Mustikad ja Dagö

Päevapilt: Mustikad!

Enne Dagö kontserti astusime metsa alt läbi, sest koht tundus kahtlaselt paljulubav. Kahtlused õigustasid ennast, mustikaid oli korralikult, pugisime veerandtunniga isu täis. Dagö hea nagu ikka ja seekord helitugevus kah paigas, üle 80dB ei lastud. Eelmise aasta 110dB oli raske taluda, kõrvad pärast huugasid. Rummipallid olid super ja muidugi maasika-vahukoore rullbiskviit!

Elukas

Päevapilt: lõõgastuv koer

Naabri hiiglasliku peniga saime sõbraks, peale pikka ja põhjalikku kratsimiskuuri.

Mehed ja meri!

Päevapilt: Mehed ja meri, aastaid meil kokku üle 150!

Mere ääres isaga täna. Peale hommikust vihma läks ilm ilusaks. Viisin vanemad suvilasse. Kõigepealt randa. Ei osanud oodata, et ilm nii tuuline ja seoses merelt puhuvate iilidega suht jahe. Ehkki natu soojemad riided seljas peitis ema end tuulevarju seni kui isaga rannale veepiirile jalutasime. Ega meiegi jäänud kauaks lohelaudureid imetlema.

Suvila rõdul vanematega kohvi ja saiakesi nautimas

Suvila metsa vahel tuulevarjus, rõdul hakkas lausa palav. Jõime kohvi, sõime saiakesi ja meenutasime aegu kui suvilat alles ehitada sai. Olin seitsmendas klassis kui metsa maha võtsime, kände juurisime ja alet põletasime. Kaheksanda klassi talvel käisime suvila tarvis Läänemaal kuuski ja mände langetamas, neist sai nii raamistiku tugiprussid kui voodrilauad. Pärast veel jalutasime krundi taga oma metsa all ja vaatasime piirid üle. Isa tundus füüsiliselt suht kobe, küllap aitas suvila pakutav positiivne emotsioon.

P.S. Tulnuka munad olid koorunud mingiteks eriti jälgi välimusega seenteks, mille peal kärbsed õnnelikult hängisid. Pilti ei saa postitada, pannakse veel bann😜

Pilved

Vahel katab sinisel taevalaotusel sõudvat kena valget pilve väike tume, mis kallab sahmaka külma vett krae vahele. Ega muud kui tuleb rahulikult võtta, välja kannatada ja oodata veits. Ükski vihmapilv pole igavane, peagi jääb sadu hõredamaks, lõppeb sootuks, valge pilv hakkab paistma täies hiilguses ja lõpuks tuleb päike välja!

Tulnuka munad

Päevapilt: Tulnuka munad

Teine öö suvilas, super mõnus ja rahulik kui välja arvata ületee naabri aeg-ajalt kriiskavad pärdikud. Ma tõepoolest pole kuulnud nii palju karjuvaid ja hädaldavaid pisilasi. Õnneks pole nad pideval kohapeal. Hommikujooks, ujumine, hommikukohv ja saiakesed. Õhtul otsapidi lõkkesse jäetud palk suitses ikka veel. Pidin teda kohendama, et liiga hoogsalt põlema ei sütiks. Ei tea kas öö läbi kestnud kuumusest või lihtsalt oli õige aeg, aga lõkkeäärse istepalgi all olid tulnuka munad. Ei-ei, mitte need rippuvad, ikka need munetavad, aga mine sa tea😝 Sellised ehtsad limased, mina katsuda küll ei julgenud. Vaadake ise ja andke hinnang millega võiks päriselt tegu olla ... seened äkki???

Oivalised vaarikad!

Ilm oli tõepoolest palavavõitu, miskit energiamahukat ei viitsinud teha. Koristasin veidi suvila tubasid ja kööki. Pioneeri pliidi (vanemad inimesed teavad, millega tegu) kõrval viimased 15 aastat vedelenud halgude hunniku vedasin garaazhi alla puuriita. Vähemalt need mis koos seisid, mitmed nimelt koide poolt vahepeal tolmuks jahvatatud. Mõttetu sütituseks varutud aastate jagu ajalehti läks sama teed. Saagisin paar pikemat palki pooleks, jupid otstest pikupidi poolikust palgijupist rõdulauakese alla jalgadeks.

