 |
| Torontos oli meil majas sihuke kraanikauss. Jube tüütu oli laste pepusid pesta. |
Ükskõik kui palju me kipume kurtma kui raske elu on siis objektiivselt võttes pole inimeste elu kunagi olnud parem ja kergem kui praegu. Probleem on meis endis, kes tsivilisatsiooni poolt pakutavaid tänapäeva hüvesi võtavad enesestmõistetava tavalise taustana. Subjektiivselt kipume tundma, et elu läheb järjest raskemaks, sest me ei suuda endale lubada kõiki neid uusi ja ägedaid luksusi, mida näeme teleka või neti vahendusel prominentide või muidu hästi edasijõudnute kasutuses olevat. Et kõikvõimalikku nodi ning tegevusi saada tuleb rohkem raha teenida ja rohkem tööl käia ja stressata ning lõpuks oleme nii kutud, et pole ei jaksu ega vaba aega hullu hinnaga kättevõideldud hüve rahulikult nautimiseks. Ja siis muudkui hädaldame, kui raske ja pingerikas elu on.
Miks me laseme endale pähe määrida, et tingimata on vaja iga paari aasta tagant uut nutikat, suuremat telekat, kiiremat ja mahukamat netiühendust, uut autot, moodsaid riideid, igatsorti täiesti ebavajalikke aksessuaare, nädalas paar korda väljas söömas käimist, vähemalt üht aga soovitavalt kahte väljamaa puhkusereisi aastas, mingeid hullult raha neelavaid hobisid ja paljut muud, mis tegelikult pole üldse hädavajalikud rahuldustpakkuva elu nautimiseks. Tunnistan, et ega minagi pole sellest patust vaba aga vähemalt suudan teadvustada😉 Pakun, et üheks juurpõhjuseks on inimlooma soov naabrist parem olla, mida soodustavad igatmasti müügimehed, suunamudijad ja võimendab räigelt sotsmeedia ja ka massimeedia, reklaamidest rääkimata.
Äkki peaks korraks aja maha võtma, end välismõjudest välja lülitama ja mõtlema rahulikult: mida meil tegelikult õnnelikuks ja rahuldust pakkuvaks eluks vaja oleks ... kui naabreid ei oleks olemas, ehk siis kui poleks vaja enesetunde tõstmiseks esineda. Järgi jääb kaks kategooriat: eluks hädavajalikud asjad nagu toit ja ulualune (külmas kliimas ka miskitsorti kehakatted) ning elukvaliteeti tõstvad asjad. Hädavajalikud ongi need millega muu loomariik ja ka meie esivanemad said edukalt hakkama. Ürginimestel ei tekkinud vaatamata aju praktiliselt samale võimekusele eksistentsiaalset kriisi: mis on elu mõte - väga lihtne - elus püsimine. Kõik ülejäänud kihid on tsivilisatsioon ja kultuur kunstlikult peale ehitanud ja pseudovajadused loonud.
Paraku päris ürginimese tasemele enam tagasi ei lähe, ega suudakski, sest absoluutne enamus tänapäeva hellikutest vurlesid sureks natukese ajaga ilma tsivilisatsiooni hüvedeta (elekter, tööstus, tehnoloogia, intensiivpõllumajandus) maha. Üksikule saarele sattunud 21 sajandi inimene või inimesed ei peaks eriti kaua vastu, enamusel lihtsalt pole elementaarseid ellujäämisoskusi. No ja kui jääkski ellu siis ilmselt läheks üsna pea hulluks kuna ei saaks instasse enekaid postitada😝 Dzhinn on pudelist välja lastud, tagasi seda enam ei topi.
Elukvaliteeti tõstvad asjad on individuaalsed. Ulualune võiks veidi mugavam ja soem olla, toit vaheldusrikkam ja maitsvam ning tore oleks rahuldust pakkuvaid tegevusi harrastada. Kui vaba aega jääb üle tahaks seda kuidagi niiöelda "hingele" kulutada - neid erinevaid ja minimaalselt finantsi nõudvaid harrastusi palju, ei hakka üles lugema. Kui raha üle jääb tõuseb erinevate kulutamisvõimaluste arv stratosfääri, muidugi koos kulutatava summaga. Aga tegelikult elab inimene väga hästi ära ilma sportauto, jahi, kopteri, uhke villa, Gucci käekoti, Rolexi kella ja kõige muu luksuskraamita kui vaid suudab oma mõttelaadi hallata.
