Kahest kolm tehtud!

Aasta algul küsiti FB jooksugrupis milliseid eesmärke keegi selleks aastaks seab. Tavaliselt ma sihukeste kampaaniatega kaasa ei lähe aga seekord otsustasin proovida, ega see tükki küljest võta. Seadsin endale 2020 aastaks kolm "väljakutset": poolmaraton kahe tunniga, viis kilti keskmise kiirusega 4:30 ja kilomeeter alla 4 minuti. Poolmaratoni jooksin kevadel mõned minutid alla kahe tunni. Eeldasin kolmest kõige raskemaks, paraku polnudki nii hull, ehkki varem pole kunagi sellist maad jooksnud.

Täna siis lõpuks ometi jooksin 5 kildi distantsi keskmise kiirusega alla 4:30 kilomeeter. Nädala jooksul sain kaks korda väga lähedale 4:31min/km. Esimese viie kildi aeg oli küll 22:32 aga kuna lisa 250m andsin tuld tuli 5.25km keskmine 4:28/km. Kolmandast selle aasta eesmärgist: jäi napilt puudu, 4:02 viimase kildi aeg. Tegelikult peaks olema tegu kolmest kõige lihtsamini täidetava eesmärgiga. Seni ju kilti eraldi jooksnud pole, ainult vaadanud kildiaegu pikematel distantsidel. Tundub et täiesti juhuslikult (ümmargused arvud) valisin vägagi sobivad eesmärgid: esiteks mitte liiga lihtsad ja teiseks siiski võimetekohased kui kõvasti pingutada.

            

Piltidel vasakul Strava ekraanitõmmis ja paremal oluliselt täpsem Huawei oma.

Mõõdetud on distants ja ajad Huawei Band 3 Pro pulsikella ja äpiga, mis minu kogemustel kõige täpsemaks osutunud. Irooniline küll kui 40 eurise pulsikella GPS osutub täpsemaks ja kiiremaks kui ligi tuhandese Google tippmobla oma. Nii Google Fit kui Strava kasutavad mobla GPS'i. Poolnaljaga, aga kas siin peitub põhjus, miks ameeriklased eesotsas Trumpiga püüavad Huaweile võimalikult palju kaikaid kodaratesse loopida, hiinakate toodang palju odavam ja kvaliteetsem kui jänkidel😏 Miks ma arvan, et pulsikell täpsem. Piisab kui vaadata äppide poolt mahamärgitud jooksu trajektoore ning mõõdetud teepikkusi. Strava ja Fit ujuvad kohati hullult ja lõikavad kõvasti nurkasid maha. Lisaks teeb Strava soft veel edasitagasi hüppeid. Kaardil mõõdetud teepikkus on vaid kübe pikem kui Huawei mõõdetu.

Vasakpoolsel Huawei zoomitud jooksurada ja parempoolsel eelmise päeva Strava "kildirekord"

Silver Creek

Septembri lõpupoole on kavas teha üks pikem matk koos kohaliku mäetipu vallutamisega. Kuna päevateekond kujuneb hinnanguliselt maratoni pikkuseks ja rajal on mägimatkale omaselt kõvasti üles-alla ronimist otsustasime vähehaaval valmistuma hakata. Enda pärast ma suurt ei muretse, tütar saab ka ehk hakkama (Mauna Loa otsa ronides ei tekkinud probleemi) aga koerte koha peal on küsimärk. Noorem ilmselt jaksab joosta, vanemal kipub trepist üles minemine kohati raskeks minema. Enne kui sihukesele matkale kaasa võtta tuleb kindlasti kontrollida kuidas ta keerulisemal maastikul hakkama saab.

Eelmine õhtu viskasin pilgu Ontario kaardile. Piki üle 800km pikkust paeklindi äärt kulgeva Bruce Traili peal leiab alati uusi ja huvitavaid ning piisavalt liigendatud matkaradasid. Parimaks kohalikuks matkaradade leidmise vahendiks piisab kui googeldada "Ontario Hiking Trails" ja klikkida esimesel lingil, kus kaart. Kaarti zoomides ilmub sinna järjest uusi radade sümboleid. Eriti mugav kui oled mingi piirkonna välja valinud, suurendad kaardi ja hakkad järjest radade sümbolitel klikkima lugedes kirjeldusi ning vaadates pilte. Näed ka ära kaua kulub kohale sõitmiseks aega ja mis ilmaennustus parasjagu on.

