Kuna seekord olime laisad, siis magasime hotellis veel ühe öö. Väga mugav puhkuse mõttes, ehkki mitte eriti mõistlik suusatamise seisukohast. Nädalavahetusel on mägi rahvast täis ja isegi siin tekkivad tõstukisabad. Mitte, et me alati peaks hooga istmele sõitma aga kui juba nii kaugele tulla, on mõttekas maksimaalselt suusatamisvõimalusi kasutada.
Hommikul sai sel ajal mõnusalt teist külge keerata kui esimesed agarad suusatajad koridoris saabaste klobinal suusapanipaiga poole kappasid. Lõpuks peale hommikukohvi, netisurfamist, harjumatult rahulikku pakkimist ja viimaseid fotosid asume veidi enne ühteteist teele. Aega priskelt, mistõttu põikame esimest korda 10 aasta jooksul vaatama kohalikku suurt juga. Oleme toda alati maanteelt piidelnud aga kunagi pole olnud aega või viitsimist lähemale minna. Pole ka imestada, sest tavaliselt ootas ees vähemalt 8 tundi öist sõitu Toronto poole.
Infovoldiku põhjal on Montmorency juga oma 84 meetriga Quebecki kõrgeim ületades isegi kuulsat Ontario suguvenda Niagara Juga koguni 30 meetriga. Juba parkimisplatsilt avaneb vägev vaade, mida lähemale sammume mööda lumme tallatud mäekülje äärset rada, seda mõjuvam. Ühel järsul lumega kaetud mäeküljel harjutab grupp inimesi mägironimist. Põhikose kõrval oleval massiivsel jääseinal turnivad mõned köitega julgestatud kasse ja jääkirkasid kasutavad tegelased. Kahjuks selgub alles hiljem, et oleksime 20 dollari eest saanud tunniks ajaks laenutada ronimisvarustust, kusjuures tänu köitega julgestamisele ei eeldatud mingit kogemust. Järgmine kord kindlasti proovin selle ära.
Kuna trepid olid eelmise päeva suure lumesaju tõttu suletud sõitsime gondliga mäe otsa, kus sai silda mööda kose kohale jalutada. Siit avanes vaade jalge all jõuliselt kobrutavale veemassile, mis kihutas üle kaljuääre sügavikku. Vahutav juga sukeldus põrgusissepääsu meenutavasse ümargusse jääst lehtrisse. Veehulk muidugi väiksem kui Niagaral aga samas paik ise palju ilusam ja looduslikum, pole veel jõutud nii kommertsiaalseks ajada kui seal. Kokkuvõttes hea meel, et lõpuks ometi sai kosele lähemalt pilk peale visatud.
Kodusõit kulges ilma märkimisväärsete vahejuhtumiteta, teeolud ja ilm õnneks vaatamata ennustatud lumetormile soodsad. Seega jõudsime jällegi 8 tunniga Torontosse ja lunastasime oma kutsu välja. Koer oli mõned päevad peika juures aga sellele vaatamata öösiti igatsusest kontserte korraldanud. Võtsin ta lollist peast sülle, mille peale loom suurest rõõmust sortsu lasi, suurem osa sattus põrandale aga mõned tilgad lisasid aroomi mu läbihigistatud suusafleecele.
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!