Tuesday, February 23, 2010

Minu Kanada

Mis tunne on olla kirjaniku kaasa? Sihuke küsimus võiks tekkida kui vaadata "Apollo" ja "Rahva Raamatu" eelmise nädala enim müüdud raamatute nimekirja. Mõlemas on "Minu Kanada" teisel kohal, algaja esimese kirjatüki kohta leian, et tegu on märkimisväärse saavutusega. Päris uhke tunne seista Kivirähu "Kaka ja Kevade" kõrval:) Nüüd tean, et raamatu kirjutamine pole käkitegu, vähemalt siis kui sa seda sahtlisse ei kirjuta. Kokkuvõttes oli vähe kohti, mida poleks pidanud veidi muutma või siis hoopis välja võtma. Paratamatult peab rakendama enesetsensuuri ja arvestama ka asjatundlikumate inimeste soovitustega.

Raamat ise on tegelikult osaliselt meie lugu ja osaliselt "killukeste" mosaiik Kanadast, nii nagu kaasa seda oma silmade läbi näeb. Kirjutamise juures kippusime nii mina kui ka teised soovitama, millest ja kuidas kirjutada (kõrvalseisjate meelest on ju alati nii palju asju, mis nende arust kole tähtsad) aga peagi loobusin, sest kaasa ütles õigusega, et raamat on ikkagi "Minu Kanada". Lõppvariandis tundus ta veidi liigagi pügatuna aga igatahes hea, et autor surus läbi oma tahtmise, muidu oleks kujunenud välja olukord, kus Ene vaid teiste soovituste kirjalik vormistaja.

Nii naljakas kui ka pole aga üks raskemaid otsuseid oli raamatule kaanekujunduse ja alapealkirja panemine. Selle kallal sai hambaid murtud ja lugematuid e-maile vahetatud nii kirjastaja, toimetaja kui hulga tuttavatega. Ene korraldas isegi küsitluse leidmaks sobivaimat varianti. Kui raamat juba trükis pahvatasin välja: "Kuidas kostab "Killukesed Kanadast" alapealkirjana?" - head (minu arust) ideed tulevad liiga hilja nagu ikka. Aga loodetavasti ei hirmuta esile kerkinud raskused autorit ja see ei jää viimaseks raamatuks - teemadest juba puudust ei tuleks.

6 comments:

  1. Meiegi oleme Ene raamatu omanikud. Ja minul see juba (kahujks) läbi ka. Väga mõnus ja ladus lugemine oli! Kahju oli kohe eile kui raamatu läbi sai.

    ReplyDelete
  2. Igal lool on oma algus ja lõpp. Nii ka sellel "Minu ..." sarja järjekordsel raamatul. Mul oli kahju ta käest ära panna, kui lugu läbi sai. Väga soe ja helge tunne oli seda lugedes. Sealt õhkab nii palju armastust ja hoolivust, et ise tahaks ka kohe parem olla.

    "Minu Kanada" sobis väga sellesse päeva, mil ma teda lugesin. On ju käimas Vancouveri Olümpiamängud ning tulekul on Eesti Vabariigi aastapäev.

    Tänu Ene Timmuski raamatule sai mulle Kanada tunduvalt lähedasemaks ning eestluse mõiste igapäevaelus mõistetavamaks. Järjekordselt sain kinnitust sellele, et kõik suur saab alguse pisiasjadest ning pere on kõige ja kõigi alus.

    Siit raamatust on meil palju mida õppida, et oma elu Eestis paremaks muuta. Sain raamatust päris mitu head nõuannet, mida kindlasti lähitulevikus ellu viin.

    See on mul kolmas minu-sarja raamat lugeda. Esimese avastasin raamatupoes äsja Hispaaniast tulles ning see oligi "Minu Hispaania". Lugedes oli palju äratundmisrõõmu, samas sain selle maa kohta teada ka palju uut.

    Järgnes "Minu Alaska", mis oli minu jaoks võrdne ulmelooga. Väga kaasakiskuv ja palju teadmisi andev lugemine.

    "Minu Kanada" erineb oma hea keelekasutuse ja südamlikkuse poolest. Lugedes, tulid mulle meelde minu oma minevikutegemised, lapse ootamine, kodu otsingud, juhiloa saamine jne.


    Algul tundus mulle raamatu lõpp liiga süngena. Kuid järele mõeldes, sain aru, et kõik on paigas. Raamat algab uue elu algusega ja surm ongi eluratta loogiline lõpp ning selles ei ole midagi ebaloomulikku. Vastupidi, see lõpp panebki mõtlema elu üle ja seda ongi vahel vaja - korraks peatuda ja mõtiskleda.


    Enele suured tänud nii naiseliku, päikeselise raamatu ja heaolu teraapia eest ning uute kohtumisteni!

    ReplyDelete
  3. Tänud, annan positiivse tagasiside autorile edasi.

    Edaspidistele kommenteerijatele teadmiseks, et negatiivse võib ka siia saata, aga selle jätan enda teada:)

    ReplyDelete
  4. Aitäh :)

    Ja ma saan täiesti aru murest negatiivsete kommentaaride suhtes... need võivad ju tuju viia ja nõnda kaob igasugune isu kaasa lemmikute - kaneelikuklite - küpsetamiseks... sellist riski ei saa ju võtta :D

    ReplyDelete
  5. Nii ootan seda aega, millal saan omale Ene raamatu osta, sest tema blogi on väga huvitav lugeda, inimene kohe oskab mõtteid kenasti paberile panna! On vist uhke tunne olla kirjaniku baikaasa :)

    ReplyDelete
  6. Oh, pidasin ju silmas ABIKAASAT!

    ReplyDelete