Kaugele ei viitsinud minna, kolme hulgast valisin välja Silver Creek. Nii pikkuselt kui iseloomult tundus sobiv, lisaks veel "koerasõbralik" mis iganes see siis tähendab. Hommikul suht vara sõitsime välja, pealelõunal ähvardas vihmaga. Elukad said muidugi kohe aru, et miskit põnevat toimumas. Suurest ärevusest ei tahtnud isegi toitu nahka panna, peaasi et maha ei jääks. Pisike koperdas jalus ja niuksus õnnelikult. Isegi kass nakatus üleüldisest askeldamisest, teda paraku kaasa võtma ei hakanud. 40 minti sõitu ja olimegi kohal, kella kümne ajal vaid paar autot tee ääres parkimas.

Koerad rihma otsa ning hakkasime astuma. Seoses koroonaga on ka matkaradade juures ametnikud väljas, kes ohutustehnika juhendeid jagavad. Maski õnneks kandma ei pidanud. Raja alguses oli väga informatiivne reljeefi kaart, millest tegin pildi, teel olles kasutan alati "Maps Me" rakendust, mille eelnevalt alla laaditud kaart oluliselt parem (kõik pisikesed rajad peal) kui Google Map ja mis ei vaja mobla võrku, piisab sati signaalist.

Kogu piirkonna pinnaehituse on kujundanud jääaeg. Paeklint ja klindisaared - äärmiselt sarnane Eesti põhjarannikuga. Ainus erinevus, et meie matkamispiirkonnas kalda äär sisemaal. Võimsad sulavee voolud on kulutanud suured jõeorud, mille põhjas momendil pisikesed järvesilmad, soised alad ja ojad. Rada kulges algul paekalda äärt pidi, siis laskus alla oja orgu ning läks metsa all klindisaare äärt pidi kildi jagu edasi. Koerad kustutasid janu soolombist joomisega, Koko saadan otsustas vaatamata keelamisele sisse hüpata. Välja roniva koera alumine pool sobiks ideaalselt BLM marsile maskotiks. Muda oli looma karvastiku süsimustaks värvinud milline asjaolu koera ennast ei paistnud üldse häirivat.

Kokku kõmpisime kaheksa kilti edasi tagasi ja väikese ringiga. Viimases otsas oleksin veel ühe laskumise ette võtnud aga nii koerad kui tütar olid kole januseks läinud ja kippusid auto juurde tagasi. Kokkuvõttes tundub, et väiksemal koeral ei tekiks probleemi pikal matkal aga vanem kardetavasti ei jaksaks seda läbi käia. Lõõtsutas teine õige kõvasti ehkki ronimisega sai hakkama ja mahajäämise muret polnud. Lõpus hakkas veidi sadama, samas soe vihm ei sega. Kodus kulus pool tundi Koko pesemise peale, lisaks tuli mõlema karvadest ports mitmes suuruses takjaid välja katkuda ja lõigata.

Järgmine päev tööl surfasin matkaradasid uurides ja avastasin haruldaselt ägeda piirkonna Bruce Poolsaare ääres, kus rada rohkem kui saja kildi ulatuses praktiliselt asustamata järveäärset paeklinti pidi kulgeb. Oleme seal paaris kohas käinud aga ligipääs on suht keeruline, autoteid üksikud, maa kuulub kas riigile või indiaanlastele. Selle piirkonna on päästnud just kaugus suurematest asustatud punktidest, Torontost pea neli tundi sõitu. Nii kaugele päevamatkaks ei lähe, vähemalt öö või kaks tuleks broneerida telkimiseks.

Miks Valgevene shansud pole kiita

Viimastel päevadel toimub Valgevenes massilisi presidendivalimiste vastaseid meeleavaldusi, demonstratsioone ja isegi streike. Lääne ja ka meie meedia on joovastuses: kohe-kohe saab Valgevene vabaks ja Euroopa eelviimane (viimane oleks siis Vladimir Vladimirovitsh) diktaator kukutatakse võimult. Pidage nüüd hoogu ja vaadake olukorda realistlikult mitte läbi soovunelmate prisma. Miks Valgevene pöördumine näoga läände ja muutumine demokraatlikuks riigiks on äärmiselt vähetõenäoline.

Esiteks ei saa seda Kremli boss lasta juhtuda. Ukraina libises Putini ajal ootamatult ja osaliselt just tänu Venemaa vigadele käest. Valgevene küsimus on Putinile eksistentsiaalne - mõlema olulise slaavi "venna" kaotamist ei antaks talle andeks. Kui Valgevene langeb tuleb Putini rezhiimi kestust hakata lugema kuude mitte enam aastatega. Seda mõistab pealik hästi, momendil ilmselt mängitakse palavikuliselt läbi erinevaid stsenaariume. Venemaa ei soovi militaarselt "rahuvalve vägedega" sekkuda aga viimases hädas kõhklema ei löö.

