Wednesday, March 5, 2025

Rekordiline liulaskmine

Pargi vigursõidu raja kõrval nõlvadel laskusin

Ma hakkasin mõtlema, kust see vastlapäeva liulaskmise komme tuleb. Rahvakommete osas olen täielik võhik, seega küsisin tehisarult, tema vastus:

Vastlapäeva tähistatakse kristlikus traditsioonis kui viimast päeva enne suurt paastu, mis algab tuhkapäevaga. See on liikuv püha, mida peetakse seitse nädalat enne lihavõtteid, tavaliselt veebruaris.

Eestis ja teistes Põhja-Euroopa maades on vastlapäev seotud talvise meelelahutuse ja rahvapärimustega, nagu kelgutamine ja seajalaluude käiamine. Samuti süüakse sel päeval traditsioonilisi toite, näiteks hernesuppi ja vastlakukleid. Rahvapärimuse järgi ennustati vastlapäeva järgi ka saagikust – mida pikem liug kelguga sai, seda parem lina- ja viljakasv tuleval suvel oodata oli.

160 km suuskadel, tippkiirus 86.4 km/h

Ehkki liulaskmisel eeldatakse kelgu kasutamist ei leia mingit head põhjendust, miks ei läheks muud moodi liu laskmine arvesse. Suuskadega, uiskudega või isegi tavaliste jalatsitega jäätunud lompidel nagu lapsena alati suure rõõmuga sai teha igal pool kus vähegi jääd leida võis. Seekord pooljuhuslikult sattusin vastlapäeval suusamäele ja sellega seoses tegin kindlasti elu pikima ja ka kiireima liulaskmise. 160'st arvesse läinud kildist võin julgelt 100 lugeda lumel libisemise arvesse, ülejäänud 60 tõstukitoolis mäest üles, no ei viitsi ju pidevalt moblat näppida, et marsruudi registreerimist peale ja maha lülitada. 

Lumi oli kõva ja kohati jäine, pind äärmiselt libe ja rahvast suht minimaalselt mistõttu otsustasin kiiremaid laskumisi ette võtta. Vahetasin peale esimest õllevaheaega Atomicu slallikad pikemate ja stabiilsemate Fisheri GS suuskade vastu. Täitsa otse mäest alla tuhisedes saavutasin maksimaalseks kiiruseks 86.4 km/h, sellise tempoga rattaga küll sõita ei julgeks. Nõlvad suht siledad, enamuse künkaid lasin põlvedega läbi, paar korda oli ka lühikest õhulendu. Hoidsin end ohutuse mõttes raja keskele, et kukkumise või suusa alt ära tulemise korral hooga metsa ei lendaks. Jube lahe kihutada, alla jõudes piisab lihtsalt keha sirgeks ajamisest, õhutakistus vastu rinda tekitab tunde nagu sõidaks patja sisse, suurema hoo võtab kohe maha.

Kuidas te kallid lugejad vastlaid veetsite, kas õnnestus liugu lasta või tähistasite vastlakuklite pugimisega?

8 comments:

  1. Mina valmistasin õhtusöögi, armas abikaasa tõi oma firma vastlakukleid kahe erineva vahukoore ja vaarikatega:) Enda seljas liugu lasta ta ka ei lubanud!

    ReplyDelete
  2. Ma arvan, et Tallinnas polnud kusagil liugu lasta :) Lastest kahju, neile on see ju oluline. Aga ise ei kurvastanud. Ühe kukli sõin. 3,90 maksis, seega sai antud üsna tummine panus Eesti majandusse :D

    ReplyDelete
  3. Tartus ka lumi juba läinud.

    ReplyDelete
  4. Ei lasknud liugu, kuklit ei söönud, meelest läks ära tegelt, et vastlad.

    ReplyDelete
  5. Liulakmisega oli kehvasti, aga kukleid sai söödud 3.

    ReplyDelete
  6. Ma lasin vastlapäeva hommikupoolikul koduhoovis autoga liugu, sest jäätunud maapinnal oli juba paar cm pori ja vaja oli auto enne suurt sula ja veeuputust kõvemale pinnasele liigutada. Jälje järgi arvestades tuleb sel aastal hea kaunviljade ning maitsetaimede saak, paprika ja kurgitaimed aga kannatavad kõvasti kahjurputukate käes.
    (Khm, sedalaadi ennustamisega tegelen ma iga päev, ehk seostan omavahel täiesti suvalisi asju. Antud liulaskmine porisel kallakul ja suvel ilmaolude tõttu vajalikud agrotehnilised töövõtted ei ole omavahel rohkem seostatavad kui kelgutamine ja linataimede kvaliteet.)
    Hernesuppi tegin, aga mitte päris vanakooli ainetest, herned näiteks olid konserveeritud, mitte kuivaine kujul Sedalaadi suppi ma ei tee rohkem kui kord aastas, sest meil ei taheta rohke leemega toite. Kuklite osas tahtsin lyya mitu kärbest: 1) proovida põneva täidisega poe-vastlakuklit ja 2) tavalistele kuklitele isetehtud vahukoor sisse panna ning siis 3) võrrelda. Seekord oli meil ainult 1 laps kodus ja tema arvas, et parim vastlakukkel on see, mida on palju. Mulle meeldis poe oma, see oli (vist) jõhvikamoosi-kohupiimakreemi-pähkivõitäidisega, selle järgi panin oma ehitatud kuklitest osadele ka moosi sisse, kirsi oma.
    Oleme aus, gluteeni- ja laktoositalumatus ei takista mul absoluutselt mõned korrad aastas maiustada. Mõni asi on seda väärt!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nõus, et parimad kuklid on PALJU, ma sain järgmisel päeval koduküpsetatud kaneelipähklikukleid - keele viisid alla, siiamaani otsin teist :D

      Delete

Kõik kommentaarid ootavad modereerimist!