Numbrid ja meenutused

Vahel paistavad pisikesed numbrid niiiiiii .... armsad! Eriti kui neid odomeetri peal vaadata:))) Ülemisel pildil meie vana auto armatuurlaud koos läbisõitu näitava numbriga 201123 km, alumisel tutika kahe kohaline kilometraazh 73 km, millega ta Hyundai esindusest endale saime. Koju sõiduga oleks peaaegu ühe numbrikoha juurde keevitanud. Seega istub nüüd füüsiliselt meie maja ees minu elu esimene tuliuus auto, seni olen aruka inimesena vaid kasutatuid ostnud:)

Selle koha pealt vaadates tundub nagu oleks nõuka ajal elu üsna normaalne olnud. Isal oli sama vanuseni jõudnuna juba kaks uut autot või õigemini zhigulit ostnud. Samas ei maksa unustada paradoksi, et tol ajal olid keskmiselt kasutatud autod kallimad kui uued. Kui jutt juba ajaloole läks siis meenub, et õllepudel maksis 33 kop, ehk 120 rublase keskmise kuupalga eest saanuks osta 360 õllepudelit, õlut ennast lausa 900 pudeli jagu, ehk 450 liitrit kuna tagastatav pudel maksis tervelt 20 kop!!! Siin saaks keskmise netokuupalga eest osta nii 1000 samasuurt pudelit, ehk 500 liitrit õlut (pudeli maksumus on tühine). Järeldus: elu on praegu Canadas pea sama hea kui Nõuka ajal Eestis:)))

Viimasel pildil istun meie uues masinas sellise ilmega nagu oleks kooki moosiga pakutud:) Ei saa salata, et tuju hea, osaliselt põhjustas selle ootamatult soodne viimase hetke muutus hinna ja mudeli kombinatsioonis. Koju sõites vaatasin hoolega, et ei kriibiks teist tipptunni liikluses:) Esimene silmatorkav kogemus puudutab mootori võimsust, mis jääb vanale autole tuntavalt alla. Noh ja siseviimistlus pole ka nii luksuslik kui vanas masinas, palju plastmassi. Aga muidu on loomulikult uus etem. Tegu ju ikkagi Koreas Euroopa turu jaoks toodetud Hyundai i-30'ga, mis Ameerika variandist oluliselt erineb. Olengi nüüd Korea fänniks hakanud:)

Contagion

Hiljuti tuli kinodesse järjekordne katastrooffilm "Contagion" kiirelt leviva tapva viirusnakkuse teemal. Meie peres on vist lahti pääsenud selle mutantvariant, mis mikrobioloogia printsiipe rikkudes hüppab ilma mingi pingutuseta liigilt liigile. Ainsaks positiivseks momendiks fakt, et seni piirduvad sümptomid ägeda aevastamise, väsimuse ja kerge palavikuga.

Haiguse tõi majja ei keegi muu kui koer. Paar nädalat tagasi hakkas asja eest teist tagant aevastama. Esialgu tegi see nalja, sest polnud varem näinud, et koer selliselt "Atsihhh.....!!!!!" inimese moodi aevastaks. Aga kui asi kestis mitu päeva ja loom kippus ka loiuks jääma ning keskmisest rohkem vaibal külitama, muutusime murelikuks. Nähes, et ta keelega tihtipeale üle nina tõmbas tuli meelde vanaemalt kuuldud tarkus, et koer on tõbine kui nina kuiv ja soe. Ilmselt proovis loom keelega limpsides haistmismeelele olulist niiskust ninal säilitada.

Plaanisime teda juba loomaarstile viia, aga siis tuli nädalavahetus ja peale metsajalutuskäiku paistis looma olukord parem olema - värske õhk aitab isegi koera. Esmaspäeval konsulteerisin karate trennis tuttavat loomaarsti ja too arvas sümptome kuuldes, et asi pole hull kui loom vahepeal ikka joosta jaksab. Järgmine päev töölt koju tulles kuulsin jälle aevastust, aga seekord seljatagant, ehkki koer tuterdas mu nina all. Ringi pöörates nägin meie pisemat karvanuustikust kassi postil imestunud olemisega istumas, endal selline ilme näol, et mis see siis nüüd oli.

Mõned päevad olid meil kaks köhivat kodulooma, koeral andis see järgi samas kui kassil läks asi hullemaks. Sellega asi ei piirdunud, sest peagi otsustas ka teine kass kampa lüüa, ning meil oli kodus kaks teineteise võidu aevastavat kassi. Koera olukord oli enam-vähem normaalseks muutunud ja seetõttu ei muretsenud eriti kasside pärast, küll läheb üle. No muidugi otsustas viirus lõpuks järgmisele liigile hüpata. Nädalavahetusel hakkas kõigepealt vanem plika turtsuma ja esmaspäeval noorem. Mõlemad kurtsid väsimust, palavikku siiski ei tundunud olevat ja koolist koju me neid ka ei jätnud. Las viivad teatepulga edasi, ega meil kahju pole:)

Tegelt nad polnud õieti haiged, rohkem nagu loiud ja tihedalt aevastavad. Sai koer terveks ilma loomaarstil käimata, saavad lapsed ka:) Nüüd oleme meie kaasaga järjekorras. Ootan lausa põnevusega, millal mulle see koduloomade aevastustõbi kallale tuleb, täna juba andis sutsu lootust - töö juures köhisin kaks korda:) Oma elektroonilist kohalkäigutabelit uurides avastasin, et mul on õigus kolm pool nädalat haige olla, olen kogu uues töökohas viibitud aja jooksul vaid kaks haiguspäeva välja võtnud. Atsihhhhh....!!!!!

Vana Auto

MIKS ?

Kõigepealt selgitaks põhjusi, miks uus auto sai ostetud. Peamiseks muidugi vana auto iga ja seisukord, kus tema liikumas hoidmiseks kipub kuluma rohkem raha kui uue auto liising. Oleks autodega tegelemine minu hobi või isegi kui mul poleks auto alla ronimise vastu midagi, peaks seda masinat veel paar aastat, sest nii mootor kui käigukast tunduvad olema tipp-topp korras. Foori taga seistes on mootor nii vaikne, et vahel viskan pilgu tahhomeetrile veendumaks, et too ikka töötab. Heitgaaside test on olnud pea samal tasemel, mis uuest peast ja mingisuguseid vedelikke ei tilgu läbi. Pildi peal näeb teine nii hea välja, et äkki ei raatsigi ära anda:) Kui keegi huvitatud, annan väga soodsalt ära, aga paluks nädala alguseks teada anda!