Teiseks ei saa seda ka Lukashenko lubada nii palju kui see tema võimuses on. Järgi andmise puhul pole miskit head loota. Kui teda just maha ei lööda või kinni ei panda siis ootab ees eluaegne pagendus mõnes sõbralikus diktatuuririigis.

Kolmandaks on Valgevenes hulk kõrgel positsioonil kodanikke suures osas tänu Batkale osutatud teenetele. Revolutsiooniga kaotaks nad nii oma raha kui mõjuvõimu, paljud ilmselt ka vabaduse. 

Eelnimetatud kolm põhjust kaaluvad üles nii rahva kui ka demokraatliku välismaailma tahte, sest rahval pole mõjutamiseks piisavat jõudu ja läänel julgust.

Imepisike võimalus tekkiks kui suur osa jõustruktuuridest ja sõjaväest Lukashenko hülgaks. Sellisel juhul peab Venemaa ahvikiirusel reageerima, et endale sobivat tüüpi esile tõsta. Võimalus veneustavate ohvitseride abil kiire riigipööre korraldada ja tülikas batka maha võtta on samuti mõeldav. Venemaad huvitab Valgevene kui lojaalne puhvertsoon, juhi nimi pole oluline.

Ma siiski arvan, et Valgevene tüüp saab küll rappida aga jääb võimule. Ainus küsimus kas vene või kodumaiste tääkide toetusel. Kindlasti ei jäta Venemaa anschlussi võimalust kasutamata kui see peaks avanema.

Kehakaalust, jooksmisest ja poliitilisest korrektsusest.

Vetsus istudes moblas surfates (jah sellise nilbe saladuse avaldan teile (P.S. käsi pesen hoolikalt😜) - ärge enne tulge kividega pilduma kui mõtlete järgi, millise mittesihipärase tegevusega ise selles asutuses olete tegelenud) jäi mingis suvalises uudistevoos silma Kalmuse arvamusartikkel. Pikemalt mõtlemata jagasin ühes FB grupis, vastukaja oli laialdane ja suures osas teemast mööda. Pigem kritiseeriti sõnumitoojat kui arutati sõnumi sisu üle. 

Ma saan aru, et artikkel oli provokatiivselt poliitiliselt ebakorrektne ja ebameeldiva teema korral on mugavam autorit kritiseerida kui sisu teemal rääkida. Kas herr Kalmuse väljanägemine kõigi maitsele vastab ja kuidas see saavutatud polnud teema. Ta ju ei eeldanud, et kõik kodanikud kulturistideks peaks hakkama, lihtsalt kobises noorte inimeste lödipüksluse ja ebatervisliku rasvumise kallal. Viimasel ajal on laialt levinud jutt teemal: kui ise tunnen end oma paksus kehas hästi siis on kõik korras. Keda te tulete petma, olgem ausad - keegi ei tunne end ülekaalus hästi, see on lihtsalt pea liiva alla peitmine ja eneseõigustuse otsimine. Kui oleks ilma pingutuseta valida saleda ja trimmis või lodeva ja priske vahel näeksime kõik välja kui modellid, või ma eksin😏 

Endalgi suvel poolteist kilo juurde tekkinud (kõigun praegu 79 piiril), valetaksin kui väidaksin, et nahaalune pekk niisama õhust ja armastusest tekkib. Normaalsed kodanikud lähevad või vähemalt püüavad suveks rannavormi minna, mina võtsin Eesti puhkust õige lebolt käies pooleteise kuu jooksul vähem kui kümme korda jooksmas. Kodumaist toiduvalikut ei saanud nautimata jätta ja õllekannu sülitamise pattu enda hingele ei julgenud võtta. Tagasi Torontosse jõudes pandi kaheks nädalaks karantiini, ametlikult pidin lausa eraldi korrusel elama ja välja tohtisin vaid oma aeda minna, sedagi tingimusel et kedagi teist seal pole. Jooksmas käisin salaja öösel ilma igasuguse elektroonikata lootuses, et sel ajal politsei ei kontrolli kodus olemist.

Nüüd pea neli nädalat möödas ja kenasti tagasi vanas rütmis jooksurajal. Kas ja mis on vahepeal muutunud. Meeldiva üllatusena pole võhm pooleteisekuuse pausiga märgatavalt vähemaks jäänud, aegade põhjal muutust ei märkaks. Sama viiekildist ringi jooksen sama kiirusega. Üllatusena tuleb asjaolu, et südmetöö on aeglustunud ja sellega koos ka pulsikella poolt mõõdetav "pingutuse" tase langenud. Justkui oleks puhkus pigem hästi mõjunud. Enesetunde põhjal otsustades vähem küll ei pinguta. Esimesed neli-viis päeva olid lihased veidi kanged aga nädalaga harjus keha ära. Seoses palavate ilmadega sai ka jooksutossud vahetatud Nike Pegasus Zoomide vastu, mis täies ulatuses pealt võrkriidega kaetud ja äärmiselt hea jahutamisega. Pehme tallaga harjusin kiirelt, praegu tunduvad vähemalt sama head kui mu vanad ja räbalateks joostud Mizuno Wave Riderid, mida ikka veel väga vihmaste ilmade puhul jalga ajan.

