TTÜ

Lapspõlve sõber tutvustab liblikaid

Täna korraldasin endale pika lõunavaheaja "töö" juurest ja sõitsin kohtumisele lapsepõlve sõbraga. Tollel on Tallinna Tehnika Ülikooli juures õppetool uues hoones. Ma pole ju "Tipis" teab mis ajast käinud (üle 20 aasta), ehkki korduvalt mööda sõitnud. Nüüd tekkis soodne võimalus näha kuidas tänapäeva tehnikatudengid elavad.

Esiteks sattusin veidi segadusse parkimise otsimisel, sest iga võimaliku teeotsa juures oli keelumärk lisaplakatiga, et ainult õppeautodele lubatud??? Samas võis keelumärkide taga näha paksult täis parklaid, ilmselt polnud ikkagi tegu mitte "õppeautode" vaid õpilaste ja õpetajate masinatega. Peale lühikest kaalumist võtsin südame rindu ja põrutasin telliskivi alt läbi - midagi ei juhtunud. Leidsin isegi parkimiskoha, kuhu kerge värinaga hinges oma auto jätsin.

"Kuldsitikas"

Kohtusime rektoraadi ees ja esimeseks käiguks oli TTÜ näituselt läbi astumine. Seal oli lisaks huvitavale tehnikateemalisele püsiekspositsioonile ka eriväljapanek liblikatest ja putukatest. Too polnud eriti suur aga samas põnev, paraku ei suutnud mõista, kuidas liblikad TTÜ'ga seostuvad. Taoline ekspositsioon meeldib kindlasti mu lastele, osa putukaid olid üle 10 sendi pikad ning õige jubeda väljanägemisega.

Edasi tutvusin uue majandusteaduskonna hoonega. Muljet avaldas auditooriumide läbimõeldud planeering, liikuvate vaheseintega saad ilma suurema vaevata auditooriumi suuruse just enda vajadustele vastavasse suurusesse kohandada. Katusekorrusel asus isegi vägagi viisakas saun koos pisikese peoruumiga. Katuserõdult avanes vaade mulle tuttavale vanemale korpusele, kus sai kunagi eksamiuste taga närveerida.

Vaade majandusteaduskonna hoone katuselt TTÜ vanale korpusele

Astusime dekanaadist läbi, seal jagati mulle kui kaugele külalisele kohalikku nänni:) Meie kava lõppes kohvikus imeodava kuid maitsva einega. 3 euro eest sain seljanka ja päevaprae, millest kõht korralikult täis. Söögikoha mainet kinnitab rektori enda kohtamine, kes andis meile edasi uudise Tartu uue rektori valimistulemuste kohta. Ja oligi aeg lahkuda, sest mu võõrustaja kiirustas eksamit vastu võtma.

Telekomist Eestis

Olen sellest teemast ka varem kirjutanud, aga iga kord üllatunud kui siiamaile saabun. Harjunud ju, et kurikallil monopoolsel läänepoolkeral telekomi firmad su nahka mitu korda üle kõrvade tõmbavad enne kui oma võrgule ligi lasevad. Igatahes olen sunnitud järjekordselt reklaami tegema kohalikule tele2-le, kel minule kui vastsele nutifoni omanikule, just sobivad supersoodsad pakkumised. Olen nende Smart kõnekaarti juba aastaid omanud ja väga rahul, sest saan minimaalsete kuludega numbrit säilitada ka siis kui seda pea aasta aega ei kasuta. Allpool nende ametlik hinnakiri, et ka sealpool ookeani tuttavad uskuma jääksid :)

Samas usun, et ka teised kohalikud firmad pakuvad enam-vähem võrreldavaid teenuseid, sest muidu oleks ju raske konkurentsis püsida. Kuid nii soodsa hinnataseme juures ei viitsi rohkem otsida, euro või paarine kokkuhoid ei tasu ajakulu ära. Et ma pole suur lobiseja ega SMS saatja, võtsin interneti plaani, 3 euri eest kuu aega 5 GB on rohkem kui jõuan kasutada. Google Earth ja kaartide kasutamine, netis surfamine, FB, Email, ilmateade, uudised, raadio, Skype (tasuta helistamiseks üle data) - kõik see võttis mul alla 1 GB nädala jooksul. Ja kui peaks rohkem vaja minema, saan igal ajal plaani uuendada lihtsalt sõnumi saatmisega numbrile 95002.

Rannas

Vääna rannas

Kuna ilmaennustus lubas eilseks viimast sooja ilma mõneks ajaks, sõitsin suvilasse. Esiteks muidugi läksin rannale jalutama, mind on alati meri tõmmanud. Juba poisikesena vanaema külastades oli alati esimene käik randa, ja seda iga ilmaga, noh pannkookide valmimine võttis niikuinii oma pool tunnikest aega :)

Ilm oli küll päikseline aga jahe, t-särgi väel jalutades hakkas isegi minul külm. Vesi samas tänu meretuulele üllatavalt soe. Korraks tekkis isu sisse karata, aga otsustasin selle ettevõtmise siiski edasi lükata. Luidete vahel avastasin mõnusa tuulevarjus augu, kus lasin end päikese kätte sirakile. Tuul sahistas lõikeheinas, meri kohises, peagi tuli tukk peale ja suigatasingi pooleks tunniks. Absoluutne lõdvestumine, veidikeseks ajaks tunne nagu oleksid üksi terves maailmas.

Aga tuli tagasi pöörduda argisemate asjatoimetuste juurde, suvilas ootas muru (loe: üle põlve rohi) niitmist. Isa oli juba jõudnud osa ära teha, haarasin vikati ning asusin entusiastlikult vehkima. Pole sellist riista eelmisest suvest saati käes hoidnud. Algne tuhin vaibus kiirelt, aga vaatamata sääseparvede lakkamatule rünnakule, punnitasin lõpuni. Lõpuks sai suvila ümbrus enam-vähem korda, kuid aia tagant tõmbasime ainult raja sisse, seemneks peab ka jätma :)

Kuldnoka pesa

Ehitusmeister oksal

Tuju ajas ära ületee mölakast naaber, kes oli lasknud meie väravas kasvanud kolmekümne sendi jämeduse tamme maha võtta. Põhjenduseks, et tema sitaveo auto ei mahu sisse keerama. No kurat küll, miks ta enda aeda ei õgvendanud??? Isa oli kahjuks peale sattunud liiga hilja, puu juba pakkudeks lastud. Esimese hooga tuli tahtmine naabri kask maha saagida ja nii, et puu maja laiaks kukuks :) Aga ega tehtud sigadust see paranda, eks kui näen lontrust, annan talle selgelt ilma ilustamata teada, mis sihukesest teguviisist arvan.

Lõpuks ka meeldiv üllatus, elektrikapi peale kuldnokk pesa ehitanud. Seda ta nii erutatult laulis ploomi otsas kui me ringi sebisime. Uurisin, kas poegi juba näha, aga pesa paistis tühi olevat. Ongi tore, ehk selleks ajaks kooruvad kui plikad siia saabuvad, nemad on alati linnupoegadest vaimustuses.