Miks siis ikkagi sellest loobuda. Alustan ehk momendist kui eelmine esmaspäev sai masin Fordi ülevaatusele viia. Selgus, et probleeme on siiski parasjagu ja nende täielik lahendamine maksaks kopsaka summa. Esiteks muidugi õhujahutaja, mis suvel otsad andis - $1500. Teiseks esirataste laagrid, mis undavad ja kindlasti vaja vahetada - $600. Parempoolne munakas, mis sai paugu kui kiirteel täiega ootamatust august läbi uhasin, hea et ratas ära ei tulnud - $300. Kogu esimene varrastesüsteem logiseb, pole just hädapärane vahetada aga aasta paari jooksul kui vaja teha neelaks oma $600. Käigukasti hooldus - $200. Tagumiste pidurite trumlid vajavad vahetust, radiaator ja kogu voolikute ning kinnitite süsteem vajaks putitamist. Siis veel ports pisiasju nagu käsipidur, paar läbi põlenud lampi, õhufilter, automaatlukustus, kruvi kummis, ... lisaks muidugi ilmuvad esimesed roosteplekid siin-seal kerele.

Kokkuvõttes kuluks üle $3000, et masin korralikult liikuma saada, kui lasta teistel teha. Hädapäraselt ise nokitsedes ja odavamaid remonditöökodasid kasutades saaks ilmselt $1000 hakkama. Noh õhujahutaja/ventilaatori probleemi lahendasin nii, et sikutasin õhujahutaja kompressorit pealelülitava relee välja ja nüüd käib ventilaator ilma õhujahutuse kompressorit peale lülitamata. Kuidas sellele tulin on omaette õpetlik lugu:

Alustuseks rõhutan, et autode alal olen võhik, kõik mis tean olen netist lugenud või kasutajajuhendist vaadanud. Taurusel on õhujahutaja standardvarustuses, mistõttu üks pearihm ajab kõiki aparaate nagu veepump, kompressor, ... ringi. Kui üks neist kinni jookseb hakkab rihm vastaval kettal libisema ja suitsema ning põleb lõpuks maha, mis oleks peaaegu juhtunud kui suvel ventilaatori peale lülitasime. Paraku on ventilaator ja õhujahutaja kompressor elektrooniliselt kokku ühendatud nii, et kui ventilaator peale lülitada hakkab ka kompressor käima ehkki jaheda ilmaga selleks mingit vajadust pole. Põhjus olevat selles, et kui kompressor terve talve ei käi siis suveks on ta kinni kiilunud.

Igal juhul kapotikaant tõstes ja olukorda lähemalt uurides (plika lülitas ventikat peale ja maha) selgus, et kompressori veoketas, üle mille rihm jookseb, käib kenasti niisama libisedes ringi. Alles ventilaatori pealelülitamine sunnib teda kompressorit ringi ajama, järelikult peab seal miskisugune sidur olema. Interneti pakutud lahendus oli kompressor maha võtta ja tavaline konsooli otsas olev ketas selle asemel panna, vastav jupp oli isegi $45 eest müüa. Mina aga mõtlesin, miks kogu seda vaeva näha, kõik mis vaja, on sidur kuidagi teovõimetuks muuta, et ta ei haagiks kompressorit taha kui ventikas peale lülitada.

Jälle nina kapoti alla ja oligi selge, siduri külge jookseb juhe kontaktiga, mis ilmselt juhib tema tegevust. Kui see juhe lahti sikutada, peaks probleem olema lahendatud, sest sidur ei saa signaali peale lülituda isegi kui ventikas käima panna. Siis tärkas pähe mõte visata pilk kaitsmete ja releede karbile. No muidugi oli seal ka relee, mis lülitab kompressori siduri peale. Sikutasin selle välja ja $1500 probleem oligi lahendatud. No mitte päriselt, sest õhujahutaja ei tööta aga ventikas, mis on oluline, vähemalt funksib. Käsipiduri probleemi lahendasin alumiiniumitüki trossi kinniti vahele keeramisega, vähemalt mõneks ajaks ok. Aga siis sai isu otsa, laagreid ja munakat ei viitsi ette võtta, pealegi pole vastavaid tööriistu.

Ja kui ka kõik parandatud ei muuda see fakti, et ikkagi tegu vana autoga, millel iga moment mingi judin võib üles öelda ja mind tee peale jätta. Fordi esindusele maksin 100 ülevaatuse ja õlivahetuse eest, ning ütlesin, et ei soovi muid parandusi, panen selle peale kuluva raha pigem uue masina sisse! Järgmises postituses kirjeldan kuidas uut autot hakkasin otsima.

Tuliuus Auto

Jah, sain selle tembuga hakkama, mida kunagi sai lubatud mitte iialgi teha. Nimelt ostsime endale uue aga mitte vähekasutatud auto nagu seda siiamaani olen teinud. Tegelikult just tuliuue, sest Hyunday Elantra Touringu järgmise ehk 2012 aasta mudeli teise toodanguvooru esimesed autod just jõudsid Canadasse, mis oli ka ilmselt mõningase hinnasegaduse põhjuseks.

Enamasti on majanduslikult kasulik osta aasta-kaks vana autot, millel hind juba poole peale kukkunud aga tarbimisväärtus suht vähe kannatanud. Seekordki vaatasin ennekõike vähekasutatud autosid aga rohkem naljapärast sai diilerilt ka uue hinnapakkumine küsitud. No ja kui selle sain olin veendunud, et ta eksis ega pööranud suuremat tähelepanu emailile. Kohapeal tegime proovisõidu kasutatud masinaga ja proovisime rohkem naljapärast alumisel pildil olevat Hyunday Tucsoni nimelist sportlikku maasturit. Mõlemad olid mõnusad sõita. Välimuse poolest on sarnased, üks lihtsalt veidi "saledam" kui teine. Nii tehnilised näitajad kui vaatlejate kiitvad hinnangud sarnased, Tucson $4000 kallim.

