jõudsid. Ah jaa, venelasi ka paar tükki aga no mitte kuidagi ei saa kompleksist üle, tee mis tahad, ei suuda neile puhtast südamest kaasa karjuda:)

Suhkur = Mürk

SUHKUR on mürk! Selles pole kahtlust, sest praktiliselt iga aine on kas arstirohi või mürk, kõik sõltub kogusest nagu väitis juba keskaja tuntumaid meedikuid Paracelsus. Kaasaja probleemiks on see, et suhkur on odav ja kättesaadav laiadele massidele, mistõttu seda tarbitakse piiri pidamata. Maitseb ta meile ilmselt just seetõttu, et annab vägevalt kaloreid, ürgajal oluline evolutsiooniline eelis.

Liigne suhkrutarbimine tähendab sisuliselt iga suhkrutera, mis looduslikult toiduga kaasa ei tule. Samuti nagu kogu vajamineva soola saaksime tegelikult toidust ilma lisamata kätte saame ka suhkru. Aga kes meist ei tarbiks soola või suhkrut toidu kõrvale, annab ju parema maitse. Eks siingi kehtib reegel, et kui end veidi mürgitada siis ei avalda see kohe ja silmnähtavat mõju. Vaadake videot ja värisege! Põhjalikku artiklit saab lugeda New York Timesi veebilehelt.

Sealjuures rõhutatakse, et kahjulikkus ei sõltu sugugi suhkru tüübist nagu väidab laialt levinud arvamus. Fruktoos ja glükoos pole kumbki kasulikumad tavalisest valgest suhkrust, lihtsalt kallimad. Lisaks suhkruhaigusele, ülekaalulisusele ja paljudele teistele tõbedele kõrgendavat magus ka mitut sorti levinud kasvajate tõenäosust. Seetõttu soovitatakse lausa kanda piiratud juurdepääsuga ainete alla nagu alkohol ja tubakas, et poest saaks osta vaid teatavast vanusest alates. Lapsed, kommi te varsti enam poest osta ei saa kui just mõni täiskasvanu teile teenet ei osuta ja poolsalamisi poe taha ei too nagu praegu õllepudeli:)

Euroopa Liit on isegi siin meie eest hoolitsenud määrates kaela suhkrutrahvi üleliigse kasutamise eest:) Ja ei maksa kaupmeeste kallal iriseda, kes rahva tervist kaitsta üritades suhkru hinna üles kerisid:)

Noh, kas järgmine kord kohvi või tee sisse lusikaga suhkrut tõstes hakkab käsi värisema? Mulle igatahes meeldib selline suhkrutoos nagu parempoolsel pildil.