Kas olete mõelnud, et tänapäeva tavakodaniku harjumuspärased mugavused või asjad olid alles hiljuti ülirikaste luksus ja veidi varem ka kuningale kättesaamatu. Perspektiivi panekuks veidi ajalugu:
Loetelu võiks pikalt jätkata, ehk piisab ülaltoodust mõistmaks kui külluserohkel ajal me tegelikult elame. Bensu või elektrihinna üle kurtmine tundub naeruväärne arvestades, et enamusel kodanikel polnud 100 aasta eest elektriühendust või 50 aasta eest autotki kuhu bensu panna.
Milliste tänapäeva tavamugavuste või tehnoloogia saabumist oma elust selgelt mäletate?
Millist uut teaduse või tehnoloogiasaavutust kõige enam ootate?
Millist lapsepõlve traumat mäletate mida väga tahtsite aga ei saanud?
mul ei tule ühegi mugavuse saabumine väga markantselt ette - veevärgiga majja kolimise ajal olin ma liiga väike, et oleks seda väga oluliseks elumuutuseks pidanud. ja pidevalt sooja vett pole mul praegugi ega tunne ka väga puudust, igapäevaseks duši all käimiseks on torust tulev vesi OK. Infotehnoloogiat olen omaks võtnud pika hambaga, sest sellega käib alati kaasas kättesaadavamaks muutumise kohustus ja mulle ei meeldi kogu aeg kättesaadav olla.
ReplyDeleteLapsena tahtsin tsitruste ja banaanide kõrval veel sinki, suitsuvorsti ja eriti rosinaid. Hiljem ka riideid, mis mulle sobiks. Rosinad ja riided teevad mu tänapäevani õnnelikuks ja kui riiete koha pealt kaltsukaga piirduda, siis ei kulu nende peale ka liiga palju.
Hmm, mul oli elu nii mugavustega korteris kui suvel maal, kus WC-d ja vett sees ei olnud, saun teises hoones ja välipeldik vähe kaugemal. Mõlemad väga OK. Eriti kui korteris üle elada periood, kus puudub küte ning pesu isegi vannitoas ööga kaussi külmub.
ReplyDeleteMugavuse saabumine - puldiga värvitelekas, nõuka toode.
Ja ma tahtsin ka sinki ja suitsuvorsti; talvel värsket tilli (suvel sai seda õnneks söödud nagu lehm, otse peenrast).
Meil oli vanasti suveperioodiks välikemps õues ja talveperioodiks kompostikemps sees, vannitoa nukas (kompostisegust nõrguv virtsavesi läks äravoolu). Natuke igatsen seda siiani taga, kuigi selle tühjendamine oli raske. Aga see sõltumatustunne - et ma ei olene veevärgist - oli väga mõnus, ja välikempsus on kevadel-suvel väga kaunis käia, kui kõik õitseb ja mul on sõna otseses mõttes lillelõhnaline peldik ja katuse vahel elavad herilased, kellega me sõbralikult seda ehitist jagame, ilma omavahel tülli minemata. Kahjuks oli see juba vana ja väsinud, lagunes ära ja ma nõustusin lõpuks majja motoriseeritud sitaveski hankima. Halb tunne on siiani korralikku vett lihtsalt solgiks lasta, tundub mõttetu raiskamisena.
DeleteMinu kodus on kanalisatsioon ja veevärk ikka üsna uue aja leiutis (kümmekond aastat). Päris mugav, ei saa salata.
ReplyDeleteMinu trauma oli kuivpeldik, kus käimine oli vastik, räpane haisev auk ja kuhu kartsin sisse kukkuda. Avalikud peldikud ja kooli vetsud olid samuti väga ilged, ajasid üle ja haisesid kloori ja väljaheidete järgi.