Hinna peale juttu viies selgus, et tuliuue hinnanumber oli endiselt uskumatult soodne. Mõtlesime momendi ja sõlmisime lepingu uue Elantra Touringu või Tucsoni ostmiseks tingimusel, et esmaspäeva hommikul teatame lõpliku valiku. Võrreldes teiste diilerite poolt pakutud ligi $2000 soodsamal hinnanumbril on igatahes allkirjad all nii, et see ei saa muutuda. Momendil kaldub valik Elantra Touringu poole. Eks annan teada kui masin käes. Kavas ka pikemalt blogida miks ja kuidas see automuretsemise protseduur käis ning miks just selline sai sadade erinevate mudelite hulgast valitud.

Varahommikune Vahetus

Eelmisest nädalast rakendati meil tööl uus tööaegade süsteem. Vahetusi on tervelt kuus: kaks hommikust 06:00-14:00 ja 08:00-16:00, kaks lõunast 14:00-22:00 ja 16:00-24:00 ja kaks öist 22:00-06:00 ja 24:00-08:00. Kõik pidid andma sisse oma sooviavalduse, mida nad tahavad. Kas said seda, mis soovisid sõltus ametiühingu staazhist, kui kohad täis tuli mingi teine valida. Minul staazhi vaid veidi üle aasta aga siiski sain enda jaoks parimasse vahetusse, mis tähendab varahommikust 06:00-14:00.

Põhjuseid, miks ma just niisugust tööaega soovisin on mitu. Esiteks muidugi on hommikune vahetus ainus, mille korral saad normaalse unerezhiimi juures perega koos olla. Öist ei tahaks kuidagi, inimene ikkagi päevaloom, kes pimedas harjunud puhkama. Olen küll mõned korrad öösel ületunde teinud, kord kaks kuus on see võimalik topelttasu eest aga rohkem ei tahaks. Lõunane on täiesti välistatud kuna peret ei näeks üldse ja karate trennis ei saaks ka käia. Varahommikune kella kuuese algusega on parim kuna väldin kurikuulsaid Toronto liiklusummikuid, mis algavad poole seitsmest hommikul ja kestavad lühikese lõunavaheajaga kaheksani õhtul.

Tekib küsimus, miks siis kõik ei taha seda vahetust. Õnneks on inimesi erinevaid ja seega palju põhjusi miks eelistatakse lõunast või õhtust vahetust. Mõned ei tahagi naisega samal ajal kodus olla:), teised leiavad, et selline aeg on hea põhjus lastega jamamisest kõrvale hoida, kolmandad just laste pärast on lõunases vahetuses hoides neid hommikul, et ei peaks aeda viima või lapsehoidjale maksma, neljandatele lihtsalt meeldib suht lihtne öötöö ja selle eest saadav lisatasu.

Aga esimese nädalaga olen varasema tõusmisega harjunud ja super rahul selle valikuga. Tõusen 05:15, panen kohvi peale, riidesse, näo ja hambapesu, kiire banaan hambu, õhtul valmis pandud toidukott ja läpakas ning lugemine kaasa ning istun autosse 5:35. Sõidu ajal rüüpan termostassist värsket kohvi ja naksan võileiba peale, tööle jõuan 05:55. Kuuest kaheksani on minu aparatuuri ülevaatus ning testimine planeeritud. Kaheksaks ametlik päevatöö tehtud. Lähen kohvikusse hommikusöögile ja loen lehti või kaasavõetud ajakirja/raamatut.

Järgijäänud aja aitan siin seal teisi, käin lõunal, surfan läpakaga netis, loen, ... ühesõnaga ootan millal kell kukub, et kahe ajal uks kinni lüüa ja koju sõita. Viiest päevast vaid ühel oli paariminutine ummik, muidu lasin kogu maantee osa üle 100 km/h jõudes koju 20 minutiga. Varem kulus selle peale kaks korda kauem aega. Ja nüüd on pea terve päev veel ees. Väga mõnus tunne, iga tööpäev oleks justkui laisk nädalavahetus, kui alles kahe ajal pildi ette kerid:) Vahel teen pooletunnise uinaku enne kui lapsed koolist saabuvad. Magama minemine on siiski varsemaks nihkunud, tuled lähevad meie peres nüüd juba üheteist ajal maha. Ei miskit muud kui loodan, et pealinnas ei tule kellelgi tarkpeal mõtet midagi muutma hakata ja sellist mõnusat töörezhiimi pea peale keerata. Paraku kipub see tihtipeale just nii olema, sest peakontoris pole neil ju oma kõrgete palkade õigustamiseks miskit muud teha:)))

Joodiku Surm

Laupäevane lõunaaeg, ilm ilus päikseline, +20C sooja, nokitsen rahulikult aias selle kui teise asjanduse kallal, mis vaja parandada või muidu korda teha. Et töö paremini jookseks avan õllekese ja limpsin seda vähehaaval. Kodus tavaliselt olen esteet ja joon eeljahutatud õllekannust või klaasist, millegipärast tundub maitse parem:) Võimalik, et lihtsalt kujutan ette aga mulle meeldib vahel niimoodi "viisakalt" juua. Tegu nagu omaette rahustava teraapiaga:) Kallad õlle klaasi, vaatad kuidas vaht peale tõuseb, klaas jahedusest uduseks tõmbab ja siis see esimene lonks, mmmm.....

Klaas sai poole aialaua parandamise jooksul tühjaks, panin ta lauale ega hakanud enne uut õlut tooma kui töö lõpetatud. Kui viimane kruvi kinni keeratud ja laud uuesti püsti viskasin igatseva pilgu üksi laual kurvalt seisva klaasi peale. Aga ei olnud ta sunnik sugugi kurb ega üksi, vahepeal ahjualune kohale ilmunud, kes pikkade sõõmudega viimast tilka põhja pealt lurpis. Alkohol oli ilmselt mõjuma hakanud, sest elukas vajus külili ja luristas selles asendis edasi. Läksin tuppa fotoka järgi, et fotosüüdistus saada. Tagasi jõudnuna avastasin, et putukas oli vahepeal juua täis peaga magama jäänud ja õlle põhja sisse ära uppunud. Siit moraal: Ei maksa ennast silmini täis juua ka siis kui kärakat tasuta ja piiramatult käepärast, võib kurvalt lõppeda!

