Varahommikune Vahetus

Eelmisest nädalast rakendati meil tööl uus tööaegade süsteem. Vahetusi on tervelt kuus: kaks hommikust 06:00-14:00 ja 08:00-16:00, kaks lõunast 14:00-22:00 ja 16:00-24:00 ja kaks öist 22:00-06:00 ja 24:00-08:00. Kõik pidid andma sisse oma sooviavalduse, mida nad tahavad. Kas said seda, mis soovisid sõltus ametiühingu staazhist, kui kohad täis tuli mingi teine valida. Minul staazhi vaid veidi üle aasta aga siiski sain enda jaoks parimasse vahetusse, mis tähendab varahommikust 06:00-14:00.

Põhjuseid, miks ma just niisugust tööaega soovisin on mitu. Esiteks muidugi on hommikune vahetus ainus, mille korral saad normaalse unerezhiimi juures perega koos olla. Öist ei tahaks kuidagi, inimene ikkagi päevaloom, kes pimedas harjunud puhkama. Olen küll mõned korrad öösel ületunde teinud, kord kaks kuus on see võimalik topelttasu eest aga rohkem ei tahaks. Lõunane on täiesti välistatud kuna peret ei näeks üldse ja karate trennis ei saaks ka käia. Varahommikune kella kuuese algusega on parim kuna väldin kurikuulsaid Toronto liiklusummikuid, mis algavad poole seitsmest hommikul ja kestavad lühikese lõunavaheajaga kaheksani õhtul.

Tekib küsimus, miks siis kõik ei taha seda vahetust. Õnneks on inimesi erinevaid ja seega palju põhjusi miks eelistatakse lõunast või õhtust vahetust. Mõned ei tahagi naisega samal ajal kodus olla:), teised leiavad, et selline aeg on hea põhjus lastega jamamisest kõrvale hoida, kolmandad just laste pärast on lõunases vahetuses hoides neid hommikul, et ei peaks aeda viima või lapsehoidjale maksma, neljandatele lihtsalt meeldib suht lihtne öötöö ja selle eest saadav lisatasu.

Aga esimese nädalaga olen varasema tõusmisega harjunud ja super rahul selle valikuga. Tõusen 05:15, panen kohvi peale, riidesse, näo ja hambapesu, kiire banaan hambu, õhtul valmis pandud toidukott ja läpakas ning lugemine kaasa ning istun autosse 5:35. Sõidu ajal rüüpan termostassist värsket kohvi ja naksan võileiba peale, tööle jõuan 05:55. Kuuest kaheksani on minu aparatuuri ülevaatus ning testimine planeeritud. Kaheksaks ametlik päevatöö tehtud. Lähen kohvikusse hommikusöögile ja loen lehti või kaasavõetud ajakirja/raamatut.

Järgijäänud aja aitan siin seal teisi, käin lõunal, surfan läpakaga netis, loen, ... ühesõnaga ootan millal kell kukub, et kahe ajal uks kinni lüüa ja koju sõita. Viiest päevast vaid ühel oli paariminutine ummik, muidu lasin kogu maantee osa üle 100 km/h jõudes koju 20 minutiga. Varem kulus selle peale kaks korda kauem aega. Ja nüüd on pea terve päev veel ees. Väga mõnus tunne, iga tööpäev oleks justkui laisk nädalavahetus, kui alles kahe ajal pildi ette kerid:) Vahel teen pooletunnise uinaku enne kui lapsed koolist saabuvad. Magama minemine on siiski varsemaks nihkunud, tuled lähevad meie peres nüüd juba üheteist ajal maha. Ei miskit muud kui loodan, et pealinnas ei tule kellelgi tarkpeal mõtet midagi muutma hakata ja sellist mõnusat töörezhiimi pea peale keerata. Paraku kipub see tihtipeale just nii olema, sest peakontoris pole neil ju oma kõrgete palkade õigustamiseks miskit muud teha:)))