Laululava

No nii, pühapäeval käisin kultuuripunkte teenimas:) Olime koos tuttavatega kutsutud laululava avamisele Padise taha. Tegu oli imeilusas kohas asuva turismitaluga, kuhu kohaliku kultuuri arendamiseks ja ilmselt ka mitte täiesti filantroopseil eesmärkidel ;) oli otsustatud laululava ehitada. Mõeldud - tehtud, ja nagu stendilt võis näha kuu ajaga üllatava kiirusega. Lava ehk katusealune ja istepingid liivakaldal olid tõepoolest korralikult tugevalt ja maitsekalt loodusega kokku sobivalt ehitatud.

Kameruni Mägikitsed

Esialgu tutvustas sõber meile kohalikke vaatamisväärsusi miniseiklusraja ja iga sorti elukate näol. Kameruni mägikitsi pole ma enne mujal kui loomaaias näinud, küll aga murdjaid hanesid, kes ka kitsedele tuule alla tegid. Üks elukas üllatas oma ootamatu köögi juurde ilmumisega isegi kohalikku pererahvast.

Murdjad haned

Vaskussi õnnestus mul teist korda elus näha, seekord jõudsin märgata, et tal on vaskpruuni vana sendi karva naha peal ka ilusad eresinised laigukesed.

Vaskuss

Saabunud oli hulgaliselt ümberkaudseid laulukoore aga kuna muusika pole minu tugev külg siis kuulasin esimesed 13 laulu ära, ning peale seda viitsime aega pinksi mängides. Korraldatud oli asjalik toitlustamine supi, risotte ja pannkookide näol. Rahvale paistis see üritus igatahes hästi peale minevat.

Budo cup 2012

Nädala algul sattusin puht juhuslikult Reporteri saadet vaadates infole, et Laupäeval toimub üks kohaliku karate elu tähtsündmusi - Budo Cup. Balti ühed suuremad karate võistlused, millest võtab osa kümmekond ümberkaudset riiki. Sellist võimalust ei saanud kasutamata jätta, põnev ju minna vaatama kuidas siinne karate välja näeb.

Naiste vabavõitlus

Ehkki üritus algas juba kümne paiku hommikul toimusid huvipakkuvamad võistlused viimaste hulgas nagu tavaliselt. Juuniorid ja täiskasvanud astusid tulle poole viiest, selleks ajaks sõitsime naabripoisiga kohale. Paistis, et veidi oli ajakava venima hakanud aga oligi tore, et võimalik ka pisemate esinemist jälgida.

Praktiliselt kõik karatekad jätsid hea mulje. Naiste kata finaal oli väga kõrgel tasemel, ehkki katad teatud määral erinevad neist, mida meie teeme. Vabavõitluses kasutasid vastased korraldajate poolt antud vöösid: punast ja sinist, samas kui meil on kombeks oma vöid kasutada, ühele lihtsalt kinnitatakse punane lindijupp seljale vöö vahele. Kohtunikud olid ülikondades nagu rahvusvahelistel võistlustel kombeks.

Meeste vabavõitlus oli päeva nael ja nauditav jälgida. Minu probleemiks aga asjaolu, et punktisüsteemi raske tabada. Üleüldiselt anti punkte õige kitsilt, paljud matsud, mis meie võistlustel oleks loetud saanud ei pannud siinseid kohtunikke silmagi pilkuma. Ei osanud muud arvata kui, et punkti saamiseks peab lisaks löögi kontaktile ka tehnika pea perfektne olema. Teiseks siinse vabavõitluse eripäraks oli kohtunike komme lubada meestel päris pikalt sülitsi koos olla ilma neid lahutamata. Ja lõpuks peaks märkima, et võrdsete punktide korral otsustasid kohtunikud võitja, selle asemel, et minna lisaajale viimase punkti peale. Tuleks lugeda üle rahvusvahelised reeglid, et paremini mõista.

Meeste finaali algus

Meeste finaali lõpu eel, seisab Eesti esindaja

Meeste absoluutkaalu finaalis olid vastamisi Eesti venelane (vähemalt nime põhjal otsustades) ja Venemaa venelane. Võrdse matshi lõpptulemuse otsustasid kohtunikud andes võidu eesti esindajale. Tolle tugevaks küljeks olid heited, mida ta igal võimalikul juhul rakendas. Kokkuvõttes huvitav ja õpetlik kogemus.

Puhkus Eesti moodi :)

Puhkus Eesti moodi:), keldri lage ehitamas.

Esimene pilt annab aimu kuidas eestlastel on kombeks puhata. Ma täitsa mõtlesin, et võiks lausa komöödiafilmi teha, mis jätkuks sellistele shedöövritele nagu "Jahilkäik vene moodi" ja "Kalalkäik vene moodi". Mäletan õige selgelt kuidas nõuka ajal oligi kombeks just suvepuhkusel kõige vihasemalt rabada. Tol ajal oli see vabandatav, sest paljudel riigitööl käimine niikuinii puhkuseks. 

Mulle paistab, et praeguses Eestis on taoline käitumismall veidi taandunud, kuid siiski tervistohustavalt juurdunud. Vanad harjumused on visad kaduma. Samas ei saa salata, et ka Kanadas leidub piisavalt inimesi, kes end sõna otseses mõttes surnuks töötavad. Enamasti põhjenduseks rahapuudus, muidu ei tule ots otsaga kokku. Täielik müstika, kui sealseid palkasid ja hindu arvestada. Tegelikuks põhjuseks on inimlik edevus ja täielik suutmatus või soovimatus majanduslikult mõistlikult käituda.

Pole ju möödapääsmatuks vajaduseks iga 2 aasta tagant auto tuliuue trendika mudeli vastu vahetada (nii endal kui naisel) või elada meeletu suures lossitüüpi majas, mille kütmine iseenesest kõvasti pappi nõuab ja mille kõiki tubasid tihtipeale ei jaksata paarikümne aasta jooksul mööbliga sisustada. Metsikust mõtlematust tarbimisest, kus ilma vajaduseta kama hunnikute kaupa kokku ostetakse, annavad kõnekat tunnistust garaazhimüügid või ka prügipäevad, kui kraam mis majja ja isegi garaashi enam ära ei mahu tänava äärde tõstetakse, et uuemale ruumi teha. Sealjuures on tihti tegu asjadega, mida pole kordagi kasutatud.

Puhkehetk puhkusel, kaks kanget :)

Kõige totram on muidugi lõpptulemus, mille eesmärgiks paistab olevat võimalikult suure hulga vanakraami omanikuna hauda minna, justkui seda saaks põrgusse või taeva kaasa tarida:) Ma saaks aru kui su töö on su hobi (võimalik et 1% on) aga elu veetmisest pidevalt töötades alal või kohal, mida vihatakse, samas minimaalselt puhkepäevi võttes, seda ei mõista.