Samsung

Viimasel ajal on meie pere Samsungi firmale päris heaks kliendiks olnud. Esiteks sai vanem laps Google firmamärgi all müüdava kuid Samsungi poolt toodetud Nexus S mobla omanikuks. Nüüd oli kaasa kord endale sellelt firmalt mänguasi osta milleks pesumasin wf220. Olime juba ammu plaaninud uut osta, sest vana ei pesnud enam korralikult. Viimaseks tõukeks sai fakt, et pump läks läbi, ei viitsinud isegi uurima hakata kas saaks seda parandada. Olin ta niikuinii kasutatud peast kohe sisse kolides tasuta saanud, sest mingi laopood, kust ostsin, pani uksed kinni enne kui Visa kaardilt raha maha tõmmati. Too vahetas välja masina, mis koos majaga tuli ja olles pea täpne koopia mulle lapsepõlvest tuttavast ümmargusest ja käsirullkuivatiga masinast.

Üllatav, et Samsung niivõrd erinevaid produkte heal tasemel toodab. Ostmisele eelnes netis surfamine, milles mina ei osalenud. Usaldasin kaasat, et küllap tema teab mis tahab. Mingil põhjusel oli üheks valikukriteeriumiks eestlaetavus, ehkki pealtlaetavad tükk maad odavamad ja minu arust ka mugavam sealt pesu kätte saada.

Hind oli küll üllatavalt kõrge, aga Searsi kaubamajas parasjagu sooduspakkumine, mistõttu saime ta $200 odavamalt. Hind $699 pluss maksud $100 ja kojutoomine $60. Masin oli just sent liiga lai, et minu Fordi mahtuda. Mehed tassisid lisaks kohaletoomisele selle raha eest vana välja ja uue sisse. Tegime kohe katsepesu ning peale mõningaid ärevaid momente kui peale sissejuhatavat meeleolukat muusikat:) masin minutiks vait jäi, hakkas asi liikuma. Vett paistab see tõepoolest vähe kasutavat ja pesu läheb ka puhtamaks kui vanaga. Oleme rahul! Järgmisena peaks autot vaatama, kahju et Samsung neid ei tee:) Vist peab tõsiselt mingit Korea marki uurima, viimasel ajal on selle maa tooted siin hea kvaliteedi kuulsuse omandanud.

Muinasjutumets

Sellisena kujutasin lapsena ette vendade Grimmide õudusmuinasjuttude metsa. Pildil on looduskaitse alal pisikese jõe orus asuv Torontost umbes 70 km loodesse jääv elupuu ürgmets. fotot ei ole miskit moodi töödeldud, igasuguste värvide puudumine ilmselt tekitabki teatava õõvastustunde, sugugi ei imestaks kui siin nõiad või trollid elaksid:)

Aga kui tähelepanelikumalt vaadata on siiski märgata tillukesi eredaid värvipritsmeid selles must-hall-valges maastikus. Mitmesugused kummalise välimusega marjad ja seened kasvavad isegi taolise metsa all. Samas ei olnud julgust ühtegi neist maitsmiseks suhu pista.

Leegionid

Ehkki pole viimasel ajal lugemist unarusse jätnud, ei ole olnud viitsimist loetud raamatuid blogis kommenteerida. Sel nädalal lõpetasin ühe, "Anna mulle tagasi mu leegionid" (Give me Back my Legions!) mis minu arust väärib ära märkimist. Olen alati nautinud ajaloolisi romaane, ja seekordki ei pidanud pettuma, ehkki haarasin ta raamatukogu riiulilt pelgalt kaanepildi põhjal. Nii esi kui tagakaanel ilutses rooma sõdalase kujutis. Autor Harry Turtledove tuli nagu tuttav ette aga ei arva, et oleks varem ühtki tema teost lugenud.

Romaani tulipunktiks on meie ajaarvamise 9 aastal toimunud germaanlaste ja roomlaste vaheline Teutoburgi metsa lahing (Schlacht im Teutoburger Wald), mis ajaloolaste arvates osutus omamoodi pöördepunktiks tolle aja tsivilisatsioonide kokkupõrkel. Rooma impeeriumi aeglase kuid kindla kokkutõmbumise ja lõpuks sajandeid hiljem lagunemise esimeseks vihjeks. Kui palju oleks maailm teistsugune välja näinud oleks lahingu tulemus teistsugune olnud ei saa kunagi teada. Arvatavasti oli selle sündmuse mõju ajaloo kulule määrava tähtsusega. Muidugi on selge, et taoliseid pöördepunkte on alati olnud ja tuleb edaspidigi, kusjuures tegu võib olla palju vähemtähtsate sündmuste kui lahingutega. Lahing ise on võrreldav venelaste esimese Groznõi rünnakuga, kus nood linnas tshetsheenide seatud lõksu lihtsameelselt ja ülbelt vastast alahinnates sisse sõitsid kaotades ligi 400 tanki ja soomustransportööri ning tuhandeid sõdureid. Ja kui ärplema hakata võiks isegi mainida, et 1200 aastat hiljem tegime saksa rüütlitele Ümera all vägagi sarnase triki!

Tagasi raamatu juurde. Põhitegelasteks on Germaanli hõimude juht Arminius ja Rooma keisri Augustuse Germaania provintsi valitsejaks saadetud Publius Quinctilius Varus. Nende omavahelise suhte analüüs, eriti põhjused miks roomlane usaldas Arminiust mitte aga teisi roomasõbralikke germaanlasi on raamatut läbivaks teemaks. Varus ei võtnud kuulda isegi oma sõjameeste nõuandeid, mis lõpuks talle saatuslikuks sai. Nii tegelased kui kirjeldatud sündmused on tõesti olemas olnud ja toimunud. Et tegu on romaaniga, siis loetavuse huvides üht teist juurde lisatud või veidi muudetud. Palju muidugi autori ettekujutusvõime vili, aga mis teha kui ajaloolisi dokumente on suht vähe säilinud ja nendegi objektiivsus küsitav. Nagu heaks tavaks ei saa läbi ilma armastusloota, mis õnneks siiski suht pealiskaudselt kirjeldatud.

