Jõu või Seaduspõhine maailmakord

Kanadas Florida asemel apelsinid Egiptusest

Trump on olnud kolm nädalat presidendiametis ja väga aktiivselt seda aega kasutanud. Enda väitel õppis eelmisest korrast, et ametlikku bürokraatiat ja seadusi järgides ei saa suurt midagi tehtud, lisaks olla tookord rumalast peast abilised valinud asjatundlikkuse mitte lojaalsuse järgi😜 Kui nii edasi läheb on maailmakord tõepoolest muutumas just nii nagu seda Hiina ja vene tahavad ja on ka avalikult kuulutanud. Maailmas ei hakata käituma enam tsiviliseeritult kokkulepetest ja seadustest juhindatult nagu suurema osa eelmisest sajandist vaid tugevama printsiibil. Kellel jõud sellel õigus: Tugevam otsustab nagu enamuse ajaloost kombeks olnud ja teeb rohkem või vähem mis tahab, nõrgemate huvidega vaid nii palju arvestades kui talle parasjagu sobib. Lepinguid võib ju ajaviiteks sõlmida, kuid keegi ei võta neid tõsiselt.

Selline süsteem sobib vaid üksikutele maailma mastaabis tugevatele. Väiksemad ja nõrgemad paremal juhul saavad valida millise tugeva kaitse alla end anda, halvemal juhul sõidetakse neist lihtsalt üle, hädakisa isegi märkamata. Tuletab oma jõhkrusega meelde vangla gängide süsteemi. Tugev saab olla majanduslikult ja eelkõige sõjaliselt kuid kõige määravamaks on otsusekindlus vajadusel oma jõu kasutamiseks. 

1. USA on endiselt võimsaim nii majanduslikult kui sõjaliselt kuid mitte enam nii ülekaalukalt kui vanasti, samas paistab, et seoses Trumpiga on viimase aja puudulik otsustavus oluliselt tugevnenud.

2. Hiina on kahtlemata number kaks nii majanduslikult kui sõjaliselt, ehkki tuumajõu poolest jääb veel venele alla. Paraku on tuumarelvastusega selline seis, et kui seda ei saa kasutada pole tema omamisel eriti suurt mõju välja arvatud hullumeelsete puhul nagu Põhja Korea ja teataval määral ka vene.

3. EL nii majanduslikult kui sõjaliselt võimas liit kuid täielikult puudub otsustusvõime, eelkõige tänu otsuste vastuvõtmise bürokraatiale ja detsentraliseeritusele. Majanduslikust ega sõjalisest võimsusest pole mingit kasu kui seda ei rakendata või on rakendusmehhanismid nii aegavõtvad, keerulised ja suutmatud, et neid põhjusega väljastpoolt tõsiselt ei võeta.

4. vene on majanduslikult ja konventsionaalsõjaliselt regionaalsel tasemel, kuid otsustavuselt ilmselt maailmas esikohal. Tänu otsusekindlusele ja hullusele, mida kreml igal võimalusel rõhutab, peab ülejäänud maailm nendega arvestama. Vene on nagu enesetaputerrorist, kes üritab oma tahtmist saada ähvardades muidu kõiki õhku lasta. Selline taktika on töötanud mõnda aega, kuid ei saa igavesti funktsioneerida, eriti tehnoloogilise ja inimressursside mahajäämuse tingimustes. venet näeb maailm üha rohkem kui toorainebaasi - tuumapommiga bensujaamana nagu klassikud öelnud.

5. NATO puhtalt sõjalise liiduna pikalt võimsaim kuid probleemiks otsustusvõimetus nagu EL'gi puhul. Lähemal ajal on ilmselt oodata kriisi, mille käigus NATO ellujäämine otsustatakse. Kui USA peaks lahkuma muutub Põhja-Atlandi liit sisuliselt EL sõjaliseks tiivaks koos kõigi sellest tulenevate nõrkustega - heidutusvõime puudub tänu konsensusliku otsustamise nõudele, Ameerika võimsuse puudumisele ja killustatusele. Teine võimalus NATO hävitamiseks on mingi väikese kuid artikkel 5 käivitamiseks piisavalt suure provokatsiooni korraldamine.