Siinkohal tahaks vääritimõistmise vältimiseks rõhutada, et ma sugugi ei hädalda enda puhkuse pooltöise täitmise pärast, lihtsalt pildid nii armsalt temaatilised. Mu päristöö niikuinii sarnaneb rohkem puhkusele, eks siis vahepeal huvitav veidi tööd ka teha:) Noh ja ega ei saa ju enda peagi 80-seks saava isa kõrval palju kehvem olla.

Karate Vabavõitlus - moment musta vöö eksamilt

Nagu ühes eelnevas postituses sai lubatud, riputan siin üles näitliku slaidi show ühest musta vöö eksami vabavõitluse kombinatsioonist. Näitlik kinnitus asjaolule, et karate ei koosne vaid löökidest, ka heited on lubatud. Tegu on 4 sekundiga minu kolmandast vabavõitluse matshist alates 37'st sekundist. Tuleks ära märkida, et blokid, löögid ja võtted tulevad automaatselt ilma mõtlemata, alles hiljem filmilõigu kaadreid vaadates sain täpsemalt aru mis toimus. Seega selgitavad kirjeldused on juurde lisatud hiljem. Siinkohal ka tänu vanemale tütrele, kes filmis.

Slaidi nimi/number väljendab sekundit ja kaadrit (filmitud 30 kaadrit sekundis). Seega näiteks slaid 3705 on matshi 37'da sekundi viies kaader. Enamasti on fotode vahe 5 kaadrit ehk 0.17 sek, paaris kohas, kus sündmuste areng kiirem 2 - 3 kaadrit (0.07 - 0.10sek). Alguses esimese ja teise kaadri vahe pea terve sekund.

---

---

Loomulikult pole tegu vigadeta kombinatsioonidega, kuna tegu tegeliku vabavõitlus matshiga. Kui vastased piisavalt heal tasemel siis tavaliselt ei võimalda kumbki teisele perfektseid lahendusi.

Lend üle Amsterdami

Kaasaga Toronto lennujaamas

Lõpuks ometi saabus viimane tööpäev mõneks ajaks. Reede kulges eriliselt aeglases tempos, viimane pool tundi nagu ajaaugus, iga poole minuti tagant vaatasin kella. Aga otsa ta sai ja kodu poole sõites tuli tuttav tunne, mis ülikooli ajast meeles, kui viimane eksam just tehtud ja terve suvi ees ootamas. Kuradi mõnus tunne, lausa nõudis pudelikest õlut kodus tagaaias, seekord maitsesin mõnuga äsja Ontarios müügile tulnud A Le Coq Premium Pilsnerit.

Laupäeval käisime terve perega pluss pisema plika sõbranna ja koer Awendas rannas, see aasta esimest korda. Loodan, et kaasa kirjutab oma blogis ;) Oli kavas pakkida laupäeva õhtul aga plaaniks see jäigi. Koju jõudsime alles poole kümne ajal ja siis olin liiga väsinud, hoopis istusime tagaaias. Pühapäeva hommikul tarisin kohvri üles ning veidi aja pärast avastasin, et tegelt polegi mul ju palju kaasa pakkida, Eestis enamus riideid olemas.

Natuke kingitusi tuttavaile, sedagi minimaalselt. Tänapäeval praktiliselt kõike Eestis saada, ja isegi kui mõni asi veidi kallim, ei tasu see vedamine end ära. KLM niikuinii lubab ainult ühe 23 kilose kohvri pluss 5 kilose käsipaki, viimase raskust siiski ei kontrollita kuna enamusel paistab olema vähemalt 10 kilone pisike kohver selleks.

Vahepalana peab mainima, et meie triibuline kass ajas kergelt külmavärinad peale :) Muidu ta minu juurde ei kipu, kuna ei viitsi loomale tähelepanu pöörata, aga täna tikkus ligi. Muudkui hõõrus end vastu, nurrus, noris silitamist ja ronis lausa sülle. Meenus seriaal "Dead like me" kus miskisugused tondid kipuvad inimesele enne õnnetust ligi, ise neid ei näe aga loomadele hakkavad silma. Igatahes paistab, et kass peletas nad minema, sest nagu näete olen elusalt Eestis ja kirjutan just praegu :)

Enne lennujaama sõitu läksime issi lahkumist ja edukat musta vöö eksamit Mandarini restosse tähistama. Pugisime (vähemalt mina) end silmini täis, nii et pärast raske liikuda. Siis veel paarist poest läbi, viimaseid kinke ostma ja otse lennujaama. Registreerumine oli automatiseeritud miskisuguste putkade abil, aga nalja tegi see, et kuna pagasi äraandmiseks tuli ikka sabas seista siis kokkuvõttes kulus kogu protseduurile rohkem aega. Ka tööjõu koha peal polnud kokkuhoidu, sest mitu lennujaama inimest juhendas putkade juures, kuidas süsteemi kasutada. Ühesõnaga mõttetu värk, eriti kui arvestada, et olin juba kodus oma istmekoha valinud ja end eelregistreerinud. Viimased musid ja sammusingi turvaväravaist läbi.

Toronto lennuväljal enne õhkutõusmist, KLM tiivaots ja AIR CANADA angaar.

KLM lennuk oli mugavam kui Finnair, millega tavaliselt lendan, jalaruumi isegi minule piisavalt. Igale inimesele ka "kokkuhoiu (economy) klassis" oma personaalne videoekraan, kust sai igasugu ajaviidet alates uudistest ja filmidest kuni mängudeni tasuta tellida. Eriline pluss aga asjaolu, et käraka eest ei pea lennul maksma :) Sealjuures on lend Torontost üle Amsterdami Tallinna veidi kiirem ja kaks poolsada dollarit odavam Finnairiga võrreldes. Kui asjad nii jäävad kaotab Finnair lisaks minule nii mõnegi ustava kliendi.

Amsterdami õhkutõusu rajal, Eesti lennuki tiivaots ja KLM'i superjet, tagaplaanil veel parv KLM'e.

Hiiumaa, Vohilaid, Eerikulaid, Kakralaid - all paremal

Igatahes lend ise sujus igavalt, ajaviiteks vestlesin kõrvalistuva Norra neiuga ja sain ka veidi tukastada. Amsterdamis oli aega alla kolme tunni, piisavalt et lennujaama teise otsa jalutada (oma paar kilti:), turvakontrollist läbi käia ja tollivabast poes paar notti osta, mis tegelt Eestis pea sama hinnaga saadaval. Tallinna otsa lendas Estonian Air, teenindus väga meeldiv ja nämmi pakuti piisavalt, kangemat kraami siiski mitte. Lennu viimane ots kulges üle Hiiumaa ja Väinamere. Ülevalt avanes ülevaatlik ehkki udusevõitu pilt neile saartele, kus mõned aastad tagasi paadiga seiklemas käisime ja millest ka kirjutanud olen.

