Lemmikloomadest

Niimoodi nad meil kodus miilustavad, kass üritab edutult kutsa kõri "läbi närida"

Lemmikloomapäeval 11 Aprillil hakkasin seda postitust kirjutama aga elu tuli vahele ja alles nüüd jõudsin tagasi blogistama. Algul oli kavas kõigist oma lemmikutest pilte panna ja teksti juurde kuid sihuke projekt kujuneks liiga töömahukaks. Ehk kunagi penskaripõlves võtan ette. Ei tea kas mu lapsepõlve esimesest kiisust pilti ongi, mäletan vaid, et oli teine kena triibuline, kes ronis minu kõrvale voodisse magama. Esimese koeraga oli sama lugu, välimuselt ja käitumise poolest see pisike metsavahilt saadud krantsikutsikas väga sarnane praeguse Sushiga. Temalegi meeldis mu voodis jalutsis magada. Mõlemad loomad olid meil linnakorteris, suvel vanaema juures maal kuni mingil momendil jäidki sinna. Eks minul oli vaimustus veidi vaibunud ja vanematel viitsimine. 

Maal samas loomadel tore elu, jookse vabas looduses ringi palju tahad. Kuts jäi kõigele vaatamata mind oma peremeheks pidama. Vanaema jutu järgi teadis ta alati kui tulen, sest koer läks väravasse istuma. Käisin õige tihti, pea iga nädalavahetus kuna Tallinnast Rannamõisa oli lihtne bussiga saada ja maal oli poisikesel palju põnevam. Kutsikuga käisime koos metsas hulkumas, klindi peal ronimas ja rannas lonkimas. Loomake sai kellegi autolt matsu ja jäi kergelt lombakaks, kuid see ei seganud meie retkesid. Ohtlikuim moment oli hoopiski rästiku hammustus, seda oli ta põdenud hinge vaakudes kolm päeva aga vedas läbi. Kuts elas austusväärse vanuseni, keskkooli lõpuni välja.

Siis tuli mul lemmikloomadega pikem vahe, kiire tudengielu, tööle minek, naisevõtt, kodumaalt lahkumine. Koduloomade peale enne ei mõelnudki kui vanem plika neljasena peale käima hakkas, temal olevat tingimata kassi vaja. Lubasin, et kaheksaselt saab ja unustasin. Nädal enne 8'dat sünnipäeva uuris laps, mis värvi kiisu on. Appi..., kerge paanika aga saime triibulise õigeks päevaks! Tütar nimetas ta Liisuks. Kena triibuline, sõbralik, suurt kasvu tegelane. Esimese öö magasin kiisupojaga diivanil, sest too peitis end suures toas ja näugus haledalt. Kui lasin pikali tuli peagi nuusutama, tunnistas omaks, keeras minu peale kerra ja hakkas õndsalt nurruma.

Järgmiseks saime teise kassi, koheva ja karvase aga väikest kasvu. Esimene võttis ta suht kiirelt omaks. Kui Liisu oli julge ja hakkaja, kohati lausa valvekoera eest, siis Puma kartlikum tegelane. Liisust jäi meelde, et meie äraolekul tekkis probleeme, sest ei tahtnud sõpra uksest sisse lasta, kui too meie tuli talle toitu ja vett panema ning liivakasti puhastama. Kass urises ja sisises ning ähvardas kallale tulla.

Siinse esimese koera Koko võtsime nooremale lapsele. Kuts CockerSpanjeli ja Puudli ristand, välja nägi nagu spanjel kuid ei ajanud karva nagu puudel. Igavene tore ja tark koer, pakkus meile kõigile rõõmu 15 aastat. Kokoga käisime nii kuivamaa kui veematkadel, väidetavalt veekartliku tõu esindajana oli ta täielik erand. Kartmise asemel jooksis igal võimalusel vette ja õppis omal algatusel sukelduma ning tõi meile põhjast kivisid. Jama tekkis vaid sellest, et vesi kippus pidevalt kõrva minema.

Järgmiseks koduloomaks tuli kuningpüüton. Esialgu suht pisike roomaja on nüüdseks päris viisakad mõõtmed omandanud. Mao võttis vanem tütar ja tegeleb temaga ise. Õnneks tegu äärmiselt vähest hooldust nõudva tegelasega, perenaise äraolekul pole me pidanud teda ei söötma ega akvaariumi puhastama, ainult vett ja temperatuuri kontrollima. Iseenesest päris lahe elukas, omaette kogemus tunda kuidas madu su keha mööda roomab ja lihased soomuste all liiguvad.

See oligi aeg kui meil kõige rohkem loomi kodus: kaks kassi, koer ja madu. Kassid lahkusid esimestena vaid paari aastase vahega, siis võtsimegi teise koera - Sushi, kes momendil mu kõrval lebotab. Tegelt tuleb täpsuse huvides ära märkida, et mina pole ühegi kodulooma võtmise juures aktiivselt osalenud. Eks ta laiskuse asi ole, olles lapsena nendega kokku puutunud, teadsin liigagi hästi, et lisaks loomade nunnutamisele vajavad nad ka hooldamist ja mitte vähe. Võtad kodulooma võtad ka vastutuse tema eest.

Sushi on meil õige kartlik pisike krants kuid hääl selline rotweilerlik, et postiljonid hoiavad lahtisest uksest distantsi. Loom õnneks väga hästi õppinud ära millal haukuda ja millal mitte. Tänaval olid mõlemad koerad meil vägagi soliidsed, vastutulevast rihma otsas rippuvast lõugavast koerast võisid külmalt mööda jalutada vaid korra pilku heites. Kassidega said alati kenasti läbi, mängisid ja möllasid kui tuju.

Ahjaa, mingi moment ilmus meile järgmine kass, igavene suur ja kohev kergelt kollaka tooniga valge kiisu nimega Mango ja jälle 4 elukat. Pikalt ta meie juures ei viibinud, kolis koos tütrega tolle uude elupaika. Ma juba jõudsin mõelda, et kassidega on siis ühel pool aga kus sa sellega. Eelmine suvi lahkus Koko ja talvel kui Eestis olin saabus meile Ukko - helehall harukordselt ilus siberlane. Tal võttis harjumine suht pikalt aga nüüdseks peab end ilmselgelt majapidamise ülemuseks. Käib saba püsti ringi ja takseerib kas elamine on ikka ordnungis. Eriti kontrollivalt suhtub toataimedesse, neid on vaja pidevalt "kohendada". Kaasa oli lõpuks sunnitud interneti soovitusel kassi peletamiseks fooliumi lillepottide ja taimede ümber panema. Paraku unustas kiisule juhendit tutvustada ja selle asemel, et karta hakkas Ukko hõbepaberiga mängima.

Momendi seisuga elavad peale inimeste meie juures koer, kass ja madu, lihtsalt külalistele teadmiseks😉

Mis arvate, kas lastele tasub võimaluse korral kodulooma lubada? Enda kogemuse alusel suhtun positiivselt, mu arust õpetab hoolitsemist ja ka vastutustunnet. Kui loom on nende oma siis peavad tema eest hoolitsema, nii toitmise, puhastamise kui lõbustamise näol. Arsti juures käimised ja toidu või tarvikute ostmine muidugi vanemate mure.

Kas, mitu ja milliseid lemmikuid omate? Milliseid loomi eelistate? Mina olen koerainimene, mis tähendab, et üksinda olles võtaks koera kuid vajadusel saan igasugu elukatega läbi ... kui äärmused nagu jõehobu või tarantel välja jätta😜