Topelt München.

Tumedad pilved on kogunenud Euroopa kohale

Tänased maailmapoliitilised uudised olid tõsiselt sitad ehkki mitte väga ootamatud. Tööl keerasin teleka uudistekanalilt looduse ja reisu programmile. Seni kuni Trump polnud päris otse oma vene poliitikat välja öelnud säilis õhkõrn lootus: äkki ikka ei pööra kõigile lääne väärtustele selga. Paraku alustas tüüp kõnega kremli maniakile, kellega leidis kiirelt ühise keele: pätt tunneb pätti. "Great dealmaker🙄" näitas jällekord absoluutset välispoliitilist võhiklikkust alustades läbirääkimisi järeleandmistega, mis ületasid venelaste kõiki ootusi.

Maailm oleks palju parem kui seda Müncheni nimelist neetud linna Saksamaal poleks. Esimene kord sillutati tee teisele maailmasõjale Tshehhoslovakkia mahamüümisega nüüd võimalik et pandi Ukraina reetmisega nurgakivi kolmandale. Olukorda annaks ehk päästa kui Euroopa end kibekähku kokku võtaks ja looks NATO asemele uue Eurokeskse kaitseliidu. Tunnistame endale või mitte aga tänaste USA esindajate avalduste põhjal võib NATO't lugeda kui mitte surnuks siis kindlasti koomas olevaks. Kuidas muud moodi seda näha kui liidu võimsaim liige ütleb, et ei tule eurooplastele kriisi korral appi.

Lühidalt USA esindajate tänased põhipunktid:

- Ukrainat ei võeta NATO'sse.

- Ukraina 1991 piirid on "ebarealistlikud".

- Ukraina julgeolekugarantiid tulevad Euroopast mitte USA'st.

- USA ei hakka tagama ka ülejäänud Euroopa julgeolekut.

- USA tahab 500 miljardi eest Ukraina haruldasi muldmetalle juba antud abi eest.

- Trump ähvardab anastada nii Gröönimaa kui Canada.

- Trump suhtleb regulaarselt kremli ja Pekingiga ignodes nii eurooplasi kui lähinaabreid.

- Trump ja vene diktaator kutsusid teineteist külla nagu vanad semud.

Ukraina seis on õige hapu, valik on halva ja väga halva vahel, sest USA seisab vene nurgas. Ameeriklaste rahuplaaniga mittenõustumise korral langeb ära igasugune abi ja pole ka imestada kui USA võtab maha vene sanktsioonid. Ainuüksi Euroopale toetumisest ei piisa vene tõrjumiseks rääkimata kaotatud territooriumide tagasisaamisest. Kardetavasti sunnitakse Ukrainale peale Soome tüüpi vaherahu koos suure osa territooriumi kaotusega. Paraku jääb suurimaks probleemiks seeläbi vene agressiooni heakskiit, mis paratamatult kasvatab isu peagi ülejäänu alla neelata ja miks ka mitte Euroopast paar ampsu mekkida.

Nüüdseks pea ainsaks liberaalse demokraatia kantsiks jäänud vana ja väsinud Euroopa seis pole palju parem. USA teatas, et jätab eurooplased kriisi korral omapäi - kardetavasti pole need vaid sõnad. Tehniliselt on Euroopa sõjaväeliselt venest tugevam kuid täiesti otsustusvõimetu, killustatud ja bürokraatia sohu mattunud. Kõik märgid näitavad, et saabunud ajajärk kus otsustab jõhker jõud mitte kokkulepped või seadused - nii nagu see enamuse maailma ajaloost olnud on. Vene jaoks tegu ajutise võiduga enne lõpikult Hiina vasalliks muutumist. USA tähtsus väheneb, praeguse presidendi poliitika tagajärjel kordi kiiremini kui muidu. Isolatsionism on alati arengut piirav, mille parimaks näiteks keskaja Hiina enesessetõmbumine. Euroopa stagneerub, uueks maailmavalitsejaks tõuseb peagi Hiina. Mustaks luigeks on küsimus: kes suudab esimesena superintelligentsi luua - ning tõusta vaieldamatuks liidriks maailmas.

Reedel pidada Zelenski Münchenis kohtuma USA asepresidendi ja riigisekretäriga. Raske oodata mingeid positiivseid uudiseid, tõenäoliselt täpsustatakse põhipunkte mis seisneb juba selga löödud noa keeramises.

Lõpetaks positiivse noodiga: Ukraina ei anna alla ka ameerika abi kadumisel. Isegi kui vene suudab kogu riigi suurte kaotuste hinnaga okupeerida saab seal vohama võimas partisaniliikumine, mis kahepäise kotka impeeriumi seespoolt õõnestab ja tasapisi verest tühjaks niristab. Euroopa ei lange ei järgmine nädal ega ka järgmine aasta vene röövvallutajate kätte. Kui suudetakse 4 aastat vastu pidada on lootust, et Trump koos oma miljardäridest sõpradega keerab majanduse nii peesse, et ameeriklased valivad uueks presidendiks normaalse kodaniku - muidugi kui neil enam valida lastakse😜 Nii või teisiti kujuneb Euroopa seisukohast ohtlikuimaks momendiks kas uued presidendivalimised USA's või kremli kääbuse lähenev surm, mis mõlemad sunniks venemaad kiirustades tagajärgedest hoolimata avantüristlikke samme astuma. Ehk siis kolm aastat armuaega ... kui miskit ootamatut ei juhtu.