Friday, September 2, 2011

Suvehooaja lõpetamine - 2

Järgmisel hommikul võtsime rahulikult, sõime korraliku hommikusöögi tuterdasime niisama laagriplatsil ja sõitsime peale seda randa. Vanem plika märkas vees madu ning asus seda koheselt püüdma. Koer õnneks ei näidanud üles suuremat huvi. Esimesel katsel kavaldas madu lapsed üle, sukeldus ja ujus siis sügavamasse vette. Järgi minnes libises tüdruk kivil ning põrutas kukkudes oma randme ära. Tema tunnustuseks tuleb öelda, et mingit hädaldamist polnud kuulda, eks sai aru, et oma viga.

Lapsed jalutasid edasi rannalt ilusaid kive otsima, mina istusin lamamistooli raamatut lugema. Peagi oli kuulda, et madu siiski kätte saadud. Laps tõi selle mulle näha, oli tõesti pirakas teine. Kogu kamp poseeris roomajaga õnnelikult nagu aborigeenid, kes on suure vaevaga lõunasöögi kinni püüdnud. Tegu oli ilmselt veemaoga, kes suhteliselt tavaline külaline selles rannas ja täiesti ohutu. Inimesed siiski on parasjagu pelglikud ega tunne end vees mugavalt kui madu pea väljas mööda vonkleb. Ega eriti ei süüdista ka, eks isegi oli esimene kord veits kõhe tunne, kohe ei saa ju aru millist tüüpi ussiga tegu.

Kui teda oli piisavalt imetletud ja silitatud seletasin, et peaks roomaja lahti laskma. Eks temagi hirmul, mis neil suurtel elukatel plaanis. Pealegi ei pruugi pikem solgutamine väga hästi mõjuda. Laps asetas mao rannaniidule, kus see esiteks kiirelt rohupuhma peitu roomas. Minuti pärast pistis pea välja, uurimaks kas õhk puhas. Siit saingi temast viimase pildi. Olles veendunud, et enam oht ei ähvarda roomas ta rahulikult edasi märja rohu ja kivide vahele lõunasööki otsima.

Kuna tüdrukud tahtsid koos mängida ja mul oli ainult kaks süsta, otsustasin üksi veele minna. Vanem laps aitas süsta randa vedada. Tegin mõned tiirud lahel, süst on ikka väga mõnus veesõiduvahend. Libiseb vaevata läbi vee ja tõuseb ka suuremaid laineid pidi sujuvalt üles. Probleemiks osutuks ilmselt vaid murdlainetus, mis lahtisest avast sisse tuleks ja pisikese paadi kiirelt veega täidaks kui pole piisavalt kindlat veepõlle.

Tagasi randa jõudes tuli pähe mõte proovida kuidas koerale süstasõit meeldib, kanuus oli ta väga rahul ja õnnelik. Lasin lastel looma enda juurde tassida ja minu põlvede vahele asetada. Koko istus korra maha aga muutus rahutuks kui otsa avavee poole keerasin. Ilmselt pidas seda paati liiga kipakaks, et suuremate lainete peale minna. Ei jäänudki muud üle kui tagasi pöörata. Loom ei oodanud randa jõudmist ära vaid deserteerus nagu rott uppuvalt laevalt. Hüppas üle parda ning uhas kiirelt kalda poole ujuda. Seljataha heidetud pilk väljendas kahtlust minu terves mõistuses, et julgen taolise paadiga merele minna.

Kuue paiku läks rahval kõht tühjaks, sõitsime telgiplatsile ja panime nuudlid keema. Mina tegin lõkke ning küpsetasin raudrestil viinereid, bageleid ja leivakäärusid. Plikadel ja ka koeral oli nälg kallal nagu pildilt võib näha. Nuudlid pisteti enneolematu kiirusega nahka. Magustoiduks küpsetati suhkruvahu komme ja naksiti moosisaia kakao kõrvale. Pimedus saabub siinsel laiuskraadil siva, üheksa paiku polnud ilma tuleta suurt miskit näha. Olime otsustanud kõik koos tähti vaatama minna kui ilm selge on. Tähed hakkasidki taevas vilkuma, istusime autosse ja sõitsime randa.

Metsa vahel oli juba nii pime, et taskulampi kustutades ei näinud sõna otseses mõttes näppu suhu panna. Rannal viskasime kõik kampas suure riide peale kõrvuti selili ja vahtisime taeva poole. Ilm polnud kahjuks nii selge kui eelneval ööl aga see eest nägime mitut langevat tähte, üks neist õige aeglane ja ere. Kordasime üle mõned tuntumad tähtkujud aga tuleb tunnistada, et isegi enam ei mäleta neid nii hästi kui vanasti. Peab vist taevaatlasest üle kordama. Kunagi oli tähtkujude näitamine üks mu leivanumbreist, et neiukestele muljet avaldada:)

Pikapeale hakkas jahe, sooja koera pärast tekkis võistlus. Pimedas metsas kostsid kahtlased hääled ning tüdrukuil tekkis soov tagasi sõita. Telgi juures tegime veidi lõket enne tudile kerimist. Viimane õhtu ja ostetud puid oleks ju loll kasutamata jätta, ehkki niisked teised. Ei tea kas olen varem maininud aga siin ei tohi telgiplatsi ümbert risu korjata, et võimalikult vähe inimmõju loodusele avaldada. Ja muidugi on lõkkepuude müümine kena lisatulu pargi kassasse. Noh lõkke süütamiseks ikka pisikesi oksi olen korjanud ja sellele ei vaadata viltu, peaasi, et kirvega metsa rüüstama ei lähe.