Huvitav võrdluspunkt tekib praeguse aja impeeriumide ja nende poolt allutatud rahvaste arusaamiste võrdlemises tolleaegsetega. Just sama moodi ei saa aru roomlased, miks ometigi metsikud ja barbaarsed germaanlased ei taha rooma riigi alamateks saada, et kõiki "tsivilisatsiooni hüvesid" nautida. Germaanlased jällegi peavad maksude kogumist labaseks röövimiseks kus tugevam võtab jõuga nõrgemalt raha ja asju. Lisaks teevad roomlased seda eriti küüniliselt võttes iga aasta parasjagu, et järgmine aasta oleks jälle võtta. Rooma riigi poolt vastu pakutavaid "hüvesid" germaanid paraku üldse ei hinda, vabadus on olulisem.

Mäletan, et 20 aastat tagasi olime meiegi valmis vabaduse nimel kartulikoori närima. Hea et nii ei läinud, aga küll see mälu on lühike, sest praegu hädaldatakse pisiasjade üle millest tol ajal ei osatud unistadagi. Eriti häirib mind virisemine stiilis "Kas sellist Eestit me tahtsimegi". No kurat, meil on lõppude lõpuks demokraatia: kui tahtsid teistsugust siis vali see partei, kes neid vaateid esindab. Jälle kisub jutuvanker teisele teele:)

Kokkuvõttes avastasin endale autori, kelle ajalooteemalised raamatud mõnusaks ajaviiteks. Ristikivi või Waltari tasemele ta ei küüni aga tugeva nelja paneks ma küll. Võin soovitada neile, kellele ajaloolised romaanid meeltmööda.

Pesukaru ja Viinamarjad

Kui õieti mäletan siis koolis pidin kunagi lugema vana vene valmi pealkirjaga Rebane ja Viinamarjad". Siin Canadas on küll rebaseid aga nagu ka vene reinuvadereid viinamarjad neid ei huvita. Kui valmi uskuda, siis hapud olla olnud. Samas näitavad patoloogiliselt suurt huvi üles pesukarud ehk raccoonid nagu neid kohaliku nimega kutsutakse.

Pesukarud näevad küll kenad välja aga on kohalikele aiapidajatele lausa nuhtluseks, sest õgivad kõiki aiasaadusi mis vähegi magusamad. Viinamarjad on nende lemmikuks ja seetõttu kõik kohalikud istandused elektritaraga piiratud. Mina paraku ei saanud endale seda lõbu lubada, sest kui näiteks elektri või kaablifirma tehnik peaks sutsaka saama on jama kui palju. Esimestel aastatel rüüstas pesukarupere meie aprikoosipuu nii põhjalikult, et too kuivas ära. Viinamarjadelt on nad alati käinud matti võtmas. Alumisel vasakpoolsel pildil eilse rüüstekäigu tulemus, parempoolsel korjatud marjad ja maas hunnikus eelmise öö jäänused looma pidusöömast.

Algul kui istikud väiksemad, katsin need tugeva peene võrguga, mida loomad ei saanud katki närida. Siis sain enamuse saagist ise süüa, ehkki osa suutsid nad ka läbi võrgu ära lägastada. Peagi kasvasid neli istikut nii pirakaks, et enam võrguga ei kata. Olen üritanud kasutada mitmeid eri meetodeid alates aiavoolikuga loomade pritsimisest kuni suusakepiga torkimiseni. Probleemiks on see, et siis pean öösel õue minema, sest need elukad käivad ainult pimedas vargil.

See aasta olen peaaegu käega löönud, mistõttu umbes kolmveerand saagist tuli maja taga luuaga maast kokku pühkida ja ämbritega komposti viia. Seal toimub sihuke kihin ja käärimine, et kõik ümbruskonna äädikakärbsed parvena kokku lennanud. Loodetavasti ei saabu varsti ka kohalikud parmud toore veini aroomi peale:) Olen ikka mõni öö pesukarudega võitlemas käinud aga täna sai kõrini ja läksin korjasin nii küpsed kui pooltoored marjad vähemalt maja taguse istumiskoha kohalt ära.

Peale sorteerimist, kus umbes pooled kaduma läksid, sai kaks parajat kausitäit mahla valmistamiseks ja üks eriti ilusate kobaratega niisama nahka söömiseks. Kaasa pani õhtul mahlamasina pliidile ja peagi sorises värske nektar potti. Kahjuks ei oska veini teha, muidu valvaks palju karmimalt. Selline asi hakkaks küll südametunnistuse peale kui teaks, et raccoonid veinitoorainet raiskavad. Sel teemal olen ka varem bloginud.

Topeltjärelsünna

Eile oli meil kahekordne järelsünna lastele. Kutsutud siinsed eesti tuttavad, hea põhjus kokku saada, kohalikke uudisi vahetada ja niisama omavahel lobiseda. Ilmaga läks omajagu huvitavalt, septembri kolmandal kuupäeval oli sooja üle +40C kui koos niiskusindeksiga mõõta. Õhtupoole andis palavus järgi nii, et maja taga õues sai ilma aiavoolikust kastmata istuda. Õnneks ei tulnud lubatud äikesetormi, suuremad pilved läksid kahelt poolt mööda.