Varasemalt äärmiselt ebatõenäoline NATO torkimise stsenaarium on muutunud aktuaalseks tänu Trumpi presidendiks saamisele ja eriti ahvatlevaks võimaluseks peale USA presidendi viimaste nädalate välispoliitilisi käike. Alustades kaubandussõda lähimate liitlastega, esitades territoriaalseid nõudmisi üle maailma kaasa arvatud NATO liitlase Taani vastu ja üldse täiesti irratsionaalselt käitudes annab ta harukordselt soodsa võimaluse autoritaarsetele rezhiimidele. Kremlis ollakse momendil kahevahel: kas oodata kuni USA ise NATO'st välja astub või korraldada mingi pisike 5'dat artiklit rakendav provokatsioon, mille puhul pea kindel, et USA keeldub reageerimast sellega automaatselt NATO surmaotsusele alla kirjutades. Prügikalasid nagu Ungari ja Slovakkia polegi enam vaja.

Taani eruohvitser Anders Puck Nielsen käsitles oma videos seda teemat. Tema arvates paneks vene NATO proovile juhul kui Ukraina sõda ei edene piisavalt edukalt - tabaks ühe hoobiga kaks kärbest: NATO lammutamine ja Ukraina toetuse oluline vähenemine. Hiina kindlasti vaataks käsi hõõrudes pealt, miks mitte isegi venet takka õhutades - neile tuleb vaid kasu Euroopa või üleatlandilisest kriisist - vabamad käed esialgu Taiwaniga tegelemiseks ja hiljem tasapisi Siberi ülevõtmisel. Kui Nielseni arust võiks vene provokatsiooniks olla mingi väikese NATO riigile kuuluva maa-ala hõivamine (peab eelkõige Soomet silmas) siis mina kipun arvama, et NATO laeva, lennuki või objekti hävitamine on väiksema riskiga ettevõtmine, mis praktiliselt kindlustab NATO mittereageerimise ühise jõuna. Kaablite lõhkumisele läbi sõrmede vaatamine ainult kinnitab seda.

Delfis oli Heleniuse artikkel Trumpist, kus avaldas arvamust: Trump saab mis tahab. Ma julgen vastu vaielda. Esiteks kaubandussõja puhul saavutab ta pigem vastupidiseid tulemusi soovitule, tollirezhiim on alati kahjulikum kui vabakaubandus. USA tänu oma suurusele kannatab ehk vähem kui partnerid kuid kannatab ikkagi, kaubad kallinevad mis tõstab inflatsiooni. Eile imestasin, et apelsinid nii soodsalt poes - ei olnud Floridast, hoopis Egiptimaalt pärit😉 Trumpi enda poolt allakirjutatud NAFTA lepingu rikkumine annab selge signaali lepingute mõttetusest, sest tugevam rikub neid kui pähe tuleb. Siinkohal paralleel meie piirilepinguga venega: mis mõtet selle olemasolul või puudumisel kui teine pool niikuinii kinni ei pea. Gröönimaad, Panama kanalit või Gazat USA ei saa ehkki võib sõlmida mingeid kasutuse või kohaloleku lepinguid, mida Trump oma suure võiduna esitab. Mul (praegu veel) raske ette kujutada, et maailm sõjalisdiplomaatiliselt keskaega tagasi pöörduks.

München 1938: Chamberlain ja Hitler

Suur küsimärk Ukraina sõda, mille tulemus otsustab Euroopa tuleviku aastakümneteks. Takkajärgi võime Bideni kenasti Chamberlainiga ühele pulgale paigutada - Ukrainat abistati parasjagu niipalju, et see kokku ei kukuks ja et jumala pärast venele liiga palju kahju ei suudaks teha. Muigama paneb Trumpi Ukraina voliniku Kellogi asukohavalik Müncheni näol, kus olla esialgu plaanis rahuplaani väljakuulutamine - viimasel minutil otsustati ära jätta, keegi vist ikka märkas paralleeli Müncheni lepingutega. Ühe päevaga sõja lõpetamine on loomulikult unustatud, millist tehingut Trump kremli maniakiga teha soovib pole aimugi.

Kahjuks on sõja lõpetamine (ilma Ukraina kapituleerumiseta) üheks Trumpi lubaduseks, millesse mul suurt usku pole. Kui USA end välja tõmbab on väga äkki käes Euroopa tõehetk - kas võtame end kokku ja võitleme otsustavalt demokraatliku korra eest või jätkame vanamoodi bürokraatlikult oma naba imetledes ja minna lastes. Positiivse poole peal vaid Poola, Saksa tulevane kantsler (loodetavasti pole Ukraina teema vaid valimislubadused) ja meie enda Kaja Euroopa "välisministrina". Tegelt suudab Euroopat tegutsema panna vaid SUUR HIRM, kui mõistetakse, et miskit muud enam üle ei jää, peaasi et liiga hilja sellele tõdemusele ei jõuta.

Jääb vaid üle tõdeda, et järjest põnevamad ajad ootavad ees, otsustavad sündmused toimuvad ilmselt juba lähitulvikus mitte aastate pärast.