Täna jooksin poolkogemata selle aasta kiireima 5km aja kuna Strava GPS läks lolliks ja kukkus nurkasid lõikama. Moblalt öeldavad vaheajad kostsid nii nigelad, et panin sutsu hoogu juurde. Alles kella kinni pannes selgus tegelik kiirus. Jooksuäpi numbreid vaadates tuleb välja, et viimasel ajal on mu VO2Max jälle kõvasti ülesmäge kerinud, Huawei lausa pakub eeldatavat maratoni läbimise aega alla 4 tunni. Sihukest raamatupidajalikku arvutamist ei maksa muidugi tõsiselt võtta, 5km aja alusel pole tegelt võimalik isegi kindlaks teha kas kodanik 42 kilti läbigi jaksaks joosta. Aga noh, ilus ja enesetunnet tõstev vaadata ikka😉

Kui sul esiklaas sisse lüüakse ...

Olukord: Sõidan mina kümne ajal õhtul (siin juba täitsa pime) autoga. Seisan foori taga rohelist oodates. Tuli vahetub, hakkan liikuma, äkki käib hirmus mürts juhi poolel vastu esiklaasi, mis pläraki pragusid täis. Jään seisma: esimene mõte, et miskit rasket kukkus autole. Vaatan ringi, mingi tüüp röögib minu peale. Saan aru, et ilmselt oli tema see, kes märkamatult tagant liginedes klaasi sisse lõi. Avan ukse, hakkan mõrtsukalikud mõtted peas välja astuma, vaatan mehele otsa. Sihuke kolmekümnendates, täiesti hariliku väljanägemisega, aga miski tema olekus sunnib mind momendiks pausile. Kurat, vend on ilmselt hullult pilves. Mida ma saavutan lõuga andmisega, klaasi see ei paranda, tüübi kohtusse vedamine pole lihtsalt vaeva ja aega väärt. Pealegi on tunnistajaid, paar autot seisab samuti foori taga. Mina jääks lõpuks veel süüdi füüsilise vägivalla kasutamises. Politseid kutsuda pole ka mõtet, isegi kui tulevad ja saavad tüübi kätte, pole sellest mulle miskit kasu. Surun instinktid alla, astun tagasi autosse, tõmban ukse kinni ja sõidan minema.

Hiljem konsulteerin targemate peadega. Selgub, et minu käitumine oli küll loogikavastane aga ainuõige. Vastavalt seadusele oleks tehniliselt korrektne käitumine olnud autos istuda ja politsei telefoniga kutsuda (vaevalt see sell oleks rahulikult oodanud seadusesilma saabumist). Autost välja astumisega muutsin seisu vaieldavaks, hea advokaat oleks võinud mind igasugu kuritegudes süüdistada, isegi kui tüüp oleks mulle kallale tulnud - ise lahkusin enda turvalisest keskkonnast. Siin on olnud mitmed laia kõlapinda saavutanud juhtumid, kus varas või röövel süüdistab kuritegu takistama tulnud kodanikku vägivallas ja lõpuks mõistetaksegi tavakodanik süüdi, sest politsei saabumiseni kinnihoidmise käigus rikkus päti inimõigusi. Asi läheb eriti kriitiliseks kui veel nahavärv peaks mängu tulema.

Pärast hakkasin mõtlema, et äkki tüüp meelega üritas mind provotseerida autost välja astuma ja talle kolakat andma. USA's olevat teatud piirkondades "auto ette hüppamine" suht levinud. Juhilt saab kohapeal raha välja pressida, sest kes see viitsib mingi kaagiga kohut käia, eriti kui tolle sõbrad juhuslikult tänava ääres tunnistajateks. Eestlase külm närv aitas seekord päris hästi, kuumema verega rahvuse esindaja oleks esiteks virutanud ja siis mõtlema hakanud. Pealegi pole mul aimu, mis sel vennal võis teises käes või vöö vahel olla. Esiklaasi eest nuga või halvemal juhul kuuli saada oleks ikka äärmiselt loll, pensionisammastesse kogutud papp läheb ju niimoodi kaduma😜

