Leegionid

Ehkki pole viimasel ajal lugemist unarusse jätnud, ei ole olnud viitsimist loetud raamatuid blogis kommenteerida. Sel nädalal lõpetasin ühe, "Anna mulle tagasi mu leegionid" (Give me Back my Legions!) mis minu arust väärib ära märkimist. Olen alati nautinud ajaloolisi romaane, ja seekordki ei pidanud pettuma, ehkki haarasin ta raamatukogu riiulilt pelgalt kaanepildi põhjal. Nii esi kui tagakaanel ilutses rooma sõdalase kujutis. Autor Harry Turtledove tuli nagu tuttav ette aga ei arva, et oleks varem ühtki tema teost lugenud.

Romaani tulipunktiks on meie ajaarvamise 9 aastal toimunud germaanlaste ja roomlaste vaheline Teutoburgi metsa lahing (Schlacht im Teutoburger Wald), mis ajaloolaste arvates osutus omamoodi pöördepunktiks tolle aja tsivilisatsioonide kokkupõrkel. Rooma impeeriumi aeglase kuid kindla kokkutõmbumise ja lõpuks sajandeid hiljem lagunemise esimeseks vihjeks. Kui palju oleks maailm teistsugune välja näinud oleks lahingu tulemus teistsugune olnud ei saa kunagi teada. Arvatavasti oli selle sündmuse mõju ajaloo kulule määrava tähtsusega. Muidugi on selge, et taoliseid pöördepunkte on alati olnud ja tuleb edaspidigi, kusjuures tegu võib olla palju vähemtähtsate sündmuste kui lahingutega. Lahing ise on võrreldav venelaste esimese Groznõi rünnakuga, kus nood linnas tshetsheenide seatud lõksu lihtsameelselt ja ülbelt vastast alahinnates sisse sõitsid kaotades ligi 400 tanki ja soomustransportööri ning tuhandeid sõdureid. Ja kui ärplema hakata võiks isegi mainida, et 1200 aastat hiljem tegime saksa rüütlitele Ümera all vägagi sarnase triki!

Tagasi raamatu juurde. Põhitegelasteks on Germaanli hõimude juht Arminius ja Rooma keisri Augustuse Germaania provintsi valitsejaks saadetud Publius Quinctilius Varus. Nende omavahelise suhte analüüs, eriti põhjused miks roomlane usaldas Arminiust mitte aga teisi roomasõbralikke germaanlasi on raamatut läbivaks teemaks. Varus ei võtnud kuulda isegi oma sõjameeste nõuandeid, mis lõpuks talle saatuslikuks sai. Nii tegelased kui kirjeldatud sündmused on tõesti olemas olnud ja toimunud. Et tegu on romaaniga, siis loetavuse huvides üht teist juurde lisatud või veidi muudetud. Palju muidugi autori ettekujutusvõime vili, aga mis teha kui ajaloolisi dokumente on suht vähe säilinud ja nendegi objektiivsus küsitav. Nagu heaks tavaks ei saa läbi ilma armastusloota, mis õnneks siiski suht pealiskaudselt kirjeldatud.

Huvitav võrdluspunkt tekib praeguse aja impeeriumide ja nende poolt allutatud rahvaste arusaamiste võrdlemises tolleaegsetega. Just sama moodi ei saa aru roomlased, miks ometigi metsikud ja barbaarsed germaanlased ei taha rooma riigi alamateks saada, et kõiki "tsivilisatsiooni hüvesid" nautida. Germaanlased jällegi peavad maksude kogumist labaseks röövimiseks kus tugevam võtab jõuga nõrgemalt raha ja asju. Lisaks teevad roomlased seda eriti küüniliselt võttes iga aasta parasjagu, et järgmine aasta oleks jälle võtta. Rooma riigi poolt vastu pakutavaid "hüvesid" germaanid paraku üldse ei hinda, vabadus on olulisem.

Mäletan, et 20 aastat tagasi olime meiegi valmis vabaduse nimel kartulikoori närima. Hea et nii ei läinud, aga küll see mälu on lühike, sest praegu hädaldatakse pisiasjade üle millest tol ajal ei osatud unistadagi. Eriti häirib mind virisemine stiilis "Kas sellist Eestit me tahtsimegi". No kurat, meil on lõppude lõpuks demokraatia: kui tahtsid teistsugust siis vali see partei, kes neid vaateid esindab. Jälle kisub jutuvanker teisele teele:)

Kokkuvõttes avastasin endale autori, kelle ajalooteemalised raamatud mõnusaks ajaviiteks. Ristikivi või Waltari tasemele ta ei küüni aga tugeva nelja paneks ma küll. Võin soovitada neile, kellele ajaloolised romaanid meeltmööda.