Nii toimuski põhiline istumine tagaaias kuni ootamatu ägedusega sääserünnak naised tuppa ajas. Mehed mõmisesid õllede taga edasi ja pea kohe olid ka sääsed läinud. Ei vasta vist tõele, et naistel kibe veri, pigem vastupidi:) Tuppa kohvi peale panema minnes selgus, et kogu naiste kari istus teleka ees ja vahtis Eesti järjekaid. Lapsed allkorrusel arvutite taga mängimas. Kui kohv valmis, lasti pirakal shampapudelil kork minema, pisike laul ja klaasid kõlisema. Vanem laps, kes sai 16 katsus keelega shampat aga tegi väga virila näo pähe ja haaras hoopis Mango mullijoogi järele. Mõtlesin, et mina selles vanuses luristasin juba õlut aga muidugi mitte vanemate nähes:)

Noh üritus tehtud ja linnuke kirjas, pole piinlik jälle veidi aega teiste tuttavate pidudele minna:))) Mulle nimelt meeldivad seltskondlikud üritused, aga ise ei viitsi kuidagi korraldada. Seda juba teismelise ajast peale, sest korraldaja oli ikka see, kes teiste laga pidi hommikul koristama, tore kui mõni heasüdamlik neiuke appi jäi. Praegusel ajal muidugi on seltskond viisakam, või siis lihtsalt vanemaks jäänud:) Aga poes käima, toitu tegema, organiseerima, koristama ja nõusid pesema peab ikka ise. Seekord küll pääsesin kergelt, seoses laupäevase tööpäevaga, kaasa ja esimest korda ka lapsed olid põhitegijad. Toit oli jälle suurepärane, eriti kaneelirullid ja krevetisalat, tänud emmele!

Suvehooaja lõpetamine - 2

Järgmisel hommikul võtsime rahulikult, sõime korraliku hommikusöögi tuterdasime niisama laagriplatsil ja sõitsime peale seda randa. Vanem plika märkas vees madu ning asus seda koheselt püüdma. Koer õnneks ei näidanud üles suuremat huvi. Esimesel katsel kavaldas madu lapsed üle, sukeldus ja ujus siis sügavamasse vette. Järgi minnes libises tüdruk kivil ning põrutas kukkudes oma randme ära. Tema tunnustuseks tuleb öelda, et mingit hädaldamist polnud kuulda, eks sai aru, et oma viga.

Lapsed jalutasid edasi rannalt ilusaid kive otsima, mina istusin lamamistooli raamatut lugema. Peagi oli kuulda, et madu siiski kätte saadud. Laps tõi selle mulle näha, oli tõesti pirakas teine. Kogu kamp poseeris roomajaga õnnelikult nagu aborigeenid, kes on suure vaevaga lõunasöögi kinni püüdnud. Tegu oli ilmselt veemaoga, kes suhteliselt tavaline külaline selles rannas ja täiesti ohutu. Inimesed siiski on parasjagu pelglikud ega tunne end vees mugavalt kui madu pea väljas mööda vonkleb. Ega eriti ei süüdista ka, eks isegi oli esimene kord veits kõhe tunne, kohe ei saa ju aru millist tüüpi ussiga tegu.

Kui teda oli piisavalt imetletud ja silitatud seletasin, et peaks roomaja lahti laskma. Eks temagi hirmul, mis neil suurtel elukatel plaanis. Pealegi ei pruugi pikem solgutamine väga hästi mõjuda. Laps asetas mao rannaniidule, kus see esiteks kiirelt rohupuhma peitu roomas. Minuti pärast pistis pea välja, uurimaks kas õhk puhas. Siit saingi temast viimase pildi. Olles veendunud, et enam oht ei ähvarda roomas ta rahulikult edasi märja rohu ja kivide vahele lõunasööki otsima.

Kuna tüdrukud tahtsid koos mängida ja mul oli ainult kaks süsta, otsustasin üksi veele minna. Vanem laps aitas süsta randa vedada. Tegin mõned tiirud lahel, süst on ikka väga mõnus veesõiduvahend. Libiseb vaevata läbi vee ja tõuseb ka suuremaid laineid pidi sujuvalt üles. Probleemiks osutuks ilmselt vaid murdlainetus, mis lahtisest avast sisse tuleks ja pisikese paadi kiirelt veega täidaks kui pole piisavalt kindlat veepõlle.

Tagasi randa jõudes tuli pähe mõte proovida kuidas koerale süstasõit meeldib, kanuus oli ta väga rahul ja õnnelik. Lasin lastel looma enda juurde tassida ja minu põlvede vahele asetada. Koko istus korra maha aga muutus rahutuks kui otsa avavee poole keerasin. Ilmselt pidas seda paati liiga kipakaks, et suuremate lainete peale minna. Ei jäänudki muud üle kui tagasi pöörata. Loom ei oodanud randa jõudmist ära vaid deserteerus nagu rott uppuvalt laevalt. Hüppas üle parda ning uhas kiirelt kalda poole ujuda. Seljataha heidetud pilk väljendas kahtlust minu terves mõistuses, et julgen taolise paadiga merele minna.

Kuue paiku läks rahval kõht tühjaks, sõitsime telgiplatsile ja panime nuudlid keema. Mina tegin lõkke ning küpsetasin raudrestil viinereid, bageleid ja leivakäärusid. Plikadel ja ka koeral oli nälg kallal nagu pildilt võib näha. Nuudlid pisteti enneolematu kiirusega nahka. Magustoiduks küpsetati suhkruvahu komme ja naksiti moosisaia kakao kõrvale. Pimedus saabub siinsel laiuskraadil siva, üheksa paiku polnud ilma tuleta suurt miskit näha. Olime otsustanud kõik koos tähti vaatama minna kui ilm selge on. Tähed hakkasidki taevas vilkuma, istusime autosse ja sõitsime randa.

Metsa vahel oli juba nii pime, et taskulampi kustutades ei näinud sõna otseses mõttes näppu suhu panna. Rannal viskasime kõik kampas suure riide peale kõrvuti selili ja vahtisime taeva poole. Ilm polnud kahjuks nii selge kui eelneval ööl aga see eest nägime mitut langevat tähte, üks neist õige aeglane ja ere. Kordasime üle mõned tuntumad tähtkujud aga tuleb tunnistada, et isegi enam ei mäleta neid nii hästi kui vanasti. Peab vist taevaatlasest üle kordama. Kunagi oli tähtkujude näitamine üks mu leivanumbreist, et neiukestele muljet avaldada:)

Pikapeale hakkas jahe, sooja koera pärast tekkis võistlus. Pimedas metsas kostsid kahtlased hääled ning tüdrukuil tekkis soov tagasi sõita. Telgi juures tegime veidi lõket enne tudile kerimist. Viimane õhtu ja ostetud puid oleks ju loll kasutamata jätta, ehkki niisked teised. Ei tea kas olen varem maininud aga siin ei tohi telgiplatsi ümbert risu korjata, et võimalikult vähe inimmõju loodusele avaldada. Ja muidugi on lõkkepuude müümine kena lisatulu pargi kassasse. Noh lõkke süütamiseks ikka pisikesi oksi olen korjanud ja sellele ei vaadata viltu, peaasi, et kirvega metsa rüüstama ei lähe.