Täna siis tulid karate tuttava sõbrad ja vahetasid esiklaasi 200 euri eest ära. Ametlikes töökodades küsitakse kolm korda nii palju nagu selgus kui käisin paaris kohas hindamisel. Kindlustuse omavastutus nii suur, et nende kaudu ei tasuks üldse teha, eriti kuna hiljem hakkad väikese kokkuhoiu eest suuremat kuumaksu taguma. Eile sain ka piduritega lõpuks ühele poole. Igaks juhuks võtsin juhipoolse tagumise uuesti lahti, lihvisin caliperi kinnituse üle, et klotsid vabamalt liiguksid. Lisaks pesin põhjalikult piduripuhastamise vahendiga käsipiduri osad. Kolmandat korda pidurisüsteemi kallal käia oli juba naljaasi. Proovisõidule minnes hoiatasin tütart, et kui ma veerand tunni pärast tagasi ei tule siis ilmselt unustasin miskit kinni keerata😁 Tegelt läks kõik super sujuvalt, uued kettad ja klotsid funksisid nagu uued peavadki funksima.

P.S. Lasin klaasivahetajatel ühe hooga ka oma teise auto esiklaasi vahetada, pragulisega olen juba üle kahe aasta sõitnud. Mind ei seganud aga kaasa kurtis ja käis pinda.

On kellelgi kogemusi sihukest sorti lambist agressiooniga, kuidas käitusite või käituksite? Tegelt ega vist enne tea, mis teeksid kui päriselt ei juhtu. Üks asi on teoreetiliselt ette kujutada teine reaalselt ootamatult läbi elada.

Fotojaht - koduloomad

Päris keeruline oli kõik neli kodulooma sama pildi peale saada. Ainult püüton oli flegmaatiline, koerad tuli maksa tükkidega ligi meelitada nagu "Shveikis". Kassi, kes ajas hullult karvu, pidin lihtsalt kinni hoidma. Lisasin maost ka veidi konkreetsema pildi, kipub teine ülejäänud loomade juures pea märkamatuks jääma.

Pidu katku ajal

Mis parata, vanema lapse veerandsajane sünnar jääb meelde kui pidu katku ajal. Tavapärast restokülastust ei saanud ette võtta, sest meil ikka veel siseruumides asuvad toitlustusasutused ei tööta ja väliterrassile vihma tõttu polnud soovi minna. Tellisime siis Mandarinist restotoidud koju. Nii pole valik küll eriti suur, aga vähemalt saab igaüks oma lemmikud kätte. Sünnipäevalaps kana sidruniga, mina loomaliha pipra ja paprika kastmes, pesamuna ribid, kaasa kana riisiga. Lisaks salateid igaühe maitse järgi, spring rollid ja krevette kausitäis. 

Joogid muidugi kodus juba külmikus ootamas ja magustoit emme valmistatud, hiina köögi magusroad eriti ei istu, ainult jäätis ja puuvilja kompotid söödavad. Nii me siis tähistasime koerte rõõmuks sünnat suure koduse söömaajaga. Minu kartus portsude vähesuse üle osutus alusetuks, keegi ei jaksanud kõike nahka panna, ise sain veel kaks päeva töö juurde jäänuseid kaasa tassida. 

Paari päeva eest teatas Canada peameedik: peame olukorraga harjuma, sest isegi kui vaktsiin tuleb siis maskide kandmine ja sotsiaalse eraldatuse reeglid jäävad vähemalt kaheks kuni kolmeks aastaks kehtima. Nagu ikka ei suuda uskuda, et praegune olukord ongi see "uus reaalsus", juba pool aastat on saanud pikisilmi oodata, millal ükskord ära lõppeb.

Eile esimest korda üle kahe kuu tööle minnes panin kohusetundlikult maski ette. Eeldasin, et kui igal pool poodides, ühistranspordis ja avalikes kohtades on maski kandmine kohustuslik kehtivad samad reeglid valitsusele alluvas asutuses. Tutkit, kolleegid vaatasid mind üllatunud pilgul kui sisse marssisin: "ega sa haige ole"? Praktiliselt keegi ei kanna maski kuna meie asutus seda vajalikuks ei pea. Ma pole küll meditsiini ekspart aga sihuke suvalisel alusel valikuline maski kandmise nõue tundub mõttetu. Kandma peaks kas kõik avalikes kohtades või siis mitte keegi, mis mõtet muidu üldse on. Efektiivseim variant, et ainult viirust kandvad kannavad ei funksi, sest pidevalt pole võimalik kõiki testida olukorras kus suur protsent nakatunuid on asümptomaatilised.

Äikesetorm

Iidne majesteetlik paju on jälle paari haru võrra vaesem 

Parasjagu lõõgastusin peale autoremonti tagaaias läpakas surfates õlleklaas ees kui väljas keset päeva pimedaks kiskus. Loode pool paistis pirakas äikesepilv, isegi välkusid oli näha. Istusin veel veits aga kui pilv ikka päris pea kohale jõudis pidasin targemaks asjad tuppa viia. Kõik korraga ei mahtunud kätte, peale lühikest kaalumist otsustasin läpaka esimeses järjekorras võtta. Järsku tõusis tuul ja kuulsin saju mühinat, ehkki tibagi ei tulnud veel.