Kell üks Tallinnas maandumine. Esiteks sõitsin teelejäävast toidupoest läbi, kust sai igasugu "maiustusi" osta: õlu, leib, kilud, jogurt, 5 liitrine jäätis, juustu, ... Pool kolm korkisin esimese Saku Originaali, tavaliselt sel ajal alles istun Helsinkis lennukile. Ähh, hästi lõhnab Eestimaa ja ilus on, eriti üle õllekaela vaadates :))) Teretulemast PUHKUS !!!

Karate Musta Vöö Katsed 2 dan

Minu 1'st dan Black Belt

Minu esimese astme musta vöö (pildil) eksamist oligi juba kolm aastat möödunud, paras aeg järgmine samm võtta. Tegelikult kutsuti juba eelmine aasta, aga siis ei tundnud ma veel, et oleks valmis. Katad polnud viisakalt öeldes just kõige sujuvamalt käpas.

Dojosse olime kella kümneks kutsutud. Kaasa ja vanem tüdruk viskasid mu ära ning jäid veidikeseks ajaks sinna lobisema, sest nagu tavaliselt algus viibis natuke. Meid eksamineeritavaid oli kokku seitse tükki, eksami vastuvõtjaid kõrgema vöö omanikke kaks korda enam. Kaks nooremat tegid oma esimest musta vöö eksamit, mina ja üks noor naine meie dojost teist taset, veel kaks kolmandat taset ja üks Guatemala päritolu professionaal kuuendat taset.

Eksam oli jaotatud nelja ossa, alustati soenduse ja põhitehnikatega. Kõik asendid, blokid ja nii käe kui jalalöögid võeti kõrges tempos läbi. Iga eksamineeritavat jälgis üks vähemalt viienda taseme musta vöö omanik, kes tegi eksamilehele märkmeid, teda assisteeris järk või kaks madalam sensei. 

Põhitehnikate osa juhendas meie dojo peatreener, endine maailmameister sensei Daniel. Ta tõstis sujuvalt tempot nii, et veerand tunniga olid kõigi gi'd läbimärjad ja hing kippus kinni jääma. Teades, et sellisele tambile vastupidamiseks on vaja organismi hapnikuga küllaldaselt varustada tegin igal võimalikul pausil hingamisharjutusi. Tunni aja pärast vajuski esimene mees kurnatusest ja hapnikupuudusest põrandale ning purtsatas oma hommikusöögi välja.

Kaks senseid kargas ligi, lohistas mehe vannituppa ja peale külma veega üles turgutamist komberdas too tagasi. Vahepeal koristati okseloik ära ning mees asus näost valgena tagasi enda kohale. Ei maksa arvata, et meile sel ajal puhkust anti, pigem vastupidi, tuure lisati juurde otsekui tahtes näha, kes järgmisena ära kukub. Eks minulgi kippus paar korda pilt võbelema aga jäin jalule. Samas ei võinud ka tehnikaid lõdvemalt sooritades seanahka vedada. 

Poolteise tunnine "soendus" oli meid kõiki üsna võimete piirile viinud. Puhkepausi teate võtsime rõõmuga vastu, ehkki see sisaldas musta huumorit, sest pausist teatati sõnadega: "Breaktime, two minutes. Kasutage aega targalt, hingake ja jooge veidi" Seda teame omast kogemusest, et ehkki janu on metsik ei maksa veega liialdada, seda raskem on pärast vett täis kõhuga madistada.

Teine osa oli kumitede ehk ettemääratud kaitse ja ründetehnikate paaris esitamine. Kakskümmend kihon kumited ja kolmteist yakoshuko kumited mõlemas rollis. Lisaks pidime omal käel lisama tehnikaid, mis tunduksid sobivad. Siin kontrolliti enda ja vastase kehaasendist sõltuvat üleüldist enesekaitse tundmist. Polnud eriti väsitav, sest vahepeal pidime jälgima ka teiste võtteid ja saime sel ajal hinge tõmmata.

Kolmas osa oli katade esitamine. Selle pärast olin kõige rohkem mures, sest  nõutavad mustade vööde katad on õige keerulised ja pikad. Alustasime kihon katadest, esimesest kuni kahekümnendani. Siis läksime edasi värvivööde katade juurde, mustad vööd peavad neid tundma üksikasjalikult ja oskama seletada, mida üks või teine võte endast peaks kujutama. Lisaks pidime ette näitama võimalikke praktilisi lahendusi, katad on ju ikkagi vaid teoreetiline idealiseeritud võtete kogumik. Vaja oli esitada erinevaid haardeid illustreerimaks, et karate ei koosne vaid distantsvõitlusest.

Järgnesid mustade vööde katad. Kui seni olime kõik katad koos teinud, siis nüüd tuli eksamineerijate poolt nimetatud katad individuaalselt esitada. Kui esimesel tasemel on vaid kaks kohustuslikku musta vöö katat pluss neli lisakatat siis minu tasemel eeldatakse juba ligi kümne kohustusliku kata oskust, lisaks mõned vabal valikul esitatavad kõrgema kategooria katad.

Mina läksin kolmandana põrandale ja pidin teatava üllatusena esitama vaid kolm katat, olin palju rohkemaks valmistunud. Kolmanda taseme mehed pidid viis tegema  ja kuuenda taseme oma kiusati paari eriti keerulisega, mida ma polnud näinudki. Katade osale kulus kaks tundi ja olimegi jõudnud viimase otsustava tõkkeni - vabavõitlus. Nüüd oli ka vanem tüdruk uuesti kohale saabunud, et kaasa elada ja pilte teha.

Eelnevast kogemusest teadsin, et see saab kõige raskem olema. Pead järjest võitlema mitu matshi kõrgema taseme mustade vööde vastu, keda vahetatakse, aga sulle ei anta hingamise hetke. Ja kogu aeg pead initsiatiivi ja aktiivsust üles näitama ise rünnates. Dojos treenime aeg-ajalt nii, et osalejad moodustavad kolm rivi ja rivi esimene mees peab paar minutit järjest kõigi rivis seisjate vastu võitlema. Teine võimalus, et pead samal ajal kolme vastasega madistama, kes on su ümber piiranud.

Igatahes ajasime kindad kätte, hambakaitsed suhu ja kubemekaitsed peale - siin polnud armu oodata. Algul tümitati kaks esimese astme musta vöö taotlejat läbi ja siis jõudis kord minu kätte. Esimene vastane oli pikk noor mees, kes võistlustel veerandfinaali jõudis. Olin juba seal teda tähelepanelikult jälginud ja teadsin, et tollel on üüratu löögiulatus. Samas olin ta matshe vaadates automaatselt peas välja töötanud taktika, mida tuleks kasutada. 

Ainus võimalus oli lähivõitlus, ehkki tänu enda keskmiselt paremale löögiulatusele eelistan samuti distantsilt madistada. Alustasin kohe agressiivselt ja hüppasin ligi nii, et vastase esimene jalalöök ohutult seljataha vuhises. Üldiselt suutsin suhteliselt lihtsalt domineerida ja surusin ta mitu korda ringist välja laskmata löögiulatuse eelist kasutada.

