Kui eelmistes postitustes sai põhiliselt tähelepanu pööratud Maailma Karika etapile ja sellest osavõtjaile siis siinkohal lisan ka mõned pildid meist endist. Näitamaks, et need kaks päeva niisama ei laiselnud vaid suusatasime ikka kogu raha eest:) Neljapäev olime poole kümnest seitsmeni ja reedel kaksteist tundi, kümnest kümneni mäel. Kumbki päev võtsime kolm lühikest näksimise vaheaega kohvikus. Koju jõudsime reedel alles pool üks öösel, laupäeva hommikul polnud mina ainus kel lihased ja liigesed kanged.
Vanema lapse sõitu jälgides ei oska minu treenimata silm enam suurt vahet teha tema ja sportlaste stiilis. Oleks me ainult eelmised 15 aastat kusagil mägedes elanud oleks temast ehk tasemel tegija saanud. Pisem laps on jonnakas, kimab kõigist kiiremini alla kusjuures stiili pole ollagi. Müstika, et pole kordagi tõsisemalt kukkunud ehkki tundub pidevalt viimasel piiril või veidi üle selle uhavat.
Mina sain oma uute suuskadega erinevais oludes harjutada. Veel kord veendusin, et jää ja kõva lume peal pole mul kunagi paremaid laudu olnud. Kandid võtavad täispikkuses ja hoiavad kindlalt jäisel pinnal ka suure kiiruse ja väga madala kaldes asendi juures. Seevastu pehmes lumes ja lumekuhjatistes sõites peab nendega kõvasti tööd tegema, et pöördesse minna. Klambrid on vaja tugevamaks keerata, nagu pildilt näha kus pisem plika jälgib mäel seistes issi õhulendu, suurem on foto autor. Kukkusin kuna küngas põrutas ühe klambri lahti.
Automaailmast sobiks Fisheri RC4'de võrdluseks Ferrari, mis suurel kiirusel ja asfaldi peal perfektne sõita kuid külavaheteel hätta jääb. Aga pole hullu, mul on sellisteks oludeks vanad suusad keldris ootamas. Edaspidi peabki kas mõlemad paarid kaasa võtma või valima sõltuvalt ilmastiku ja lumeoludele.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!