See auto sai kabelimatsu

Kümmekonna sekundiga, mis kulus ukseni jõudmiseks algas padukas. Jooksin tagasi, et õlleklaas päästa, tõusnud metsik tuul kiskus mul ukse käest. Naabri maja ees murdusid vahtra oksad. Karjusin tütrele: aja auto tahapoole. Kümne sekundiga olime mõlemad läbimärjad - nii õlu kui auto said päästetud.

Meie tänaval murdus hulgaliselt pirakaid oksi, naabruskonnas aga terveid puid. Tund aega hiljem tegin rattaga tiiru, hulk masinaid oli puude alla jäänud, elektriliinid maas, paljud tänavad kollaste lintidega suletud.

Jämmemaid tüvesid eemaldatakse elektriliinidelt

Linna päästemeeskonnad üritasid suuremaid puid teedelt eemaldada. Nüüd oli küll hea tunne, et maja ees olnud pirakas vaher paari aasta eest maha võeti. Kümmekond aastat tagasi lõi murdunud oks ka minu Fordi esiakna puruks, suuremad harud oleks võinud terve maja sodiks kukkuda. Meie piirkonnas palju suuri, kõrgeid ja vanu puid - esteetiliselt ilus aga tormiga võib palju jama tekitada.

Üheksa polti, kui keeruline see ikka saab olla?

Kõik valmis elu esimeseks autoremondi katsetuseks

Mul viimased päevad koroonakarantiini minna, suurest igavusest otsustasin aega viita kasulikult ja esimest korda elus autoremondiga tutvust teha. Et päris algusest alustada, pean ka vanema tütre sisse tooma. Kevadel nimelt oli talle Mazda esinduse autoteeninduses teatatud vajadusest piduri klotsid ja kettad vahetada - lubati soodsalt teha, ainult $1300 kui miskit muud pole vaja putitada. Tütar võttis selle peale mobla välja, googeldas veidi ja teatas siis otsusest ise teha. Viisakusest jättis lisamata, et vaatamata blondile juuksevärvile ei taha lasta end nii alatult tüssata. Kodus lapse lugu kuulates pidin punastades tunnistama: nelja aasta eest maksin sama hinna, ehkki süda tilkus verd. Aga tütar mul kange, oli youtubest vaadanud piduriketaste ja klotside vahetamise videot: vaja vaid 9 polti lahti keerata. Kettaid ja klotse üle kontrollides selgus tehase spetsifikatsioonide alusel tõsiasi: neid pole enne sügist kindlasti vaja vahetada. Pealegi sõiduga ei saanud üldse aru, et piduritega miskit problat oleks. Igasugu kemikaalid ja muu vajaliku kraami tellis siiski varakult üle neti ära, mis nüüd marjaks ära kulusid.

Minu 10 aastat vana massina juhipoolne (piltidel enamasti kõrvalistuja poolse pidurisüsteemi vahetamine) tagumine pidur võdistas juba mõnda aega, eelmine aasta taheti kogu pidurisüsteem hingehinnaga vahetada. Ootame nats, äkki müün enne maha oli mu vastus. Puhkuse ajal keegi küll ei sõitnud suurt, paraku pidurid iseenesest ei paranenud ära. Mõtlesin mis ikka: kui tütar arvab, et saab hakkama küll saan mina ka. Vaatasin youtubest videot kuidas pidurisüsteeme vahetada, neil tüüpidel oli igatahes käkitegu. Lihtsaim oli algajale (loe idioodile) mõeldud Insane Oil video. Tõepoolest vaid 9 poldi lahti kruvimine, paari osa maha tõstmine, puhastamine, uute klotside ja ketta peale panemine ja ongi valmis proovisõiduks.

HULL ROOSTE! Ratas, caliper maas, piduriketas veel peal.

Ma üldse ei saa aru mille kuradi pärast inimesed pidurisüsteeme ise kodus ei vaheta kui see nii lihtne on😏 Tööriistadest vaja lihtsaim amatööri mutrivõtmete komplekt ja paar kruvikeerajat lisaks veel pihustiga mingi piduri puhastamise vedelik ja roostes mutrite lahti kruvimise lihtsustamiseks teine kemikaal. Ostsin tagumiste rataste pidurikettad ja klotsid ära, natu üle kahesaja taala kulus keskmisest parema kvaliteedi peale.