Koju jõudes avastasin, et maasikad ja eriti vaarikad vahepeal valmis saanud. Mõnedel vartel sihuke kuhi marju, iga hetk murdumas. Kuna õhtul ähvardas vihma, korjasin kibekähku mustikate peale mõned peotäied vanematele viimiseks. Osa liiga küpsed korjamiseks, läksid näpu vahel plögaks kuid maitsesid see-eest oivaliselt. Õhtu möödus vanade korteris pisiremondi tähe all.

Päev endale!

Päevapilt: Ninamaa neem

Nagu ikka on uni suvilas hea, mere ja metsakohin ning linnulaul teraapiliselt rahustav. Kui vaid tuul poleks pidevalt pihlakaokstega vastu katust tagunud. Hommikujooks läks hea tempoga, kummalisel kombel näitasid mõlemad pulsikellad 4.99 km. Merevesi mõnusalt soe, sumasin lainetes ja hõljusin selili.

Betoonkoloss, vasakpoolset puud
 kasutasin katusele saamiseks

Kaheteist ajal jogurt, kohv ja saiakesed. Kaalusin kas teha plaanitud saagimised või minna metsa hulkuma. Enne lõbu ja siis töö, õudne kui vahepeal tuleks tuumasõda ja lõbu nautimata ning töö tehtud😜 Võtsin pisipange kaasa, äkki leian mustikaid. Neid oli vähe nii metsavahel kui raiesmikus, ehk leian tagasiteel parema koha. Ranniku ääres matkarajal jalutades jäi silma pirakas betoon monoliit - Peeter suure merekindluse osa. oma 8 meetri kõrguse ja umbes 20X20m betoonkuubiku otstarve jäi ebaselgeks. Komandopunkt, tulejuhtimis keskus, moonaladu, ... ?

Betoonkuubiku katusel

Sees veidi rämpsu ja enam kui 100 aastat kestnud tilkumisest stalagdiidid laes. Katusele võimatu siledat püstloodset betoonseina mööda ronida. Aga kõrval kasvavad puud, üks tundus eriti sobiv ronimiseks. Pikemalt mõtlemata kribinal puud pidi üles ja oksa mööda katusele. Tihti seda rada ei kasutata, millele vihjas linnupesa okstevahel kuhu oleks peaaegu sisse astunud. Katus sile betoon, kus loodus lokkama hakanud kaljupinnale iseloomulike vormidega. Kamuflaazh perfektne, ülalt raske eristada tavalisest metsast.

Suurupi sireenijaam

Uudishimu rahuldatud kõndisin liivakivi panga peal Ninamaa neeme tipuni. Suurupi sireenijaam paistis küll olevat maha jäetud vaatamata hoiatavatele siltidele. Tagasitee mere ääres kalda all, palju huvitavam. Liivakivi paljand kohati pääsukeste poolt õige auklikuks uuristatud. Mere äärest sisemaa poole keerates hakkasin mustikaid otsime. Siin-seal veits oli aga vähe, suure vaeva ja ajakuluga korjasin veerand pangekest. Lõpupoole pugisin ikka ise ka. Kokku 10 kilti käidud 

Suvilas korkisin pikema jututa õltsi ja tõin sae välja. Pihlakad said kõva kärpe, paaril õunapuul oli vaja suuri kuivanud oksi saagida, metsa all oleva kuiviku lasin alla. Viimasega veits jama, sest igavese pikana toetas teiste puude vastu ja tuli alles suurema õõtsutamise peale hirmsa pauguga alla.

Kolm on kohtu seadus, neljas liha nahas

Karvane käsi😁

Dilemma: grillima või randa? Võtsin järgmise õltsi ja sinihallitusjuustu nälja peletamiseks. Käin rannas enne, peale grillimist niikuinii ei viitsi minna. Tuul merelt üllatavalt jahe, hea et huudi (kapuutsika) kaasa võtsin. Kaua rannas ei vedelenud, isegi vette ei läinud.

Nüüd oli esimene asi lõke süüdata ja liha välja tuua. Selle ajaga kui tuli madalamaks vajus oli mul kõik valmis. Tõstsin resti süte peale ja lihad restile. Neli tükki tundus vähe palju, aga ma näljane. Küpsemise ajal surfasin netis ja kohendasin tuld. Hea liha tuli, kahjuks kartuleid vaid kolm, leib aitas hädast välja. Enne sisse minemist vahtisin tükk aega lõket, elav tuli on hüpnotiseeriv!