ReplyDeleteLauatelefoni saabumist kui käisin kuuendas klassis, muu oli elementaarne ja õnneks olemas. Kuna kolisime oma majja, siis viimane mõnikümmend meetrit kaablikraavi tuli ise kaevata. Ma ei mäleta, et me kunagi vennaga nii usinalt labidatega oleks vehkinud kui siis. Esimesed kümme eluaastat elasin küll ahjuküttega majas, aga see oli päris mõnus ja hubane, laps ju kütma ei pea; veevärk ja kanalisatsioon olid olemas, soe vesi tuli boilerist.
ReplyDeleteMul siiani ahjuküte, mis sellel siis viga peaks olema?
Deletekusjuures minu jaoks sisendab ahju olemasolu samamoodi turvatunnet nagu kuivkempsu olemasolu: vajadusel saan ilma tehnovõrgustiketa hakkama.
DeleteAhjuküttel polegi midagi viga. Mul on praegu Pärnus ka, nii ahi kui kaugküte.
DeleteNõuka ajal elasime ridamajas, soe vesi oli kogu aeg olemas suures katlas pliidi peal. Kraanist muidugi ei tulnud. Vannituba polnud, aga vanaema elas paari km kaugusel, seal oli saun. Väli wc vanaema juures jäi minu lasteaia aega, mingit haisu küll seal ei mäleta, mäletan et saepuru valati sinna, seega kole ka ei paistnud. Kass kukkus kord sinna, see päästeaktsioin on meeles. Aias olid kirsid, ploomid, õunad, alõdžad, igasugu marjad, ei osanud midagi veel soovida, apelsiini ma ei söögi, ei maitse. Lauatelefoni saamine ka nagu tookord eriti ei huvitanud, olin vist mingi 12 kui saime. Isegi hiljem mobiil ei tekitanud suurt elevust, sest helistamine oli kallis ja kõigile ei saanud sms saata sest osadel mobiilidel seda polnudki. Suht eestlaslik meh suhtumine seega kõigesse, on mis on ja ei unustanud millestki 😛
ReplyDeleteel_maestro olen btw
Deleteminu arust haisevadki enamasti need kuivkempsud, mis on majas sees, ja õue omad on oma loodusliku ventilatsiooniga paremad. Ainult kui selle õuekempsu peale on liiga palju peresid, läheb ehk käest ära.
DeleteMeil ridamajas oli kuivkäimla aga läbi koridori, eraldi muust elamisest, aken oli ka, sai tuulutada. Ja wc paberi asemel oli tihti ajaleht mida siis enne pühkimist sai kortsutatud et pehmem oleks. Aga me muidugi ei jaganud seda mitme perega, kolhoosivärgi puhul ongi nii, et leidub ikka keegi kes ära lagastab.
DeleteMa õnneks mitmete elanikega majade kuivkäimlatega ei ole palju kokku puutunud, kuigi mäletan ühte lapsepõlvest.
DeleteNagu mäletan ka Saaremaal külaskäiku, kui välipeldiku katusel istus krdi ilves ... ma ei saa 100% välistada, et see ei olnud kass, aga...
... ja täiskasvanueast mäletan külaskäiku L-Eestisse, jaanideks, seal oli faktiliselt vaablase pesa välipeldikus.
E siis hais on väikene probleem.
Vesi väljas, solk sees - lapsed kasvatasin sedasi kaela kandma, jõle ebamugav oli. Kui pojad labidavarrest pikemad olid panid nemad majja vee sisse, hiljem ehitasid vannitoagi. Tunne oli...no surnud ja paradiisis, ma ütleks.
DeleteAga lapsena oli luksuse ülimaks tipuks telefon. Ei, meil ei olnud telefoni, aga need kel olid näisid mu jaoks rikkuses ja heaolus püherdavat.
Mitte, et ma sõprade pool kellel telefon oli midagi mõistlikumat kui juhuslikele numbritele "Kas teil soe vesi on? Ahah, me tuleme kohe elevanti pesema!"- anonüümkõnesid teha oleks mõistnud.