Kõigepealt võtsin käsile selle juhipoolse, mis koledat häält tegi. Tõstsim massina tungraudadega üles, ja toetasin kindluse mõttes vundamendiblokkide peale mõlemalt poolt. Esimesed viis polti oli naljategu, need nimelt hoidsid ratast all😜 Peale ratta eemaldamist avanes üsna sünge vaatepilt, piduriketas oli ikka väga läbi, ilmselgelt polnud mõeldud talvel Kanadas kasutatava soolahulga jaoks. Roostes nagu sajandeid merepõhjas vedelenud laevaankur. Nagu video õpetas, tuli järgmisena "caliper" maha kruttida. See judin surub piduriklotse ketta vastu. 14 mm poldid olid roostes aga jõudu rakendades õnnestus lahti keerata.

Piduriketas maas, trummelkäsipidur näha

Süda hüppas rõõmust, ainult kaks veel. Caliperi katet hoidvad pidid olema tugevamini kinni, lasin juhendit järgides roostesurma peale, ootasin viis minti ning üritasin esimest keerata. Minu keharaskusest igatahes ei aidanud, polt kui kinni keevitatud. Pikemat käepidet ei saanud kasutada, sest auto polnud ju kanalil. Ainus lahendus haamriga mutrivõtme pihta taguda. Kerge toksimine ei aidanud aga kui südametäiega viimase paugu virutasin andis sutsu järgi. Mõned korrad veel ja läkski liikuma. Kaheksas lahti keeratud hakkasin viimast otsima. Kui lõpuks leidsin ei suutnud oma silmi uskuda: erinevalt videol nähtud kergest juurdepääsust oli see stabilisaatori ülemise hoova taha paigutatud. Tee mis tahad, ligi ei pääse ilma hooba lahti võtmata. 

Hoova taga all caliperi katte poldipea

Jupp aega kaalusin kas riskin, lõpuks võtsin südame rindu. See oli muidugi kümnes polt, 17 mm ja hoopis tugevamini kinni. Roostesurma peale ning peale mõningast vaevanägemist hakkas mutter liikuma. Polt tuli haamriga ettevaatlikult välja taguda, põhiline mure kas hiljem suudan ta tagasi sisse ka lüüa??? Aga selle üle muretsen hiljem, praegu oli vaja teine caliperi kattepolt lahti saada. Veits tagumist ja tuli seegi. Viimane operatsioon piduriketta eemaldamine osutus ainsana lihtsamaks kui videos nähtu. Eelmine vahetaja oli rummu ja ketta vahele vasepastat pannud, ketas polnud kinni roostetanud ja tuli lihtsalt ära. Äge - lahti igatahes sain kõik jupid, nüüd ootas ees vastik roostese kolu puhastamine.

Kokku panemisel tekitas probleemi hullult roostes trumlitüüpi käsipidur. Puhastasin seda kuis sain aga ikka ei tahtnud hästi tsentrisse minna. No ma ei tea, vaatame hiljem (hiljem selgus, et video õpetuses oli käsipiduri pingutamine valepidiselt näidatud, seda avastasin kui hakkasin loogiliselt uurima, mis toimub seadistushammasratta keeramisel). Caliperi katte sisse läksid uued piduriklotsid koos plekist hoidjatega, siingi oli vaja viiliga paksem rooste eemaldada.

Kardetavasti on nii roostes piduritega sõitmine kriminaalne

Süsteemi kokkupanemine algas uue ketta rummule asetamisega ja kahe pisikese kruviga kinnitamisega, panin veits vasemöksi rummu ja ketta vahele, ehkki vaevalt mina praeguse autoga seda tööd enam teen. Caliperi kate klotsidega peale, kruvid sisse. Nüüd saabus moment, mida olin kartnud - kas saan stabilisaatori hoova tagasi ja poldi sisse. Täiesti üllatavalt ei tekkinud erilist probleemi, täpselt õigesse asendisse suutsin hoova suure kruvikeerajaga väänata. Kerged tonksud poldipea pihta ning oligi paigas. Edasi lapsemäng: caliperi silinder sisse suruda, et uued klotsid vahele mahuks ja caliper peale panna ning kahe poldiga kinnitada. Lõpuks ratas peale ja masin alla lasta, sest ei viitsinud teist poolt enam teha. Kokku kulus oma pool päeva aga esimese proovi kohta pole ju paha.

Oleks ma teadnud, mis ootab ees teise poole tagumise rattaga. Algus läks kiirelt, sest nüüd teadsin täpselt, mis vaja teha. Caliperi katte puhastamise juures avastasin probleemi: üks juhtpolt, mis peaks vabalt liikuma oli kinni roostetanud. Ja mitte lihtsalt niisama vaid täiesti totaalselt. Nägin paar tundi vaeva, ei miskit. Poldi sain lõpuks küll ringi käima aga mitte edasi tagasi liikuma. Täielik müsteerium, sest tegu sileda keermestamata poldiga, mis peaks lõdvalt edasi-tagasi liikuma. Lõpuks lõin käega, pean uue caliper coveri ostma. Paraku kõik poed kinni, enne ei saa seda tööd teha kui uue jupi saan kätte. Loodetavasti ikka on saadaval.