Hommikul sõime kõhud korralikult täis, panime telgid ja muud kodinad kokku ning siis läksin vanema plika ja koeraga ronima. Samas lähedal olime metsa vahel näinud paarikümne meetri kõrgust mäeküngast otse paekalda äärel ja otsustasime sinna otsa ronida uurimaks kas on parem vaade järvele. Ei miskit, lehestik varjas kõik ära aga mäe otsas oli risust ehitatud onn, mille otstarve segaseks jäi, sest vaevalt seal keegi elanud on. Võib-olla talvel kasutavad suusamatkajad ajutise varjualusena kui kate okstel ja lumi peale sadanud. Kuidagi ei osanud välja mõelda kuidas selline järsk minimunamäe sarnane küngas küll otse kalda äärele tekkinud on.

Randa sõites paistis tuul vaikne ja vesi sile, otsustasime vanema plikaga eemal oleval "Giant's Tomb" saarel ära käia, kuhu eelmisel kuul naabripoisiga sõitsime. Ilm osutus petlikuks, sest poolel teel tõusis tuul ja kui vaid kilomeeter minna tekkis pisike "jänes" vee peale. Vaatasin murelikult taevast aga suuremaid pilvi ei paistnud ja tuule suund külje pealt polnud kõige hullem. Otsustasin ikka saarele sõita, kui tuul tõusebki liiga tugevaks, eks siis ootame saarel kuni vaibub. Viimases hädas saab ilmselt minna ka kaugemal lahesopis paistva mootorjahi juurde.

Saarel me eriti pikalt aega ei veetnud. laps korjas mõned kivid kaasa, tegime pilte ja asusime tagasiteele. Vahepeal oli laine tõusnud ehkki tuul enam-vähem sama tugev. Saare lähedal olid need kõige järsemad aga avavette jõudes muutusid laugemateks nii, et isegi sisse ei pritsinud. Sõuda oli päris mõnus ja tüdruk tegi sellist tempot, mis minugi kätel tunda andis. Kokkuvõttes ei tekitanud ei laine ega tuul mingit probleemi, hoopiski väga mõnus oli sõita kui ükskord ära harjuda suuremate voogavate lainetega.

Poolel teel läks mu jalatoe ots lahti. Pergel küll, halvasti kinnitatud kruvi kukkus välja ja vajus sügavusse jättes endast neljamillise läbimõõduga augu paadi põhja. Vett sealt suurt sisse ei tulnud aga jalaga ei saanud enam korralikult toetada. Igatahes randa jõudes kontrollisin teised kruvid ka üle, selgus et veel kaks olid päris lõdvad. Selline tootja praak on küll ebameeldiv üllatus, aga teisest küljest mida sa ikka $300 eest ootad. Hea õppetund, et enne veele minekut peab ikka paadi sõidukorras olemise üle kontrollima.

Tegime kerge söögi ja lapsed avasid suure arbuusi ning pugisid poole sellest ühe jutiga nahka. Tüdrukud läksid vette möllama, mina kummipaadiga lainetele lugema. Tuul oli nõrgenenud aga jällegi rannalt, ise ei pidanud algul lükkama, pärast vaid tagasi sõudma. niimoodi lesisin kaks tundi ja jõudsin raamatuga teise kolmandiku peale kuni õlu otsa sai ning vaja rannale tagasi pöörduda.

Vahepeal olid välja ilmunud kaks väga tohmi olemisega aga sealjuures sõbralikku bulldogi. Koko vaatas algul väga kahtlevalt neid elukaid, oskamata vist paika panna millise loomaliigi alla kuuluvad. Peagi aga sõbrunes ja jooksis ringi koos kõverjalgadega. Nood olid tema jaoks liiga aeglased ning kui saabus must puudel käitus meie kutsa nagu kaks aastat tagasi kihutades kui meeletu ringi ja ajades teist koera mängeldes taga. Loodetavasti hakkab eelmise korra ehmatus ununema.

Lapsed olid läinud kive korjama ja veetsid eemal rannal mitmeid tunde. Mõni ime, minu blogi ümber olev "kiviraam" on sealsamas pildistatud. Poole kaheksa ajal kutsusin nad tagasi, et linnasõiduga liiga hiljaks ei jääks. Selleks ajaks kui asjad sees ja paadid katusel oligi liiga hämar, et vanemat tüdrukut rooli lasta. Olin kogu see aeg lasknud plikal sõita, et too saaks harjutada ning auto tunnetuse paremini kätte. Õppija lubadega aga ei tohi pimedas sõita. Tagasitee sujus kiirelt ja poole üheteistkümneks olime kodus. Lahtipakkimine ning nätsutatud viinamarjade aiast koristamine võtsid niipalju aega, et alles peale keskööd sai magama. Hommikul kuue ajal tõusmine polnud kerge, kuid eelnevate ja ees ootavate mõnusate puhkepäevade nimel olin valmis jälle tööle tõttama.

Suvehooaja lõpetamine

Ei saa mitte mainimata jätta, et mulle tõesti meeldib mu töökoht, või täpsemalt töörezhiim, mida ta võimaldab. Nimelt käisin reede öösel tööl, mille eest sain kompensatsiooniks 5 päevase nädalavahetuse. Kuidas seda kasutada, eks ikka aktiivseks puhkamiseks. Laupäeva lesitasin niisama kodus ja panin Awendas järgmiseks neljaks päevaks telkimiskoha kinni. Ilmaennustus lubas vaatamata, Irene nimelise orkaani äärepuutele ilus ehkki tuuline tulema, mida oli järgmisel hommikul ilmekalt tunda autoga sõites ja näha kui pilk möllavaile lainetele visata.