Ma elasin veel 8 aastat tagasi majas, kui solk sees ja vesi väljas ning praegu maamajapidamises, kus vesi tuleb küll kraanist, aga kaev on jäämas kuivaks ja suurel osal aastast transpordime vett 120l vaatidega. Vesi pumbatakse vastavalt vajadusele ja kulumiskiirusele 200l vaati, millest võtab vett meie veevärki pump, surve on olemas. WC-s käies ei tohi unustada kokkuhoidlikkust (kui ei ole päriselt vaja, siis loputuskasti nuppu täiesti alla ei vajuta) ja ka muu veekulutamisega on kokkuhoidlikkus juba ammu sisse harjunud. Ma ei ava veekraani peaaegu kunagi täiesti lõpuni lahti, niristamises olen meister. Soojemal ajal on välikemps väga mõnus. Kui õnnestub saada toetust puurkaevu tegemiseks, siis olukord muidugi muutub, aga ma kahtlustan, et harjumused ei muutu niipea. Pealegi - mulle ei meeldi laristamine. Ma saaksin igapäeva tarbevee kaevust vinnamisega ilma nurisemata tänapäevalgi hakkama, ainuke asi, mis päriselt nõme oleks, oleks käsitsi pesu pesemine.
ReplyDeleteLapsepõlvest mäletan, kuidas me olime telefoni järjekorras ja see järjekord ei jõudnudki kätte, enne sai nõukaaeg otsa ja siis tulid juba muud sidevahendid. Mida mina igatsesin? Oli hetki, kui igatsesin uusi saapaid, selliseid mis lörtsivett kohe sisse ei laseks (see oli esimesel krooni-aastal). 80-ndatel igatsesin 12-lisi vildikaid. Eks ikka oli tahtmisi saada midagi ägedat ja värvilist, nagu vist pea kõik lapsed tahavad. Aga üldjoontes pole siiski tõelist puudust ja nälga ja vaesust (lapsena) tunda saanud - senikaua, kuni oli raamatuid lugeda ja pabereid-pliiatseid joonistamiseks, ei olnud igav ega nõme. Täiskasvanuna on samamoodi - ma võin ju mõelda, et oleks lahe, kui mul oleks auto, mis ei tahaks otsekohe pitsiliseks roostetada jne, aga kui ma mõtlen, mis mind päriselt õnnelikuks teeb ja hingerahu annab, siis see on ise millegi tegemine, võib ka täiesti algkomponentidest olla - kaevata ise savi ja põletada lõkkes sellest voolitud skulptuure, nikerdada pussnoaga metsast toodud okstest midagi jne. Ei ole vaja järjest uuemat telefoni, ma kohe EI TAHA uut, sest mind ei huvita uue mudeliga harjumine. Ma pigem õpin selle asemel veel mõned meetodid, kuidas erinevatest samblikest ja seentest saab ürgsete meetoditega kõikvõimalikes vikerkaaretoonides kangavärvi. Näiteks.
Mõte sellest, et AI hakkab minu eest vaimset tööd ära tegema, on kirjeldamatult õudne. Mulle MEELDIB õppida, otsida, teavet ISE süstematiseerida, uusi asju välja mõelda. Uute ühenduste teke aju närvirakkude vahel on kõige suurem nauding üldse!
Siin vist tulevad definitsioonid mängu. Igatsusega ootan millal ükskord AI ja robotid minu eest "töö" ära teevad, sealhulgas vaimse ... et saaksin nii füüsilist kui vaimset hobiks klassifitseeruvat tegevust just nii palju harrastada kui viitsin, aeg ja huvi võimaldavad.
Deletepõhiline, et ma ei saa öelda, et ükski selline olmetegur oleks TRAUMAT põhjustanud. Mul on lapsepõlvest traumasid ja mitte ükski neist ei seisne selles, et ma ei saanud kõiki asju, millest ma unistasin, või et sooja vett ei olnud või et ma käisin ise ühistransaga koolis (jah, ma olen mujal kirjutanud, kuidas korra natuke suuremad poisid end bussis minu vastu nühkisid, aga seei ei jätnud mingit püsivat traumat, see läks lihtsalt rubriiki "nõmedad suured poisid" ja hiljem rubriiki "mis kuradi täiskasvanud need on, kes pealt vaatasid ega reageerinud").
ReplyDeleteainuke võimalik olmetrauma on füüsiline. St ma kahtlustan, et osa mu pöiaprobleeme said alguse nõuka-aja halbadest jalanõudest.
