Tõbi ja lumi

Ma ei mäletanudki mis tunne on tõbine olla, viimasest korrast üle 5 aasta möödas, koroona epideemia algusest saati terve püsinud kui mõni kerge nohu välja arvata. Ega nüüdki polnud mingi raske haigus, lihtsalt kõva nohu, uimane ja väsinud olek. Mu tavakohaselt õrn kurk õnneks ei valuta, see oleks muidu kõige tülikam. Samas kui oled harjunud terve olema tundub kuidagi ülekohtune haigeks jääda, no mis mõttes jumalad mind karistavad. Mõeldes teistele kodanikele või isegi koroonaeelsele ajale kui ikka kord paar aastas kurk valus, nohu ja köha kimbutamas peaks ju tegelt tänulik olema. Lihtsalt vastik on haiglaselt end tunda, isegi jooksmas pole juba 5 päeva käinud. Esmaspäeval suusamäel olin tipp-topp, teisipäeval väsitas jooksmine ära ja õhtul tuli nohu kallale. Kolmandal päeval võtsin mingi külmetusevastase tableti - sellised, mida ühe hommikul ja ühe õhtul. Ega ei ravi aga enesetunde teevad paremaks. 

Täna lõpuks hakkab normaalsem tunne tagasi tulema, homme jooksma ei kipu isegi kui tervise poolest suudaks sest meist on mõne päeva jooksul kaks korralikku lumetormi üle käinud. Torontos sadas maha mõlemal juhul pea 40 senti lund. Labidaga käsitsi lumeloopimine paarikümnemeetriselt sissesõiduteelt oleks ka tervele inimesele viisaka füüsilise koormuse taganud. Kaasa õnneks aitas, ehkki ega temagi 100% tervise juures pole. Tööle ja tagasi oli sõna otseses mõttes väga tore sõita - täitsa nagu Rootsi rallil. Kuna paksu lumega kaetud maantee suht tühi sain tuld anda. Masin ujus mõnusalt, esirattaveoga korralike talvekummidega on hoopis teine tunne. Rööpad olid isegi kiirteel nii sügavad, et kohati käis põhi vastu. Aeg-ajalt jalgu jäävatest äpudest lasin paremalt või vasakult mööda, sõltuvalt sellest kus rohkem ruumi, rajajooni polnud paksu lume all niikuinii näha. 

Sõbrapäeva veetsin väga ebaromantiliselt öösel diivanil ja mitte selle pärast, et lilled oleks unustanud vaid polnud tahtmist kaasaga nakkusi kokteiliks segada. Kiisule igatahes meeldis, ronis kohe õhtul mu kõhu peale nurruma, ei raatsinud teist maha lükata. Öösel korra ärgates imestasin, et selg nii soe, kass kurivaim tihkelt diivani seljatoe ja minu vahel, oleks võinud ta kogemata laiaks keerata. Täna näppisin looma karvanutsakut rinnalt lahti, kiisule täitsa meeldis, mõnules nagu spas.