Ufrudt

Päevapilt: Loojang männimetsas

Järjekordse tegusa päeva lõpetuseks otsustasin lõdvalt võtta ja põrutasin suvilasse. Sugulased kutsusid kaasa lapsi hoidma, olin mõnevõrra üllatunud saades teada, et "lapsed" 13 ja 9. Nagu sellises vanuses lapsed ise mu arust lapsehoidjaks parajad, a mis ma tean, tänapäeval nad vist "hilise küpsemisega".

Muidu möödus päev helistamise tähe all, jälle sain targemaks, kui lõpuks peaks kõige kiuste õnnestuma see hooldekodu tramburai võin konsultatsioonifirma avada. Vanemad sai samuti sõidutatud, pakkusin neile vaarikaid ja kirsse aiast - kunagi pakkusid nemad mulle, nüüd osad vahetunud.

Super uudiseks auto tehnoülevaatuse läbimine. Sõitsin mööda ja nägin, et ühtki järjekorras pole. Viskasin kaasa ära ja kimasin tagasi, äkki jopastab. Korraks käis läbi mõte: miski aparaat rikkis ja reede õhtul koht suletud. Täitsa lahti oli, vahepeal üks Corvette sisse veerenud, mis parasjagu CO mõõtmiseks hirmsalt pöördeid tõstis.

Mu massin võeti kohe ette, veerand tundi ja tempel rohelisel lehel. Nii kiirelt pole varem läinud, vahel tasub eksprompt peale lennata. Nüüd tekib küsimus kas mitte õli ja piduriklotside vahetus järgmisse aastasse lükata ehkki viimased 3 aastat pole sellega vaeva näinud😜 20 aastat vana romu mootor sellele vaatamata kui kellavärk.

P.S. Postituse pealkiri vähe kummaline, ei tulnd head ideed kohe, toksisin siis umbes mõned korrad klaviatuuri😁

Miks Donosaurused välja surid

Päevapilt: Miks dinosaurused välja surid😁

Täna Epliku kontserdil Kalju laval saime valgustatud miks dinosaurused välja surid. Laulu ajal "Seks vabas õhus" demonstreeris seda näitlikult ja äärmiselt pühendunult pisike alla kahene põngerjas, kes üritas järjepannu kõiki lavaesise piirdenööri poste panna. Rahvas möirgas naerda ja isegi esinejatel kippusid laulusõnad ning pillimäng segi minema. Aplaus loo lõppedes oli võimas üllatades pisipoissi, kes rahvamassi piidlema jäi. Mina sain kahjuks vaid foto, kaasa lausa terve videolõigu siivutust tegevusest koos laulusõnade taustaga.

Ega muud suurt kontserdist meelde jäänud. See punt on tubli keskmik kuid erilist emotsiooni minus ei tõsta. Sõpradega oli tore lobiseda nagu alati.

Eile öösel muidugi oli raske uinuda kuni mõtlesin, et võrreldes Ukraina sõjaga on minu probleemid väikesed. Alati on aidanud teadmine, et kellelgi on veel keerulisem hakkama saada. Külmalt ja realistlikult kaaludes pole hullu miskit. Hommikul jooksin selle kuu kiireima viieka ja keskmise kiiruse, ehk seegi pani hea aluse tegusale päevale. Suur osa ülejäänud päevast kulus erinevate hoolekandeasutuste esindajatega suhtlemisele, mingisugused tulemused on, lisaks sain mõnevõrra targemaks erinevate tegijate hindamisel. Kohtusime ühe äärmiselt pühendunud ja professionaalse  töötajaga silmast-silma, temalt saime hulga vajalikku infot ja ka moraalset tuge. 

Lootuste purunemine

Päevapilt: Naeris, sugulased kinkisid,
midagi positiivset sital päeval.

Eile oli super päev ja kõik paistis ülipositiivne. Seda raskem oli täna kogeda ilusate lootuste purunemist. Võrdluseks võiks tuua miljonivõidu lotopileti omamise avastamise ja seda järgmisel päeval välja lunastama minnes teada saada, et ajalehes oli trükiviga, piletil vaid vanapaberi väärtus. Mis siis juhtus. Sain tänu uskumatult õnnelikule juhusele isale hooldekodu koha Pihlakodusse. Kõik paistis tore, viisime ta eile kohale, vana rahul, hooldajad andsid hinnanguks teise kategooria, isa käitus nagu kukupai. Istusime temaga kaks tundi koos ja lahkusime peale sööki kui kohvi toodi. Isa pidi esialgu mõneks päevaks sinna jääma, et oludega kohaneda, reedel lubasin ta nädalavahetuseks koju tuua. Lõpliku lepingu pidime sõlmima järgmisel päeval. Hommikul sain emaili, et kõik korras, ehkki tahab koju minna aga see olevat tavaline.