Pühapäeva hommikul kulus seoses autojamadega tavalisest veits rohkem aega. Esiteks ei pidanud käsipidur kohe üldse enam. See suurt ei seganud aga siis hakkas ka pidurisüsteemi hoiatustuli vilkuma. Nojah, pidurivedelik alla lubatud nivoo, peab juurde kallama. Kapotti kinni lüües käis plõks ja enam see kinni ei seisnud. Lähemal uurimisel selgus põhjus, luku vedru katki. Kurat peab ikka uue masina vaatama, enne kui miski suurem jama teele jätab. Õhujahutaja ka tuksis ja rooste kipub siit sealt paistma hakkama, esirataste laagrid sumisevad. Samas meeldib see masin oma kuju ja suuruse poolest väga, on mind ausalt teeninud 7 aastat. Igatahes tõin poest vedeliku, keerasin vedru otsa kõveraks ja lasin lapsel esikumme pumbata ning auto oligi sõidukorras.

Pühapäeval liiklus õnneks linnasuunaline mitte linnast välja, mistõttu teed suht tühjad põhja poole. Pidevalt lasin sada rauas või veidi üle selle, rohkem ei julgenud, sest 15 m/s külgtuul ja kaks süsta katusel panid masina kõikuma. Mõningase üllatusena olid vaatamata augusti viimasele nädalavahetusele enamus elektrivarustusega telgiplatse hõivatud, saime broneerides viimase, mis kõik meie soovitud päevad vaba. See juhtus olema just tolle kõrval, kus kuu aja eest olime asunud.

Kohale jõudes kohe telgid üles, näksisime veidi ja suundusime siis metsavahel matkates rannale. Tuule tõttu polnud mõtet süsti randa vedada. Tee peal torkas pisem plika oksaga varba veriseks, mul olid plaastrid autosse ununenud. Proovisin kasetohu või lehtedega sidet improviseerida aga ei tulnud miskit välja. Lapsele turgatas mõte koerakaka kilekotti kasutada, mis patuga pooleks aitas hädast välja.

Randa jõudes nägime liival tormi poolt toodud jämedaid naelutatud puukolakaid, mis paistsid kuuluvat laevavrakile. Süstadega pole täna miskit teha, isegi rannas murdsid vägevad lained, avaveest rääkimata. Koeral oli super lõbus, loom muudkui kargas lainetesse ja jooksis mööda randa ringi. Mulle tundus vesi jahe aga suurem plika möllas koos koeraga lainetes sel ajal kui pisem laua ääres lesis ja varvast hoidis. Hiljem rannal hulkudes leidis minu roomajatelembene laps kolm maonaha juppi, mille üle väga õnnelik oli.

Tagasiteel märkasime taevas huvitavat pilti kiudpilvedest, mida tuuled kahes erinevas suunas rebisid. Metsa vahel hakkas juba hämarduma, ehkki päike aeg-ajakt puude vahelt vilksatas.

Telgiplatsil puhastasime pisema plika varba ettenägelikult:) kaasa võetud viinaga ja panime plaastri peale. Söögiks küpsetasime maisitõlvikuid lõkkel ja magustoiduks ampsasid lapsed kaasa kaneelikukleid ning rullbiskviiti. Kaheksa ajal läks pimedaks, lapsed kobisid koeraga telki. Mina tegin endale masina kohvi, katsetasin telefonide levi (mis endiselt puudus) ja hakkasin siis krimkat lugema. Jo Nesbo "Leopard" on pealkirjaks, algus ei paistnud minu maitse olema aga edasi lugedes tundus, et pole viga.

Öö oli jahedavõitu, ajasin isegi fleece selga ja keerasin end magamiskotis kringlisse, et soem oleks. Hommik samas mõnusalt karastav, esialgu fleecega aga kohvijoomise ajaks istusin juba särgiväel piknikulaua taga.

Tuul oli vaiksem, loodetavasti saab veele, sõitsime autoga randa. Katsetasin veelkord signaalilevi aga see oli nii nigel, et netilehekülje laadimiseks kulus mitu minutit. Lõin käega, võtsin hoopis raamatu ja õlled välja.

Lõuna paiku jalutasime vanema plika ja koeraga kolmandasse randa vaatamaks kas tuttavad, kes lubasid tulla, on ka kohale jõudnud. Olidki just end liivale lesima sättinud, nende lapsed tulid kaasa koraranda, et meie omadega kampa lüüa. Olin teejuhuiks ja kuna tagasi ei viitsinud enam kõmpida otsustasin kummipaadiga veele lõdvestuma minna. Tuul oli pea olematu, laine loksutas vaikselt, uni tikkus peale ... Pärast selgus - olin tunnikese põõnanud. Lapsed hakkasid vaatama, et paat kipub kole kaugele triivima ja tegid vähe kisa. Nii võib tõepoolest veidi tugevama tuulega ootamatult kaugele jõuda. Tulemuseks oli paraku vaid tugev päevitus kõhupoolel, endale jääb mulje, et polegi kunagi nii pruun olnud. Kõik tänu töökohale, mis võimaldab normaalsest hulga rohkem päevi päikese käes veeta.

Õhtupoole istusime kampas koos meie laagriplatsil, lobisesime, jõime õlut ja mängisime partii malet. Jaak on sutsu vingemast puust vastane ja peale vahelduva eduga kulgenud põnevat mängu, kus mul isegi võiduvõimalus oli, sain lõpuks ikka pähe. Vahepeal oleksime peaaegu trahvi saanud, kuna telkimisplatsil tohib vaid üks auto korraga olla. Lapsed ei tahtnud kuidagi lahkuda ja tuttavate plika oli väga õnnelik kui pakkusime välja võimaluse meiega koos telgitama jääda. Minu tüdrukud ju kahekesi koeraga kolmeinimese telgis, ruumi küllalt. Pildil mängivad Koko ja Kiki malet:)

Kui pimedaks läks paistis, et ilm on väga selge ja otsustasime vanema plikaga randa tähti vaatama minna. Viskasime sirakile liivale ning lihtsalt vahtisime üles. Nii selget taevast polnud kaua aega näinud, Linnutee oli kergelt eristatav koos keskmise tumedama tolmujoonega. Ainult meteoore napilt, märkasime kõigest paari kolme "langevat tähte". Öö oli siiski jahedavõitu, kobisime peale tunniajast liival lesimist tagasi autosse ja telgiplatsile. Magada seekord soem kui eelmisel ööl, fleecega enam jahe polnud.