Pole vist palju neid kes on karate maailmameistrile "lõuga andnud"
ja hiljem võimelised sellega uhkustama :) 

Järgnes otsustav moment, vastaseks meie klubi treener ja endine maailmameister. Mis ikka, maha ta mind ehk ei löö, ehkki oli oodata nii mõnesidki valusaid matse. Temaga võideldes oled nagu sapöör, eksida võid ainult korra:) Alustasin ettevaatlikult ja kohe hakkasid eksamineerijad hüüdma nõudes suuremat agressiivsust. Mis teha, tuli rünnata iga hinna eest. Vastane aga blokkis mu käe ja jalalöökide seeria mängeldes ning kui momendiks tagasi astusin alustas kohe enda seeriaga.

Mul juhtus jalg hästi maas olevat, taganemise asemel tõukasin end tema poole lükates käelöögi kõrvale. Järgnenud välkkiire jalalöök Mawashi Geri oli sooritatud arvestusega minu taganemise peale. See läks osaliselt blokki osaliselt mööda just samal momendil kui saavutasin teise käega rahuldava kontakti vastase lõuaga. Olime mõlemad üllatunud ja ehkki edasine madin toimus tema ülekaalu all, suutsin enamuse ründeid blokeerida ja paar korda ka ise kontakti saavutada. Tema lemmikvõttest jalgade alt tõmbamisest suutsin kaks korda edukalt hoiduda.

Üle ootuste hästi õnnestunud heide

Matshi lõpuks oli hapnik otsas aga juba ootas järgmine mees. Eksamineerija otsustas pikakoivalise Jamaika päritolu musta asemel valida vastaseks raskema kaalu mehe, põhjendusega et tahab näha kuidas ma eri kehatüübiga vastastega hakkama saan. Alguses olin sunnitud rohkem kaitses olema, lihtsalt ei jaksanud rünnata. Aga kaua seda lõbu ei saanud lasta endale lubada. Tegin kiire parema jala löögi, mille vastane blokeeris nii et mu rünnak takerdus, astusin korra tagasi ja siis nägin kuidas ta puusad hakkasid ette liikuma, mis tähendas, et järgneb jalalöök.

Blokeerisin jalalöögi edukalt ja haarasin jalast kinni. Teise käega blokeerisin kohe järgnenud rusikalöögi suunates otse blokist enda löögi vastasele lõuga. Sealt libistasin käe kukla taha ja tõmbasin meest tema liikumissuunas edasi samas haardes olevat jalga tõstes. Vastase keha läks pöördesse, saatsin ta pea ees põranda suunas andes mõlema käega pöördele hoogu juurde. Võtte lõpuks oli mees peale 270 kraadist pööret ja õhulendu põlvili, lõpetuseks lisasin poolnaljaga klassikalise "surmalöögi" pähe.

Madina ajal ei saanudki aru mis täpselt juhtus, keha töötab teatud situatsioonides juba poolautomaatselt, aga kuna vanem tüdruk sai kogu aktsiooni filmile sain seda hiljem kaadri kaupa üle vaadata. Tundus nii hästi välja kukkunud ja õpetlik, et lisan päeva, paari pärast iseseisva postitusena. Veel minutike vabavõitlust ja mul lubati platsi äärele maha istuda. Olin nagu kala kuival, selline värk võtab vanainimese hingeldama :)

Vaatasime ülejäänud vabavõitlust ja kui viimane mees oli kutuks tehtud valmistusin uuesti ringi minema. Siis aga teatas meie kõigi suureks kergenduseks vabavõitluse peakohtunik, et kuna oleime turniiril esinenud ja täna esimese kolme raundiga ennast tõestanud otsustasid senseid meid vigastuste vältimiseks rohkem mitte "brutaliseerida". Katsed kuulutati lõppenuks ja kõik käsutati rivvi.

Senseid sortisid oma pabereid ja tulid siis eksamineeritava juurde individuaalsele vestlusele. Minul tehnikate hinnang oli enamasti tasemel hea, jalalöögid küljele rahuldavad - puus annab tunda. Katad ja kumited head aga asendid peaks madalamad olema. Muidugi esines vigasid siin ja seal aga kokkuvõttes polevat viga. Vabavõitluse eest avaldati tunnustust ja hinnati heaks, avaldati imastust, et turniiril esimeses ringis välja kukkusin.

Edukalt vöökatsed läbinud 7 karatekat koos esireas istuva Shihan Kei Tsumuraga

Lõpuks kauaoodatud ametlik allkiri, et olen läbinud teise astme musta vöö eksami edukalt. Eksamitulemused saadetakse Jaapanisse lõplikule kinnitamisele ja uue vöö peaks suve lõpuks koos vastava tunnistusega kätte saama.

Karate Kevadturniir 2012

Vanem tüdruk kohtunikuna istumas vasakult teine

Seekordne kevadturniir oli emadepäeva nädalavahetusel. Meie seisukohast kaks harilikust erinevaks muutvat momenti. Esiteks järgmisel päeval toimuvad minu teise astme musta vöö katsed. Need tekitasid palju rohkem pinget ja minu jaoks varjutasid täielikult võistlustega kaasneva ärevuse. Mõtted olid rohkem erinevate musta vöö katade kui turniiri juures.

Noorem tüdruk vahepeal kohvikumüüja ametis

Teiseks asjaolu, et kaasa tuli ka pisema plika sõbranna. Tolle eesmärgiks oli teenida koolis vajalike ühiskondliku kasuliku töö tunde. Muud moodi ei oska ma tõlkida "Community Involvement Activities", mida on vaja 40 tunni ulatuses koguda, kusjuures selle eest ei tohi mingit tasu saada. Ja see on kohustuslik, ilma milleta sulle lõputunnistust ei anta.

Igatahes kohale sõitsime kümneks hommikul. Alguses tavakohane sissemarss, Canada hümn ja tervituskõned. Siis alustati nooremate ja madalama astme vööde võistlustega pihta. Vanem tüdruk võeti kohtunikuks, pisem läks kohe koos sõbrannaga kohvikusse appi. Mina harjutasin oma katasid ja kumitesid järgmise päeva vöökatsete jaoks.

Algajate tüdrukute vabavõitlus, laste kooliõed pildil

Vahepeal viskasin pilku ka võistluste käigule, et keegi meie omadest oma etteastet maha ei magaks. Esimesena astus võistlustulle pisem tüdruk juunioride mustade vööde katas. Poisid ja tüdrukud olid siin koos samas kategoorias. Seekord oli ta otsustanud tavalisest veidi keerulisema kata kasuks, aga kui valju häälega oma kata välja hõikas kuulsin üllatusega vana nime.

