Kahetsused

Mõne aja eest lugesin Ekspressi loo, kus halastajaõde kirjutas, mida inimesed enne surma on kõige rohkem kahetsenud. Toon ära 5 kõige tihedamini esinenud teemat ja enda seisukohad sinna juurde.

1. Elasin nii, nagu teised minult ootasid, mitte, nagu oleksin ise tahtnud.

Eks teatud määral ikka tuleb teistega arvestada aga enda puhul ei saa ma küll öelda, et võimaluste piires ei elaks nagu tahan. Teen, mis mulle meeldib (suusatan, matkan, loen, surfan netis, mängin arvutil, rüüpan õlut, ... ) ja enamasti üritan vältida või teen minimaalselt asju mis ei meeldi (tööl või kontserdil käimine, nõude pesemine, kassi kasti puhastamine, ...)

2. Töötasin liiga palju.

Kattub minu puhul veidi eelmise punktiga ja siinkohal võin rahuliku südamega ausalt välja öelda, et sellist pattu minu hingel pole. Töötan just niipalju kui hädasti vaja ja puhkan niipalju kui võimalik. Tänu praegusele töökohale võin endale teataval määral kombineerides kohaliku arusaamise järgi harukordselt pikka puhkust lubada.

3. Mul polnud julgust oma tundeid väljendada

Ka seda ei pea kahetsema, kui ikka varba ära löön siis ei hoia oma tundeid vaka all, pigem vastupidi, kaaskodanike arvates väljendan end liigagi valjult ja julgelt:) Kui miskit meeldib või ei meeldi, ei häbene seda otse välja öelda. Tuleb tunnistada, et taoline otsekohesus on vahel sekeldusi kaasa toonud, aga mind see suurt ei häiri.

4. Kaotasin kontakti sõpradega

See on vist ainus punkt, mis minu puhul osaliselt paika peab. Aga mis parata, üle ookeani on keeruline sõpradega kontakti hoida, ehkki võimaluste piires saab seda interneti või telefoni teel teha.

5. Ma ei lasknud endal õnnelik olla

Minu arust kattub see punkt esimesega. Mis siis veel õnnelikuks teeb kui mitte oma tahtmise järgi elamine.

Mida siis oleks kahetseda. Momendil nagu eriti ei tulegi miskit pähe. Ei tea ju kas paljud olulised otsused oleks elukäiku paremaks või halvemaks muutnud. Mis oleks saanud kui oleksin Eestisse jäänud, või Rootsi, või Austraaliasse või Lõuna Aafrikasse läinud, kurat teab.

Kuid saatuse poolt pakutud võimalused olen enda arust suht edukalt suutnud ära kasutada. Loodetavasti võin südamerahuga nii poole sajandi pärast kõrvad pea alla panna, ilma et oleks vaja kahetseda raisku läinud või maha molutatud elu pärast.

Kokkuvõttes: Elu tuleb nautida täiega iga päev nagu see viimane oleks!

Lõpetuseks hea kild Voltairelt, kes surivoodil vastas preestri manitsusele kuradi hukkamõistmise kohta kuldsete sõnadega: Oot oot, kallis mees, see pole küll õige aeg uusi vaenlasi endale tekitada:)