Hommikul sõime kõhud korralikult täis, panime telgid ja muud kodinad kokku ning siis läksin vanema plika ja koeraga ronima. Samas lähedal olime metsa vahel näinud paarikümne meetri kõrgust mäeküngast otse paekalda äärel ja otsustasime sinna otsa ronida uurimaks kas on parem vaade järvele. Ei miskit, lehestik varjas kõik ära aga mäe otsas oli risust ehitatud onn, mille otstarve segaseks jäi, sest vaevalt seal keegi elanud on. Võib-olla talvel kasutavad suusamatkajad ajutise varjualusena kui kate okstel ja lumi peale sadanud. Kuidagi ei osanud välja mõelda kuidas selline järsk minimunamäe sarnane küngas küll otse kalda äärele tekkinud on.

Randa sõites paistis tuul vaikne ja vesi sile, otsustasime vanema plikaga eemal oleval "Giant's Tomb" saarel ära käia, kuhu eelmisel kuul naabripoisiga sõitsime. Ilm osutus petlikuks, sest poolel teel tõusis tuul ja kui vaid kilomeeter minna tekkis pisike "jänes" vee peale. Vaatasin murelikult taevast aga suuremaid pilvi ei paistnud ja tuule suund külje pealt polnud kõige hullem. Otsustasin ikka saarele sõita, kui tuul tõusebki liiga tugevaks, eks siis ootame saarel kuni vaibub. Viimases hädas saab ilmselt minna ka kaugemal lahesopis paistva mootorjahi juurde.

Saarel me eriti pikalt aega ei veetnud. laps korjas mõned kivid kaasa, tegime pilte ja asusime tagasiteele. Vahepeal oli laine tõusnud ehkki tuul enam-vähem sama tugev. Saare lähedal olid need kõige järsemad aga avavette jõudes muutusid laugemateks nii, et isegi sisse ei pritsinud. Sõuda oli päris mõnus ja tüdruk tegi sellist tempot, mis minugi kätel tunda andis. Kokkuvõttes ei tekitanud ei laine ega tuul mingit probleemi, hoopiski väga mõnus oli sõita kui ükskord ära harjuda suuremate voogavate lainetega.

Poolel teel läks mu jalatoe ots lahti. Pergel küll, halvasti kinnitatud kruvi kukkus välja ja vajus sügavusse jättes endast neljamillise läbimõõduga augu paadi põhja. Vett sealt suurt sisse ei tulnud aga jalaga ei saanud enam korralikult toetada. Igatahes randa jõudes kontrollisin teised kruvid ka üle, selgus et veel kaks olid päris lõdvad. Selline tootja praak on küll ebameeldiv üllatus, aga teisest küljest mida sa ikka $300 eest ootad. Hea õppetund, et enne veele minekut peab ikka paadi sõidukorras olemise üle kontrollima.

Tegime kerge söögi ja lapsed avasid suure arbuusi ning pugisid poole sellest ühe jutiga nahka. Tüdrukud läksid vette möllama, mina kummipaadiga lainetele lugema. Tuul oli nõrgenenud aga jällegi rannalt, ise ei pidanud algul lükkama, pärast vaid tagasi sõudma. niimoodi lesisin kaks tundi ja jõudsin raamatuga teise kolmandiku peale kuni õlu otsa sai ning vaja rannale tagasi pöörduda.

Vahepeal olid välja ilmunud kaks väga tohmi olemisega aga sealjuures sõbralikku bulldogi. Koko vaatas algul väga kahtlevalt neid elukaid, oskamata vist paika panna millise loomaliigi alla kuuluvad. Peagi aga sõbrunes ja jooksis ringi koos kõverjalgadega. Nood olid tema jaoks liiga aeglased ning kui saabus must puudel käitus meie kutsa nagu kaks aastat tagasi kihutades kui meeletu ringi ja ajades teist koera mängeldes taga. Loodetavasti hakkab eelmise korra ehmatus ununema.

Lapsed olid läinud kive korjama ja veetsid eemal rannal mitmeid tunde. Mõni ime, minu blogi ümber olev "kiviraam" on sealsamas pildistatud. Poole kaheksa ajal kutsusin nad tagasi, et linnasõiduga liiga hiljaks ei jääks. Selleks ajaks kui asjad sees ja paadid katusel oligi liiga hämar, et vanemat tüdrukut rooli lasta. Olin kogu see aeg lasknud plikal sõita, et too saaks harjutada ning auto tunnetuse paremini kätte. Õppija lubadega aga ei tohi pimedas sõita. Tagasitee sujus kiirelt ja poole üheteistkümneks olime kodus. Lahtipakkimine ning nätsutatud viinamarjade aiast koristamine võtsid niipalju aega, et alles peale keskööd sai magama. Hommikul kuue ajal tõusmine polnud kerge, kuid eelnevate ja ees ootavate mõnusate puhkepäevade nimel olin valmis jälle tööle tõttama.

No comments:

Post a Comment