Mis jama see siis on, miks ta küll viimasel momendil muutis oma katat, ei saanud aru. Olime palju aega kulutanud tolle teise lihvimise peale. Aga esimese asendi peale sain aru, et laps oli lihtsalt ärevuses tavakohase vana nime välja hõiganud, ehkki tegi uut katat. Oi kurat, selline aps läheb kalliks maksma, kohtunikud võivad 0 punkti anda, sest sa ei tee ju pea ühtki blokki ega lööki, mis kuuluvad maha hüütud katasse.

Noorema kata esitus

Üldiselt oli tüdruku esitus päris hea ja jäin hingevärinal ootama, mida kohtunikud asjast arvavad. Teatava üllatusena ei andnud üldse punkte vaid üks kohtunik, teised neli kas ei pannud nime apsu tähele või olid armulised ja tegid selle eest minimaalse võimaliku allahindluse. Kokkuvõttes sai laps esikoha väärilise kata esituse eest kolmanda koha ehkki tehniliselt oleks tulnud ta diskvalifitseerida.

Noorem tüdruk saab oma 3 koha medali

Järgnesid demonstratsioon esinemised ja peale lühikest söögivaheaega, kui manustasin tuunivõileiva läks jälle põrandale noorem. Vabavõitluse esitus ei tulnud tüdrukul üldse hästi välja. Esimeses matshis oli vastaseks oluliselt suurem neiu, mis aga ei vabanda edasist asjade käiku. Kohe alguses astus ta rumalalt sisse vastase kõrgesse jalalööki - Mawashi Gerisse, mille eest too kaks punkti sai. See viis rütmist välja ja peale edasist enam-vähem võrdset punktide vahetust tuli vastase paremust tunnistada. Vabavõitluses on tüdrukul veel palju taktika poole peal õppida, ehkki tehniliselt on ta meie pere tublim.

Noorema vabavõitlus

Vanem plika kuulub nüüd oma 16 eluaastaga täiskasvanud naiste kategooriasse nii katas kui vabavõitluses. Ta oli hoolega katasid harjutanud ja läks võistlema õigustatud lootuses esikolmikusse tulla. Paraku vedas alt esimene kata, mille ta harjumatult pehmelt esitas - neljas koht. Suureks pettumuseks ei saanudki ta ette astuda oma palju treenitud keerulise Kushanku dai kataga, mis väärib omaette lugu.

Vanema tüdruku kata, mina istumas ja jälgimas

Siinkohal annan lühikokkuvõtte, kes tunneb rohkem huvi võib lugeda "Kusanku" veebilehelt. Tegu ühe keerulisema kataga, kus kasutatakse hulka erinevaid üles suunatud (maast taevasse) ründe ja kaitse tehnikaid. Katas on umbes 84 võtet ja ajaliselt peaks kestma veidi üle minuti, sõltuvalt esitatavast versioonist. Kushanku dai sümboliseerib võitlust 15 vastasega ebatasasel alal pimedas.

Kuna aga esituseni ei jõudnud pole ka pilte :( Igatahes järgmisena olin mina põrandal oma kataga. Kohe esimesel sammul koperdasin veidi, aga see võttis pinge ja edasi läks kõik libedalt. Endale tundus esitus päris normaalne aga finaali mul loomulikult asja polnud, liiga palju on paremaid ja kogenumaid (loe rohkem harjutanud ja nooremaid) kata esitajaid.

Tüdruk jäi blokiga hiljaks, selge punkt vastasele

Punktivääriline jalalöök kehasse, kolmas koht !

Naiste vabavõitluses läks minu neiu kokku favoriidiga ja vaatamata visale vastupanule kaotas selgelt. Lohutusringis õnnestus vastane võita ning kokkuvõttes sai ta igati auväärse ja momendi võimetele vastava kolmanda koha. Vabavõitluses on tüdruk viimase aastaga palju arenenud ja kiiremaks muutunud. Kombinatsioonid tulevad paremini välja ning taktikaline liikumine osavam. Soovida jätab kaitse (rünnakule minnes kipub seda suures tuhinas unustama) distantsi hindamine (paljud löögid lähevad "õhku") ja võhm.

Mina muretsesin oma vabavõitluse puhul kõige rohkem selle pärast, et ei saaks vigastusi, mis järgmisel päeval vöö katsetel segaks. Eks üleliigne ettevaatus jättis oma pitseri ja ehkki esimene vastane oli minu tasemel (olen teda varem võitnud) läks matsh kohe alguses rappa. Vastane tegi jalalöögi, mille enda arust edukalt blokeerisin ja andsin talle hea tabamuse kehasse. Kohtunikest kaks andis punkti minule, kaks vastasele ja ringikohtunik samuti vastasele, sest ta oli sellises kohas kus ei näinud minu lööki, mille vastase keha varjas.

Vasakuga blokin jalalöögi samas kui paremaga pakun kerge lõuapuute

Edasi läks vahelduva eduga ja ehkki korra kaotasin peale jalalööki tasakaalu ning lendasin põrandale ei saanud kumbki selles situatsioonis punkti. Vastane tuli veidi hooletult maaslamaja vastu kahepunkti lööki sooritama aga valisin momendi ja andsin maast lahti tõugates veidi enne hästi suunatud jalalöögi tema keha suunas. Sellest läksin hoogu ja sain kohe veel ühe punkti kiirest rusikalöögist. Aga siis lendas punane kotike ringi - aeg sai läbi punktiseisul 3 : 4 minu kahjuks.

Kokkuvõttes polnud kõige edukam turniir aga samas pole ka põhjust virisemiseks. Vahel veab rohkem, vahel vähem, peaasi et keegi märkimisväärseid vigastusi ei saanud.

P.S. Kaasa lubas peagi võistluste video üles riputada.

Kanajalaga koeratemp

Täna sain paraja tünga. Esialgu tegelesin veidi aiatööga, siis istusin niisama aias ja nautisin ilusat ilma. Kohvi kõrvale näksisin kaasa eelmise aasta viimastest punastest sõstardest tehtud imehead plaadikooki. Kobisin korraks tuppa, et vaadata kas lapsed end korralikult ülal peavad. See tähendab on miskit asjalikku söönud ja tegelevad õppetööga. Mõlemad istusid läpakate taga ja teatasid, et kõhud täis.

Mingil põhjusel leidsin köögilaualt taldrikul kolm grillitud kanajalga, millest üks kondini paljaks näritud, teine puutumata ja viimane osaliselt nätsutatud. Omaette nohisesin, et on ikka tited, ei oska toiduga ringi käia, ikka pool järgi jäetud. Ja nagu kokkuhoidlikule lapsevanemale kohane, võtsin selle nätsutatu ja asusin kallale. Poole nosimise peal hüüdsin teise tuppa, et kas te rohkem kana ei taha. Negatiivse vastuse peale lisasin: "No panen siis järelejäänud nahka." Selle peale sain vastuseks, et ära seda söö, mille Koko kätte sai.

