Vihm

Päevapilt: Õunapuuaeg maja taga, taamal männid.

Täna varahommikul saabus meie hoovile selline haruldane loodusnähtus nagu vihm. Momendil taevas ühtlaselt hall, sajab pidevalt ning rahulikult - keera või uuesti magama. Eile suvilas kaalusin kas sõita rattaga koju õhtuse palavusega või oodata hommikuni. Kaheksast lubas vihma, polnud kindel kas saan enne üles, otsustasin õhtuse rattasõidu kasuks. Õieti tegin, sest magasingi sügavalt kümneni. Vihmaga olen ennegi rattaga sõitnud ja ega see tükki küljest võtnuks aga mugav nüüd ka pole ja mul polnud vihmariideid suvilas kaasas.

Samas meenutab tänane vihmane ilm Torontot: +18C kraadiga ikka veel suhteliselt soe. Kui ma ei eksi kipub Eestis temperatuur suvel vihmase ilmaga pigem kümne kraadi ringis olema. Tänane postitus läheb "eetrisse" tavalisest varem, sest õhtupoole sõidan malevakaaslase sünnale, just tuli kinnitav kõne - saan küüti. Üritus kusagil Kesk-Eestis, malevas olin 80'te alguses kaks aastat Kesk-Eesti regioonis.

Jooksmisega on kaks päeva vahele jäänud, enesetunde mõttes pole hullu - rattasõit on kompenseerinud liigutamisevajaduse. Samas selle kuu normi 100km täitmiseni veel 25 minna. Kas ja kuidas peale Jaanipäeva joosta jaksan sõltub rahvuspüaha tähistamise intensiivsusest. Samas viimastel aastatel pole ise tahtmist olnud liialdada ja ka sõbrad ei jaksa enam. Meie vanuses ei pidutse kuueni hommikul, et kaheksa ärgata ja edasi lasta, organism ei peaks sihukesele koormusele vastu. Ime isegi, et need tüübid veel elus, kes ülikooli ajal mitu suve järjest elasid motode järgi: "Vett ei joo ja jala ei käi" ning "Käib töö ja vile käsikäes" kuude kaupa kaineks saamata. Jajah - Noorus on ilus aeg!