Kokkuvõttes hea meel selle töö ette võtmise üle, tõestasin endale, et häda ja igavuse korral saan hakkama. Siikohal sobiv tänada tütart, ilma temata poleks mulle pähegi tulnud ise auto pidurisüsteemi kallale minek.

Mida ma õppisin:

1. Youtube videod võivad küll väga õpetlikud olla aga tegelik elu kipub mõnevõrra erinema:

( Minu auto tagumine pidurisüsteem vastas hoopis 2008 mitte 2012 versioonile. Erinevus ilmselt tingitud universaalkerest võrreldes sedaaniga. )

2. Rooste hulk masina all oli üüratult hullem kui ühegi video peal, mis näitasid vanemaid mudeleid. Kas tegu Kanada teede ülemäärase soolamise või millegi muuga ei oska kommenterida.

3. Amatööri tööriistakomplektiga võib üritada, aga igasugune tegevus hullult aeganõudvam ja raskem kui profi riistadega. MacGyveri oskused hädavajalikud.

4. Paljud tööd on tänapäeval ise tehtavad kui vaid piisavalt julgust ja ettevõtmist, viitsimisest ja ajast rääkimata. Oskuste koha pealt piisab inglise keelest ning mõningasest loogikast ja ruumilisest ettekujutusvõimest. Auto puhul peab arvestama ka suht räpaste tingimustega, mul läks tonnide viisi kummikindaid ja paberrätikuid.

Momendil pole auto sõidukorras, sest ootab puuduvat osa. Õnneks töötab tütar kodust mistõttu mingit hullu kiiret pole, tööl käimiseks saan tema masinat kasutada.

Augusti alguse tähistamine ja lillepildid.

Esimese augusti tähistamine

Augusti algus saabus nagu ikka juuli lõpus😜 Olen siin karantiini käigus raamatuid lugema hakanud, ma mõtlen neid ürgseid paberkandjal. Mika Waltari "Turms surematu" kaks osa ja siis võtsin kätte apteeker Melchiori viimased lood. Momendil Tallinna kroonika pooleli. Vahepeal vahin netist videosid ja aeg-ajalt mängin arvutil. Lõpuks sundisin end ka miskit asjalikku tegema, nimelt hakkasin oma mancave ja tööruumi kraamima eesmärgil ainult vajalik alles jätta, ülejäänu välja visata. Prügikast sai kiirelt täis, ehkki vaid kümnendik rämpsu eemaldatud. Asi edeneb ehkki äärmiselt visalt.

Lõke grillialusel

Laupäeval tahtis noorem tütar provintsi parki minna rannamõnusid nautima. Eelmine päev tehti toitu kaasa ja toodi poest joogipoolist. Varahommikul uhasid entusiastlikult minema, lõuna ajal tulid sabad lontis tagasi. Kõik rannad juba varakult suletud, sest rahvast liiga palju. Istusid siis kambaga meie pool aias, tegid lõket, küpsetasid suhkruvahukomme ja libistasid õlut. Mulle kui lõkkemeistrile anti kah mõned pudelid. Lonksasin vist paar ülearu - öösel oli kole palav magada. Organismi eripäraks mul alko efektiivne põletamine energiaks, mis avaldub ülekuumenemises. Targa inimesena jõin enne magama minekut hulga vett nii, et ainus negatiivne näitaja oli öine vetsu külastamine.

Kollane lill😏

Hommikune hallukas - On asja ka?

Täna oli plaanis garaazhi koristamine ette võtta. Paraku tundus see liig suur ettevõtmine, eriti vihmase ilam tõttu. Tahan kõik välja tarida ja ainult hädasti vajalik ilusti organiseeritult tagasi sisse. Ülejäänu seina äärde prügipäevi ootama. Karta on, et sodi jagub sügiseni, meil ju prügiauto võtab vaid ühe tünnitäie korraga. Paar kastitäit puidukraami sai söegrilli alusel põletatud, ikka natuke vähem.

Toronto roosid, natu näritud moega teised

Vaatasin ka oma fotod üle: ainsad, mida pole jaganud on lillepildid nii Eestist kui Torontost. Muidu karantiini viimane ots kulgenud harjumise tähe all. Ei viitsigi nagu enam tööle minna, mis ma sinna ikka ära kaotanud olen. Alumised lilled ja jasmiin on kõik Eestis fotografeeritud.