Mis mõttes??? Vaatasin halva eelaimusega näpu vahel tolknevale pea lõpetatud kanajalale, "Ta sai selle kondi, jah?" Ei-ei, selle, kust natuke hammustatud, sikutasime ta hammaste vahelt protestiurinast hoolimata tagasi. Minu vandumise peale kostus teisest toast peale lühikest pausi naeruturtsatusi ja hüüe: "Kas sõid selle ära?", millele järgnes naerulagin. Pergel küll, ma saan aru, et koera tuleb õpetada ja varastatud kraam suust välja sikutada, aga miks see tagasi taldrikule panna???

Marutõbi oleks vist kerge pääsemine, sest ma parem ei hakka kirjeldama, mida kõike koer suhu ajab rääkimata sellest, et lisaks enda puhastamisele limpsitakse ka pere kasside tagumised otsad üle. Polegi tükk aega nii korralikult hambaid pesnud ja suuloputusvett tarbinud. Korra kaalusin ka kerge oksekuuri korraldamist aga ainuüksi mõte, et sama kraam veelkord suu sisepinda puudub ajas värinad peale. Parem ikka loota loodusele ja lasta asjadel loomulikku rada käia. Alternatiiviks oli desinfitseeriva lahuse otse kõhtu manustamine, ma ei pea silmas vetsu puhastus vahendit, aga kuidagi imelik laste silme all viina jooma hakata. Igatahes momendil, neli tundi hiljem, pole veel mingeid tõsisemaid haigusnähte avaldunud.

Must vöö, Nidan

Täna õnnestus edukalt läbida Karate teise astme (Nidan) musta vöö katsed. Päris väsitav oli see seitse tundi kestnud üritus. Üks mees vajus vahepeal kurnatusest sirakile ja oksendas põrandale. Aga ega siis sellised pisiasjad ei seganud, too lohistati külma vee alla, turgutati üles ja peagi komberdas omal jalal tagasi. Selline on ühe õige karateka vaim või sisu nagu soomlastel kombeks öelda.

Tuleb tunnistada, et endal kippus ka paar korda pilt ees võbisema hakkama ja ega ma ainus olnud. Aga tegin igal võimalikul momendil hingamisharjutusi ja jäin jalule. Põhilised probleemid on tegelikult hapnikupuudus ja psühholoogiline ettevalmistus. Esimesest saad õieti hingates üle ja teine on just see mida tehniliste oskuste kõrval kontrollitakse. eksamineerijate eesmärgiks ongi sind sellele piirile viia, mis füüsiliselt võimalik ja veidi üle, et näidata kui palju tegelikult inimesel varusid on.

Mind aitas rasketel momentidel mõte: "Kui teised saavad hakkama, ei saa mina kehvem olla, ehkki aastaid enamusest kaks korda enam". Üksi küll ei suudaks end nii kaugele sundida, aga jõuguvaim aitab edasi. Eks see sarnane teatud määral sõjaväe eliitüksuste treeningule, sealgi rõhutatakse grupi ühtekuuluvustundele ja psühho ettevalmistusele. Aga rohkem ei viitsi praegu kirjutada, lasen õllekese eduka eksami tähistamiseks, eks paari päeva pärast kirjutan pikemalt nii sellest kui võistlustest, mis seekord kõige paremini ei läinud, ehkki lapsed said kaks kolmandat kohta ja ühe neljanda.

Kõige tähtsam, et kõigil õnnestus tõsisemaid vigastusi vältida. Pildil eksamineerijad senseid ja seitse edukalt katsed läbinut tagareas seismas.

Uus Planeet

Mis uudis see ikka paistab olevat, et uus planeet avastatud, viimasel ajal juhtub ju päris tihti. Aga käesolev on eriline, sest asub meie päikesesüsteemis!!! OK, tuleb siiski lisada paar täpsustust, mis uudise kõmulisust oluliselt kahandavad. Esiteks on tegu protoplaneediga ja teiseks ammu tuntud (1807 aastal avastatud) taevakehaga Vesta nimelise asteroidi kujul - too lihtsalt klassifitseeriti ümber.

NASA avaldas täna Dawni nimelise kosmusesondi vaatlustulemuste kokkuvõtte, mis paistab suure tõenäosusega viitama asjaolule, et Vesta oli omal ajal 4.65 miljardi aasta eest planeedihakatis ehk protoplaneet. Mingil põhjusel tema areng ehk materjali juurdekogumine pidurdus ja nii ei saanudki Vestast kunagi täieõiguslikku planeeti. Samas sarnaneb ta geoloogiliselt palju rohkem planeedile kui asteroididele omades rauast tuuma, vahevööd ja koort.

Paraku on teadlastel hulgaliselt tolle protoplaneedi tükke. Kuidas see võimalik, kui alles nüüd jõudis esimene kosmosesond Vestani. Väga lihtsalt: kui mägi ei tule muhamedi juurde läheb muhamed mäe juurde. Nimelt toimus umbes miljardi ja kahe miljardi aasta eest kaks võimast kokkupõrget, kus mitmekümne kilomeetrise läbimõõduga asteroidid Vestale tohutud kraatrid tekitasid.

Nende kokkupõrgete tulemusel väljapaiskunud materjal lendas planeetidevahelisse ruumi ning osa on aegade jooksul meteoriitidena ka maale kukkunud. Keemilise koostise põhjal arvatakse, et umbes 6% kõigist maale kukkunud meteoriitidest on pärit Vestalt.

Dawn veedab veel mõned kuud Vestat uurides ja suundub siis edasi suurima asteroidide vööndi objekti, kääbusplaneet Cerese juurde, kuhu peaks jõudma 2015 aastal.

Nemo Mägi

Et tegu mõneks ajaks viimase nädalavahetusega kui saame matkaretke ette võtta oli pühapäeval plaanis kindlasti kuhugi looduskaunisse kohta sõita. Hommikul eriliselt ei kiirustanud, pühapäeval sellel ajal tihedat liiklust karta pole. Hommikukohvi kõrvale lükkasin läpaka peale ja asusin surfama. Mõtlesin, et prooviks seekord miskit uut. Internetis googeldasin “Bruce Trail”, sellel 725 km pikkusel matkarajal leidub ikka mõni huvitav lõik, mida me pole läbi käinud.

Selle ajaga kui lapsed end üles ajasid oli otsus vastu võetud. Päris Toronto lähedal asub Mount Nemo nimeline paekõrgendik, mille idaserva moodustaval järsul kaljul kulgeb matkarada. Pildid ja ka kirjeldus tundusid paljutõotavad lubades soovi korral parajat ronimist. Muidu looduslembene kaasa otsustas seekord osavõtust loobuda, seoses kergelt väänatud jalaga, millele kividel ronimine ei pruugi head teha.

