Ümmargune null

USA ja vene jagavad Ukrainat

Ukraina sõja vaherahu, veel vähem sõja lõpetamise võimalused on lähemal ajal ümargune null. Põhjuseks asjaolu, et eri osapoolte tingimused on põhimõtteliselt erinevad. Ukraina ja Euroopa lähtuvad rahvusvahelisest õigusest, USA puhtalt ärihuvidest ja Vene tugevama õigusest. Ei pea olema raketiteadlane mõistmaks, et rahutingimusi pole võimalik kokku leppida. USA ja Ukraina/Euroopa täismahus rahuplaanid avaldas Reuters.

Territooriumide küsimus:

Ukraina ja seeläbi ka Euroopa ei nõustu kunagi Ukrainale kuuluvaid territooriume vene omaks tunnistama ei de jure ega de facto. Maksimaalselt võivad vaherahu nimel tunnistada ajutiselt okupeerituteks. USA lubab Krimmi tunnistada vene omaks de jure ja ülejäänud neli oblastit de facto. Mäletame eestlastena omast käest kui tähtis oli nõuka võimu all elades USA mittetunnustamispoliitika.

Okupeeritud Ukraina alad enne ja nüüd

Julgeoleku garantii:

Ukraina ja Euroopa soovivad NATO artikkel 5 laadis lepingut, kus garantide hulgas oleks lisaks Euroopa suurriikidele ja Ukraina toetajate liidule ka USA. USA välistaks NATO ega soovi mingit endapoolset garantiid pakkuda, USA firmade kohalolu Ukrainas ei saa võtta tõsiseltvõetava garantiina.

Ukraina ülesehitus ja kompensatsioon:

Ukraina ja Euroopa näevad, et vene kui agressor peab selle vähemalt osaliselt kinni maksma (välismaal olevate varade konfiskeerimine), USA pakutud sõnastus väga umbmäärane, Ukraina saaks toetust oma maavarade müügist ameeriklastele - kostab pigem väljapressimisena.

Sõjavangid ja küüditatud:

Ukraina ja Euroopa tahavad kõik tagasi saada ja kõik vangid vahetada. USA ettepanekutes pole sellest üldse juttu.

Sanktsioonid:

USA lõpetab kohe kõik vene sanktsioonid, sanktsioonide taaskehtestamisest vene rikkumiste puhul pole juttu. Ukraina ja Euroopa leiavad, et sanktsioone saab järk-järgult leevendada alles peale rahu sõlmimist ja tühistada alles peale kogu Ukraina territooriumi tagastamist.

Seniste arengute põhjal on mul kuri kahtlus, et USA ainus eesmärk on Ukraina sõjast lisaks Trumpile "Suure rahusobitaja" loorberidele majanduslikku kasu lõigata, eriti olukorras kus tollisõda Hiinaga hapuks läinud. Kuna USA on ilmselt mõistnud, et Ukraina ja vene nägemused võimalikust vaherahust on nii erinevad, et kokkulepet pole võimalik saavutada isegi Ukrainale räige surve avaldamisega (kuradi Euroopa riigid segavad vahele) tegi Trump ettepaneku, mida Ukrainal ja Euroopal pole võimalik vastu võtta. Kremlis käinud Trumpi eriesindaja võis käia välja pakkumise: te tehke nägu, et olete nõus tingimustega, millega Ukraina ja Euroopa niikuinii pole, siis saab USA end Ukrainat süüdistades rahusobitamisest välja tõmmata. 

Eriti räpase trikina võiks viimase surveavaldusena Trump lisaks sõjalise abi lõpetamisele ja Euroopa pakutava takistamisele (kuna palju tehnikat sisaldab USA komponente) ähvardada vene sanktsioonide kaotamisega kui Ukraina ei nõustu ameeriklaste ettepanekutega. Vene poolele otsese sõjalise abi pakkumiseni ehk ei lähe aga Trumpi puhul ei julge ennustada kui madalale ta võib langeda. USA viimased hääletamised ÜRO's näitavad suunda. Vene vaatab näitemängu pealt, hõõrub käsi ja irvitab avalikult.

Kokkuvõttes pole Ukraina seis kiita ja praktiliselt garanteeritud rahuläbirääkimiste läbikukkumine võiks anda Trumpile hea ettekäände Euroopast ja hiljem ka NATO'st välja tõmbamiseks. Merz juba rääkis Euroopa kaitseliidu loomise hädavajalikkusest, mis võtaks NATO't eeskujuks kuid oleks paindlikum ja tegutsemisvõimelisem. Iseasi kui edukaks omavehel jagelema harjunud Euroopa riikide läbirääkimised osutuksid arvestades, et aega on antud äärmiselt vähe.

Lõpetuseks muidugi ei maksa unustada, et praeguse administratsiooni puhul maksavad USA poolt allakirjutatud lepped sama palju kui vene omad, ehk siis pole väärt seda paberit millele allkirjad pandud. Trump ju lihtsalt tühistas iseenda poolt esimesel ametiajal Kanada ja Mehhikoga allakirjutatud kaubandusleppe kuna enam ei meeldinud. Paraku meenutades Budapesti Memorandumit ei saa ka paljusid teisi riike väga uskuda, kes Ukrainale suveräänsuse, kaitse ja territoriaalse terviklikkuse "garanteerisid". Tunnistagem fakti, et realistlikult saab loota vaid jõule mitte õigusele või lepetele - loodetavasti on ka Euroopa seda lõpuks mõistnud.

Samas liinis on teravalt esile kerkinud paberitüki väärtus millele NATO 5. arikkel kirjutatud. Eelkõige pakub huvi nii NATO piiririikidele kui venele, ega me enne teada saa kui reaalsete sündmuste tõttu viies artikkel käivitada üritatakse - Praktika on Tõe kriteerium. Kardetavasti tegu küsimusega millele peagi vastuse saame. Praeguse seisuga võib USA NATO vastastikuse abistamise lepingu rakendamisel pigem takistuseks kui abiks osutuda. Mäletan selgelt sinisilmset lootust mida jagasin ja millega meie presidendid ja ministrid põhjendasid Eesti sõjaväelaste osalemist NATO missioonidel: aitame praegu ameeriklasi, siis tulevad ka nemad appi kui meil vaja. Vabanduseks vaid asjaolu, et keegi ei kujutanud ette nii täielikku ja kiiret USA põhiväärtuste muutumist, ainsaks lähema ajaloo ootamatu arengu paralleeliks ehk NL lagunemine.

Röövlile pakutakse röövitud vara endale hoidmist lootuses, et ta rohkem ei röövi. Karistamisest pole juttugi. Milline endast lugupidav kurjategija lõpetaks nii ahvatlevas olukorras edasise röövimise kui kohtunik kinnitab: "Crime pays" kuritegu tasub ära.

P.S. Just võis lugeda uudistest Trumpi suurustamist: "Ukraina ja vene on väga lähedal kokkuleppele". Nagu mis mõttes, Ukraina pole ju venega isegi ühe laua taha istunud ega rääkimagi hakanud. Ennustan Trumpi järgmiseks sõnumiks, et lepingut ei sündinud, sest Zelenski ja Ukraina on väga pahad ja ei taha tapmist lõpetada.

P.P.S. Trumpi jutu tõeväärtust peegeldab ka äsjane väide, et Hiina president helistas talle ja peetakse läbirääkimisi. Hiina pool teatas ametlikult, et tegu libauudisega: midagi niisugust pole olnud ja mingeid läbirääkimisi ei toimu. Millegi pärast kipun seekord hiinlasi rohkem uskuma.