DeletePuuviljade igatsust muidugi ei saa klassikalises mõttes traumaks nimetada, rohkem poolnaljaga iroonilises plaanis muigega vaadates kui lihtne ja probleemideta tegelikult mu lapsepõlv oli kui selline asi meelde jäi. Tolleaegseid olusid arvesse võttes olin ilmselt hellitatud laps. Vaid kool tekitas negatiivseid emotsioone, sest tuli vara ärgata, tuli õppida seda mis õppeplaan sundis mitte seda mis huvitas, lisaks tavapärane olelusvõitlus grupis enda maksmapanemiseks ja asjaolu, et tihti ei saanud seda tüdrukut kes hirmsasti meeldis :P
DeleteMul oli konkreetselt trauma "suure leenini" lauludest ja muust jamast, pluss veel sellest, et kuigi kõik jaurasid, kui hea on meie maal lastel elada, toimus ometigi pidev koolikiusamine ja nagu sellest veel vähe oleks - kiusamise vahele räägiti (ilmselt tõestisündinud) hirmu ja õuduse jutte kommionudest, vägistamistest ja muust ja natuke vähem tõestisündinud lugusid vorstivabrikutest. Ja muidugi sellest ka, et kui midagi juhtub, siis ei ole absoluutselt mõtet miilitsasse minna, sest miilits ei tegele.
ReplyDeleteTeine trauma on tuumasõjahirmust ja kolmas hirmust et dinosaurused astuvad meie majale peale, aga neid kahte ei saa nagu väga lapsepõlve kaela ajada, sest esimene on praegugi aktuaalne ja teine oli mul puhtisiklik fantaasia.
Ja kui sõnastuse kallal norida, siis ma ei mäleta, et ma ühtegi traumat nii _väga_tahtnud_ oleks... :P
Muide, sarnase "me elame praegu tegelikult enneolematult hästi" postituse olen ma ka kunagi kirjutanud. Probleem on pigem selles, et kuna eluvajalikud teenused, sh raha, on haagitud elektri ja interneti külge, siis nende kahe asja ära kadumine tooks kaasa sotsiaalse katastroofi. Seniks, kuniks raha uuesti leiutatakse.
... ja katastroofi tervishoius ka muidugi.
DeleteMu abikaasa klassiõde oli väike Dagmar, kelle miilitsast pervert linnas auto peale kutsus, RaM metsas vägistas ning tappis. Meil võeti koolis (me käisime ikka erinevates koolides abikaasaga) lapsed kokku ja miilitsaonu selgitas asja ning rõhutas, et kunagi ei tohi võõra onuga kaasa minna. See oli lapsepõlvest kummitav teema. Aga nõuka-ajast meenub, et kaheksakümnendate alguses vahetati meie ettevõttes välja lauatelefonid ja juurutati piiparisüsteem keskastme ametnikele - siis käis igavane kisma, et kes saab kettaga telefoni asemel nuppudega lauaka ja milline piiparinumber eraldatakse. (Mida väiksem number, seda suurem ülemus). Praegueses eas ei aja enam taga midagi ega kedagi :)
ReplyDeleteNovot, sarnaseid lugusid teadsid rääkida lapsed kõikides klassikoosseisudes. Ja kuigi enamikel neist oli kuulujutu maik juures, oli nende taga tõsiselt jubedad tõsielulood, näiteks teadsid tüdrukud üksteisele soovitada, et kui keegi tuleb vägistama, siis on targem suhu võtta, siis ei jää rasedaks.
DeleteSee oli tõsine tõestisündinud lugu. https://www.ohtuleht.ee/470414/kaheksa-aastase-dagmari-ema-varvara-surm-rebis-uuesti-lahti-minu-tutrega-juhtunud-ouduse
DeleteKommionu lugusid uduselt mäletan, aga mulle jäi hoopis mulje, et komm võib olla mürgitatud või võidakse ära röövida. Ilmselt lapsele lihtsalt ei jõudnud perverdi teema kohale. Mingit sõjahirmu üldse polnud. Ju ma neid koolis räägitud lugusid väga tõsiselt ei võtnud.
ReplyDelete