Parkimisplatsile jõudsime oma kodu juurest veidi enam kui poole tunniga, kauguse ja aja poolest igati soodne koht. Esialgset vaimustust jahutas teataval määral asjaolu, et parkimise eest küsiti üle 20 dollari, rohkem kui tavaliselt kesklinnas. Samas lohutasin end filosoofiliselt, et see raha on kasulikumalt kulutatud kui seakintsu või õllepurkide peale läinu. Ilm oli parajalt jahe ning päikseline, koer õnnest segane ja lapsed entusiasmi täis, asusime minekule. Kaasas oli kaheliitrine veetermos, viineripirukad ja neli minipizzat. Tervisliku näksina ka õunu, apelsine ja kaks õllepurki:)

Kohe raja algul tabas vanema tüdruku kõrv rohu sahinas mao liikumise. Roomaja oli muidugi vaja kinni püüda, aga seekord jäi laps pika ninaga. Madu oli kenasti nurka aetud ja viimasel momendil kui plika teda sabapidi üles püüdis tõsta rabeles too lahti ning puges kividevahelisse auku. Lohutasin, et küll leiame uue. Ronisime teeäärsesse kivimurdu, aga seal asusid kevade esimesed sääsed meie kallal einestama, mistõttu lahkusime siva.

Paekalda äärel puhus mõnus tuul ja sildid hoiatasid, et tugevama tuule korral võivad puud murduda. loodus on siin õnneks üsna puutumatuna säilinud, mis tähedab minimaalset raja hooldust ning igasuguste piirete puudumist.

Esialgu muretsesime koera pärast, et see kogemata kõrge kalda äärelt alla ei kuku aga peagi selgus milline argpüks too on. Loom ei julgenud veidi kõrgematelt astanguteltki järgi tulla, jäi seisma ja hädaldama kuni sülle sai.

Lõuna poole suundudes läks kallas madalamaks kuni ronisime ürgset varingut mööda kalda alla. Siin tegime kerge söögi, panime pizzad nahka ja andsime loomale vett. Mina lõpetasin oma õlled, tühjad purgid surusin seljakoti külgtaskusse. Tagasi kalda peale ronimise juures oli koer palju asjalikum, ainult redelist ei saanud ilma meie abita üles. Liikusime põhjasuunas, kus pidi kaardi põhjal otsustades kallas kõrgem olema.

Iga natukese aja tagant liigestasid maastikku meetri paari laiused ja kohati mitmekümne meetri sügavused lõhed. Üks neist tundus olevat ilma spetsvarustuseta ronitav, otsustasin seda veidi lähemalt uurida. Selgus, et lõhe põhja mööda laskudes oli võimalik suurema vaevata paeastangu alla jõuda.

Tüdrukud olid põnevil ja ronisimegi kõik koos alla. Koer oli ainus, keda tuli tükk aega veenda ja lõpuks sülle krabada. Midagi talle seal ei meeldinud, sest loom oli pinges ja ehmus isegi nahkhiirte peale. Kes teab, äkki oli seda teed kasutanud mõni hunt või karu kelle lõhn looma karvad turri ajas.

All praost väljudes avanes vägev vaatepilt: ühel pool pikk rusukalle, teisel pool järsk kõrgusse kaduv paekalju, mille astangud kohati mitme meetri ulatuses üle ääre ulatusid. Tagasi üles ronides avastasin kaljuseinas ühe ristprao, milleni saamiseks oli vaja veidi alpinistioskusi kasutada. Kitsas pragu, millest läbi pugemiseks pidin kõhukoti küljele lükkama, ulatus läbi kaljumassiivi viies pisikesele astangule. Istudes nautisin vaadet ja üsna lähedalt mööda lendavaid kotkaid, kes mind ebaterve uudishimuga jälgisid. Tundus nagu loodaksid peagi toidulauale lisa saada.

Lapsed olid juba üles roninud kui panin tähele, et põhipragu jätkub kaugemale kaljumassiivi sisse. Hüüdsin üles, et lähen uurin seda veidi edasi. Vanem tüdruk arvas, et pole väga hea idee, sest kaugemal ei paistnud suurt valgust olevat. Andsin seljakoti üles ja ronisin edasi. Nüüd tuli päris ettevaatlik olla, sest käisin astangut mööda samas kui pragu kukkus otsejoones sügavamale edasi. Lisaks oli siin palju niiskem ja seetõttu ka libedam. Peagi nägin kaugemal ülevalt paistvat valgust ja kuulsin isegi laste hääli. Minu hüüdmise peale ilmusid varsti “katuseaknale” nende näod. Vaade oli nii huvitav, et palusin neil veidi oodata. Koukisin tasakaalu hoides kõhukotist fotoka välja ja tegin paar pilti. Edasi ronides õnnestus end ilma erliste jõupingutusteta praost välja maapinnale hiivata.

Astangut mööda põhjapoole minnes läks see järjest kõrgemaks. Äärel seistes võis näha 50 km kaugusele, isegi Toronto kesklinna pilvelõhkujad ja teletorn paistsid silmapiiril. Siin tiirutasid kotkad või täpsema määratluse põhjal kalkuni raisakullid (Turkey Vulture) saaki otsides. Ühe kuivanud kase okstel istus terve trobikond niisama tukkudes või tiibu sirutades.

Proovisin pilte teha aga minu seebikarbiga eriliselt kvaliteetseid ei õnnestunud saada. Alles sellistes situatsioonides saad aru kui palju rohkem väärt üks korralik fotokas on. Oli paras aeg järjekordseks eineks, emme kaasa pandud viineripirukad läksid hästi peale ja apelsinid neelati lausa lennult.

Nüüdseks oli koer piisavalt harjunud ning jooksis omapäi ringi. Isegi meetrikõrgustest astangutest kalpsas kartmatult alla suure kalju äärest hoidis end aupaklikus kauguses nii, et ei pidanud enam muretsema.

Lapsed leidsid metsa vahelt ühe suure sule ja raja äärest päikeseprillid. Kuna kumbagi keegi vastutulnutest omaks ei tunnistanud hoidsime need mälestuseks endale. Sulg sobis elutoa kapil lillevaasi ja päiksekad saavad olema auto kindasahtlis varuprillideks, kui keegi enda omad maha unustab, mida aeg-ajalt kipub juhtuma.

Tagasiteel jalutasime läbi “lillepeenra”, metsa alune kohati lausa vohas Ontario rahvuslilledest, trilliumidest. Enne autosse istumist panime alles jäänud õunad nahka ja jõime ära viimase vee, kaks liitrit osutus just parajaks hulgaks. Oleks puudugi tulnud kui mina ja vanem tüdruk poleks eelnevate matkade kogemustele toetudes enne kodus janu täis joonud. Koduteel oli vanem tüdruk roolis, paras lasta harjutada igal võimalikul juhul. Tagaistme rahvas tudis ja minulegi tuli tukk peale.

Leidsime, et see koht on väärt teist kordagi külastada vaatamata kallile parkimisele. Järgmine kord pühendame rohkem ronimisele ja võtame ka vastavad jalatsid kaasa. Soovitan Toronto ümbruses kõigile, kellele meeldib looduses lonkida ja samas ka veidi kaljudel turnida. Alpinismi harrastajatele teadmiseks, et Mount Nemol tohib ka köitega ronimist harrastada, nägime neid mäeküljel kõõlumas.