Laupäevane lõunaaeg, ilm ilus päikseline, +20C sooja, nokitsen rahulikult aias selle kui teise asjanduse kallal, mis vaja parandada või muidu korda teha. Et töö paremini jookseks avan õllekese ja limpsin seda vähehaaval. Kodus tavaliselt olen esteet ja joon eeljahutatud õllekannust või klaasist, millegipärast tundub maitse parem:) Võimalik, et lihtsalt kujutan ette aga mulle meeldib vahel niimoodi "viisakalt" juua. Tegu nagu omaette rahustava teraapiaga:) Kallad õlle klaasi, vaatad kuidas vaht peale tõuseb, klaas jahedusest uduseks tõmbab ja siis see esimene lonks, mmmm.....
Klaas sai poole aialaua parandamise jooksul tühjaks, panin ta lauale ega hakanud enne uut õlut tooma kui töö lõpetatud. Kui viimane kruvi kinni keeratud ja laud uuesti püsti viskasin igatseva pilgu üksi laual kurvalt seisva klaasi peale. Aga ei olnud ta sunnik sugugi kurb ega üksi, vahepeal ahjualune kohale ilmunud, kes pikkade sõõmudega viimast tilka põhja pealt lurpis. Alkohol oli ilmselt mõjuma hakanud, sest elukas vajus külili ja luristas selles asendis edasi. Läksin tuppa fotoka järgi, et fotosüüdistus saada. Tagasi jõudnuna avastasin, et putukas oli vahepeal juua täis peaga magama jäänud ja õlle põhja sisse ära uppunud. Siit moraal: Ei maksa ennast silmini täis juua ka siis kui kärakat tasuta ja piiramatult käepärast, võib kurvalt lõppeda!
No comments:
Post a Comment
Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!