Heinz ja nooruse eliksiir.

Kamina ees jalgu soendamas ja õltsi libistamas

Eksite kui arvate, et juttu tuleb ketshupist Hoopiski krapsakast Heinzi nimelisest saksa härrasmehest, kellega suusmäel kohtusin. Kuna pühapäeval tütrega mäele ei läinud otsustasin kasutada esmaspäeva sel eesmärgil, ilm paistis hea ja võttes arvesse eelmise kolme päeva 25 senti lund kindlasti ka nõlvad mõnusad sõita. Magasin veidi sisse, mäele sain tund peale avamist kümne ajal. Õnneks oli kogu päev vähe rahvast, ilmselt hulk kodanikke ravis eelmise õhtu sportliku tähtsündmuse Superbowli vaatamisest tingitud pohmakat ega jaksanud end kohale vedada. Temperatuur kümne miinuskraadiga ei paistnud nõrgematele ja lõunamaalastest hotelliklientidele sobivat - ukerdasid veidi paksudes vammustes kinnastega moblasid hoides resto ümber ning kobisid kiiresti siseruumidesse sooja tagasi. 

Kümme tundi mäel
166km suuskadel

Seekord suusatasin Atomicu slallikatega, ehkki igaks juhuks ka Fisheri GS suusad kaasas. Lumepind oli tõepoolest super: piisavalt pehme, et nürimad kandid sisse lõikaks ja piisavalt kõva, et pöörde raskuse all läbi ei vaju. Uhasin kümnest üheni kolm tundi ühte jutti enne esimest söögi-joogi pausi. Kohvikus neelasin kaasa valmistatud viineripirukate kõrvale ühe kangema IPA-õltsi.

Veidi enne kahte tagasi mäele ja jällegi kolm tundi sõitu, no lihtsalt ei raatsinud varem sisse minna, nii mõnus oli suusatada. Kui lühikeste madalate slallipööretega vaheldumisi pikemaid teha ei väsi ka jalad ära. Kosutuseks lonksasin tõstukil üles sõites põuetaskupläskust konjakit ja näksisin energiavarude täiendamiseks shokolaadi kõrvale. Teise puhkepausi ajal olid vaid üksikud inimesed kohvikus, sain end segamatult kamina ette sättida ja saabastes jalad tule paistele sooja tõsta. Järgmine õlts koos viimaste pirukate ja suitsuvorsti leivaga hinge alla pandud kobisin tagasi mäele. Igaks juhuks panin teise fleece jope alla, hästi tehtud nagu hiljem  veendusin.

Paar sõitu tehtud sattusin samale toolile kahekesi koos eelpoolmainitud härrasmehega. Peale tavalist ilma ja lumejuttu küsis kust kandist ma pärit, ta märkavat aktsenti. Eestist osutasin kiivrile. Mina olen Sudeedi sakslane tutvustas mees ennast. Üles jõudes soovisin head päeva, andsin hoogu ja tuhisesin kiirelt alla. Tõstuki juurde keerates avastasin imestusega, et tüüp avab sabas saabaste klambreid. On tal kaksikvend mäel või tõepoolest sama mees: "Sa juba siin imestasin". Ma jah võtsin veidi otsema tee mainis too. Vinge suusataja peab olema imestasin omaette. Sõitsime jälle koos toolis, lobisesime niisama maast ja ilmast ning veidi poliitikast. Mees mainis, et näe sündisin kuu aega hiljem kui algas sõda mis pidi kõik sõjad lõpetama aga võta näpust, venkud jälle paha peal väljas.

Olin natuke segaduses, mis sõda ta mõtleb, Korea või Viet-Nam polnud ju piisavalt suured, et selliselt äramärgitud saada. Lisas juurde, et peale sõja lõppu asustati nad ümber Baierimaale, kus asus mägede lähedal ja õppis suusatama. Mõistsin - jutt on teisest maailmasõjast. Seega 1939 sündinud, oot-oot ei uskunud oma mõttes tehtud arvutust: Sa oled siis 85 aasat vana ei suutnud imestust endale hoida. Ja-jah, nii on. Muidu pole vigagi kuid viimasel ajal on jõudu ja jaksu vähemaks jäänud, tervet päeva enam mäel ei veeda. Seekord sõitsime koos mäest alla. Tüübi sõitu vaadates olin ühest küljest kade ta perfektse lõdva stiili peale, teisest küljest rõõmustas - näide, et hea vedamise korral minulgi veel paarkümmend aastat suusatamist ees ootamas. Nii sõiduoskus kui varustus vihjasid endise profi peale.

Kokkuvõttes sai seitse-kaheksa korda koos laskutud enne kui ta teatas, et aeg koju minna. Tõstukil jutuajamise käigus selgusid mitmed huvitavad üksikasjad. Elab mäe lähedal väikeses majas, käib iga päev suusatamas kui ilm ja olud lubavad - unistuste penskaripõlv. Olevat tundnud kolme vanameest, kes varaste 90'teni suusatasid ja lausa võistlemas käisid. Poeg olevat minust mõned aastad noorem. Kui sõja teemal vestlesime mainisin, et tema nime Heinz on mul hea kuulsa saksa kindrali Guderiani järgi meelde jätta. Vana muigas, ma parem ei hakka oma perekonnanime tutvustama, sa tunned sõjaajalugu rohkem kui keskmine kanadalane.

Lõpuks ütlesin talle: "You made my day, great to see that I have quite a few more skiing years ahead". Küsisin poolnaljatamisi kuidas on end nii heas vormis hoidnud. Väike schnaps, hea toit, saun, füüsiline aktiivsus ... vaatas minu poole, pilgutas silma ja lisas: ja ära unusta naisi, need panevad ka vanema mehe end noorena tundma😁 Kostab nagu plaan ideaalseks penskaripõlveks - pean vist hakkama vaatama mõnda väikest maja suusamäe lähedal😜

P.S. Minus avaldusid ka ootamatult ennustaja võimed. Tõstukitoolil üles sõites nägin üht tüüpi toolide all suusatamas. Kui oli meie alt läbi vuhisenud ja vaateväljast kadunud hüppas eiteakust mu kujutlusse pilt kuidas tüüp metalse kõmina saatel vastu tõstuki posti põrutab. Kujutage ette üllatust kui kaks sekundit hiljem kuulsin mürtsu ja metallposti kuminat - seljataha vaadates nägin tüüpi posti ees lumel vedelemas. Väga hullu pauku vist ei saanud, sest hiljem alla sõites teda seal enam polnud.