Kahe tunni pärast tuli ootamatult kaks kõnet järjest. Isa on asjad kokku pakkinud ja istub koridoris ning tahab minema hakata. Nad üritavad teda seal jutuga kinni hoida aga vana on kindlameelne ja lubab trolli peale jalutada omamata mingit aimu, kus ta on. Lisaks hakkas rääkima, et peab minema kuna vaja mingi porjekt kinnitada. Kuna too hooldekodu on lahtiste uste poliitikaga ei saa nad kedagi füüsiliselt vastu tahtmist kinni hoida. Põhimõtteliselt sellise taseme dementsusega kliendi hooldamiseks puuduvad neil võimalused. Mis mul üle jäi, sõitsin kohale ja võtsin taadi peale. Isal muidugi eilne jutt mälust pühitud. Kange tahtmine hurjutada millise kuldaväärt võimaluse ära solkis, samas ega sellest kasu pole, tal ju niikuinii meelde ei jää. Jama selles, et nüüd olen lõhkise küna ees, pean hakkama googeldama hooldekodusid, kus võetakse dementsusega patsiente vastu. Kuuldavasti kõik puupüsti täis, taseme kohta pole aimugi.

Pihlakodust sain tänu juhatajale soovituse Benitasse. Enne kui edasi lähen tahan rõhutada, et absoluutselt kõik Pihlakodu töötajad, kellega kokku puutusin, olid äärmiselt meeldivad ja professionaalsed, asutus ise väga soliidne, hinnad taskukohased! Benitaga kontakteerudes selgus muidugi, et isegi selles kuningliku hinnakirjaga (millega võivad asjast huvitatud nende veebilehel tutvuda) asutuses on kõik dementsete toad praktiliselt täis, isegi kui jaksaks maksta. Igaks juhuks läheme homme ikka vaatama ja ilmselt paneme järjekorda, mille pikkus võib eeldatavalt aastane olla. Vahepeal on mul vaja leida mingi lahendus sest 89 aastane ema pole võimeline olema täiskohaga hooldajaks dementsele vanurile.

Kui kellelgi on mingeid mõtteid või soovitusi olen üks hirmus tänulik suur kõrv! Privaatse meili võib saata aadressil: ttimm ät email.com

P.S. Ühe eelmise postituse all soovitatud KSle saatsin FB kaudu teate ehk saab sealtkaudu natuke tarkust juurde.

P.P.S. Annan endale aru, et igal juhul oli parem kohe pang külma vett kaela saada, mitte kuu aja pärast kui juba kodumaalt lahkunud olen.

Valmis

Päevapilt: Sipelgas maasikamahlast kere punni imenud.

Eile maasikaid ja vaarikaid rohides (naadimetsast vabastades)  avastasin ootamatult, et mõned maasikad valmis ja vaarikad juba tumepunased. Täna läksin üle kontrollima, nojah, ülejäänud fauna sipelgate ja tigude näol oli tänulikult marju nosimas. ei jäänud muud üle kui mõningad asisemad ära korjata ja loota, et poolvalmite kallale putukad ei torma. Koduaia maasikatel, vaarikatel on ikka hoopis teine maitse kui poest või turult ostetutel. Ega neid palju pole aga maitse suhu saamiseks piisavalt. Jõudsin ka kuivanud kibuvitsa ära ja juppideks lõigata. See taim on küll ilusate õitega kuid käitub nagu tõeline umbrohi. Ajab juurikaid laiali ja uusi kasvusid igalt poolt välja, okastest ma ei räägigi. Oksad tuleb ära põletada vältimaks elupõliseid vigastusi ja hingelist traumat.

Õhtul külastasime kaasa sugulasi ja käisime tagasiteel Järve keskusest läbi. Koduekstrast ajutisele köögilauale lauale uus vakstu ja induktsioon kuum plaat, mida mugav kasutada ning vajadusel kerge suvilasse kaasa vedada. Tegelt muidugi ei kujuta ette, et viitsiks seal miskit kuumaks ajada, salatitest, saiakestest ja lõkkel grillitud kraamist ning jookidest elame ära.