Thursday, September 1, 2011

Suvehooaja lõpetamine

Ei saa mitte mainimata jätta, et mulle tõesti meeldib mu töökoht, või täpsemalt töörezhiim, mida ta võimaldab. Nimelt käisin reede öösel tööl, mille eest sain kompensatsiooniks 5 päevase nädalavahetuse. Kuidas seda kasutada, eks ikka aktiivseks puhkamiseks. Laupäeva lesitasin niisama kodus ja panin Awendas järgmiseks neljaks päevaks telkimiskoha kinni. Ilmaennustus lubas vaatamata, Irene nimelise orkaani äärepuutele ilus ehkki tuuline tulema, mida oli järgmisel hommikul ilmekalt tunda autoga sõites ja näha kui pilk möllavaile lainetele visata.


Pühapäeva hommikul kulus seoses autojamadega tavalisest veits rohkem aega. Esiteks ei pidanud käsipidur kohe üldse enam. See suurt ei seganud aga siis hakkas ka pidurisüsteemi hoiatustuli vilkuma. Nojah, pidurivedelik alla lubatud nivoo, peab juurde kallama. Kapotti kinni lüües käis plõks ja enam see kinni ei seisnud. Lähemal uurimisel selgus põhjus, luku vedru katki. Kurat peab ikka uue masina vaatama, enne kui miski suurem jama teele jätab. Õhujahutaja ka tuksis ja rooste kipub siit sealt paistma hakkama, esirataste laagrid sumisevad. Samas meeldib see masin oma kuju ja suuruse poolest väga, on mind ausalt teeninud 7 aastat. Igatahes tõin poest vedeliku, keerasin vedru otsa kõveraks ja lasin lapsel esikumme pumbata ning auto oligi sõidukorras.

Pühapäeval liiklus õnneks linnasuunaline mitte linnast välja, mistõttu teed suht tühjad põhja poole. Pidevalt lasin sada rauas või veidi üle selle, rohkem ei julgenud, sest 15 m/s külgtuul ja kaks süsta katusel panid masina kõikuma. Mõningase üllatusena olid vaatamata augusti viimasele nädalavahetusele enamus elektrivarustusega telgiplatse hõivatud, saime broneerides viimase, mis kõik meie soovitud päevad vaba. See juhtus olema just tolle kõrval, kus kuu aja eest olime asunud.

Kohale jõudes kohe telgid üles, näksisime veidi ja suundusime siis metsavahel matkates rannale. Tuule tõttu polnud mõtet süsti randa vedada. Tee peal torkas pisem plika oksaga varba veriseks, mul olid plaastrid autosse ununenud. Proovisin kasetohu või lehtedega sidet improviseerida aga ei tulnud miskit välja. Lapsele turgatas mõte koerakaka kilekotti kasutada, mis patuga pooleks aitas hädast välja.


Randa jõudes nägime liival tormi poolt toodud jämedaid naelutatud puukolakaid, mis paistsid kuuluvat laevavrakile. Süstadega pole täna miskit teha, isegi rannas murdsid vägevad lained, avaveest rääkimata. Koeral oli super lõbus, loom muudkui kargas lainetesse ja jooksis mööda randa ringi. Mulle tundus vesi jahe aga suurem plika möllas koos koeraga lainetes sel ajal kui pisem laua ääres lesis ja varvast hoidis. Hiljem rannal hulkudes leidis minu roomajatelembene laps kolm maonaha juppi, mille üle väga õnnelik oli.

Tagasiteel märkasime taevas huvitavat pilti kiudpilvedest, mida tuuled kahes erinevas suunas rebisid. Metsa vahel hakkas juba hämarduma, ehkki päike aeg-ajakt puude vahelt vilksatas.

Telgiplatsil puhastasime pisema plika varba ettenägelikult:) kaasa võetud viinaga ja panime plaastri peale. Söögiks küpsetasime maisitõlvikuid lõkkel ja magustoiduks ampsasid lapsed kaasa kaneelikukleid ning rullbiskviiti. Kaheksa ajal läks pimedaks, lapsed kobisid koeraga telki. Mina tegin endale masina kohvi, katsetasin telefonide levi (mis endiselt puudus) ja hakkasin siis krimkat lugema. Jo Nesbo "Leopard" on pealkirjaks, algus ei paistnud minu maitse olema aga edasi lugedes tundus, et pole viga.

Öö oli jahedavõitu, ajasin isegi fleece selga ja keerasin end magamiskotis kringlisse, et soem oleks. Hommik samas mõnusalt karastav, esialgu fleecega aga kohvijoomise ajaks istusin juba särgiväel piknikulaua taga.

Tuul oli vaiksem, loodetavasti saab veele, sõitsime autoga randa. Katsetasin veelkord signaalilevi aga see oli nii nigel, et netilehekülje laadimiseks kulus mitu minutit. Lõin käega, võtsin hoopis raamatu ja õlled välja.

Lõuna paiku jalutasime vanema plika ja koeraga kolmandasse randa vaatamaks kas tuttavad, kes lubasid tulla, on ka kohale jõudnud. Olidki just end liivale lesima sättinud, nende lapsed tulid kaasa koraranda, et meie omadega kampa lüüa. Olin teejuhuiks ja kuna tagasi ei viitsinud enam kõmpida otsustasin kummipaadiga veele lõdvestuma minna. Tuul oli pea olematu, laine loksutas vaikselt, uni tikkus peale ... Pärast selgus - olin tunnikese põõnanud. Lapsed hakkasid vaatama, et paat kipub kole kaugele triivima ja tegid vähe kisa. Nii võib tõepoolest veidi tugevama tuulega ootamatult kaugele jõuda. Tulemuseks oli paraku vaid tugev päevitus kõhupoolel, endale jääb mulje, et polegi kunagi nii pruun olnud. Kõik tänu töökohale, mis võimaldab normaalsest hulga rohkem päevi päikese käes veeta.

Õhtupoole istusime kampas koos meie laagriplatsil, lobisesime, jõime õlut ja mängisime partii malet. Jaak on sutsu vingemast puust vastane ja peale vahelduva eduga kulgenud põnevat mängu, kus mul isegi võiduvõimalus oli, sain lõpuks ikka pähe. Vahepeal oleksime peaaegu trahvi saanud, kuna telkimisplatsil tohib vaid üks auto korraga olla. Lapsed ei tahtnud kuidagi lahkuda ja tuttavate plika oli väga õnnelik kui pakkusime välja võimaluse meiega koos telgitama jääda. Minu tüdrukud ju kahekesi koeraga kolmeinimese telgis, ruumi küllalt. Pildil mängivad Koko ja Kiki malet:)

Kui pimedaks läks paistis, et ilm on väga selge ja otsustasime vanema plikaga randa tähti vaatama minna. Viskasime sirakile liivale ning lihtsalt vahtisime üles. Nii selget taevast polnud kaua aega näinud, Linnutee oli kergelt eristatav koos keskmise tumedama tolmujoonega. Ainult meteoore napilt, märkasime kõigest paari kolme "langevat tähte". Öö oli siiski jahedavõitu, kobisime peale tunniajast liival lesimist tagasi autosse ja telgiplatsile. Magada seekord soem kui eelmisel ööl, fleecega enam jahe polnud.

No comments:

Post a Comment