Canada võitis 14 kulda (rekord) ja sai medalite koguarvult kolmanda koha. Tähtsaimaks peeti muidugist hokikulda, mis lausa Hollywoodiliku teatraalsusega tuli - lisaajal ja Crosby viskest. Puudu jäi vaid asjaolu, et vastaseks olid ameeriklased mitte venelased. Canadalased ju ise peavad lausa oma rahvusliku identiteedi tajumise alguseks 1972 aasta hokivõitu tollase NL meeskonna üle.
Eesti sai ühe hõbeda ja minu arust peaksime sellega rahule jääma. Veerpalu kuuenda koha sõit oli väga põnev vaadata, siikohal ka suur tänu Canada telejaamade kommentaatoritele, kelle oskused on viimasel ajal oluliselt tõusnud.
Venemaa kukkus seekord totaalselt läbi ükskõik kuidas tabelit vaadata. Üldmedalite arvu poolest 6 koht peale Austriat ja kuldade arvu poolest 11 koht tuntud suusamaa Austraalia ees nagu BBC kommentaator muiates mainis. Ka hokimeeskond ei suutnud tõrvapotti meetilka lisada. President soovitas koondise ametnikel vabatahtlikult tagasi astuda, vastasel juhul lubas aidata.
Lõputseremoonia oli nagu üks shou ikka, minu arust ei miskit vapustavat. Sotshi esitus seevastu jättis õõvastavalt imperialistlik/nõukoguliku mulje (Tööline ja talupoeg, sõjamuusika, ...) ehkki mõned momendid olid põnevalt kokku pandud (neiuke puhus jääkristallid klaasile).
Jälle üks olümpia läbi ja meie koondisel kibedad päevad ees. Kardetavasti ei suuda vanast kaardiväest järgmine kord enam keegi esineda (Kiku on ehk erand) aga kas on noori tegijaid peale tulemas. Igal juhul edu talentide otsinguil ja mokk maha neil kes virisevad, et jälle rahva raha tuulde loobitud. Eestil on vaja ka rasketel aegadel näha, et meie hulgast tuleb inimesi, kes suudavad maailma parimatega võrdselt võistelda.
Jah, ega Venemaa pole ju muutunud, hümngi samasugune nagu vanasti. Ameeriklased oleks võinud selle aja vabalt reklaamile pühendada, selle asemel, et neid klippe kogu aeg mujale toppida. Aga siinkohal mu vaga soov ei täitunud :)
ReplyDelete