Viimast võtmas

Rahvamass lindi taga ootamas, et värskelt silutud mäele pääseda.

Paistab, et eilne suusasõit võib jääda selle hooaja viimaseks, aga mine sa tea. Liftioperaatorid nimelt lubasid järgmiseks nädalaks lund. Igatahes suusatasime nii nagu oleks tegu viimase korraga. Ainus veidi segav asjaolu, et saabas pigistas, sai lahendatud lihtsalt õllega saapa "parajaks" joomisega:)

Nagu piltidelt võib näha oli jälle tegu ilusa "suveilmaga", sooja paarteist kraadi. Kevadiste lumeoludega, see tähendab sula graanulsupiga oleme nüüdseks harjunud. Päike kipub siiski ootamatult terav olema ja tekitas nii lastele kui mulle "pesukaru" näo pähe. Terve päev sõitsime paljakäsi, mis mingil seletamatul põhjusel kutsus esile tunde nagu oleks tegu muumiaga, kätenahk kuivas lausa pärgamendiks. Isegi paar korda lumme kukkumine ei aidanud vaid tekitas hoopis pisikesi veriseid kriime teravate jääkristallidega.

Seekord lasime lastel vabalt võtta ja sõita nii kuidas ise tahavad, mis tähendas, et tavatult palju aega kippus neil hüppamise peale kuluma. Eks pidin isegi siis mõne korra nende lõbustamiseks tuule alla võtma. Üks kord õnnestus sellisel tasemel üle pea lennata, et enamus varustust tuli ära ja jäi minust mäe peale vedelema. Kõik käis nii kiiresti, et ei saanud arugi mis juhtus, selge pilt keris ette alles istukil allapoole libisedes. Sõbra lapsed igatahes hindasid kukkumist tunnustavalt 9.5 punktiga kümne palli süsteemis.

Tunnike enne lahkumist tuli selline super tunne sisse, et sõida või mäest üles. Kohe kahju oli mäelt ära tulla aga mis parata, iga hea asi saab ükskord otsa. Viimased kaks päeva sai sõidetud vanade pehmemate Head'i suuskadega ja tihedamate saabastega, mis osutusid sula lume jaoks väga sobivaks. Paraku tegi soe ilm ka saapad pehmeks nagu juustunahad, mis sundis palju täpsemalt end tasakaalus hoidma. Ka pisemad sõiduvead võisid lõppeda "lume söömisega" nagu sain isegi veenduda.