Langes see aasta mugavalt reedese päeva peale. Tavaliselt oleme vaadanud netist paraadi või siis presidendi kõnet, seekord käisime konsulaadi vastuvõtul. Sai jälle üle pika aja ülikond selga aetud, mis meeldiva uudisena ka kenasti mahtus. Lapsed pole harjunud mind sellises riietuses nägema eriti pisem plika oli lausa vaimustuses ja arvas, et näen hea välja;) aga peaksin endale moodsama muretsema. Ei viitsi, sest üle kahe korra aastas ma seda selga ei pane.
Torontos on vabariigi aastapäeva konsulaadi vastuvõtt vähehaaval väiksemaks jäänud aga siiski oli kohal ports teisejärgulisi diplomaatilise korpuse esindajaid ja kanada poliitikuid. Peeti enamasti liiga pikki kõnesid nagu ikka sellistel üritustel kombeks. Inimeste pilgud kiskusid vägisi köögi poole, kust isuäratavad aroomid ninna ulatusid. Ainus tõsiselt hea kõne ja sellega kaasaskäiv esitus oli, Laas Leivati esinemine. Lennartmerilikult vaimukas ja kontroversiaalne, samas rahuliku sügava bassiga kõrge kõnekunsti tasemega esitatud.
Seekord ei saanud toidu kõrvale eesti õlut kuna vaatamata paljulubavatele kuuldustele pole ei Saku ega LeCoq'i õlut Kanadas müügile ilmunud. Pidime leppima kohalike keskmisest paremate õlledega. Vein seevastu oli väga hea, miski Chile punane (siin avaldub minu võhiklikkus veinide alal) mis sobis suurepäraselt toidu kõrvale. Enamasti vanema seltskonna tunnustuseks peab rõhutama, et baar joodi praktiliselt kuivaks:)
Enne magussööki esines meelelahutuseks rahvatantsu ansambel Kungla. Ilusad eesti tüdrukud ja trimmis poisid keerutasid jalga ning äratasid nii mõnegi poolunele jäänud vanamehe üles. Desserdiks oli kohvi kõrvale paraku ainult kringlitükk, maitsev küll, kuid oleks veidi enamat oodanud. Kokkuvõttes polnud üritusel viga, kõht sai täis, natuke tuttavatega lobiseda - mida sa ikka 94 aastaselt sünnipäevalapselt rohkemat ootad:)
Küllap 100 tuleb suurema mürtsuga :)
ReplyDeleteArvata on, eriti tore oleks seda Eestis vastu võtta!
ReplyDelete