Piinlik karate pärast

Delfi ja õhtulehe artikli peale, et Putin saab karates 7-da dani musta vöö vaatasin kiirelt kalendrit, et ega pole 1 aprill. Selle uudise peale ei osanud kohe mõnda aega üldse reageerida. No lihtsalt ei kujuta ette, et temasugusel mehel oleks "töö" kõrvalt aega karatega 7 dani musta vöö vääriliselt tegeleda (4-st, 5-st danist alates on tegu enam-vähem täisajalise tegevusega). Võimalik, et nooruses ta tõesti mõnes KGB klubis musta vöö teenis, aga edasi???

Järgmisena tekkis muidugi küsimus, millise stiiliga on tegu ja siit hakkas asi veidi selginema. Pole ükski neljast suurest, seda poleks ka ette kujutanud. Hatsuo Royama (vöö annetaja - teisiti ei oska seda nimetada) on Kyokushin karate meister, tema juhendamise all 25 dojot. See ise ütleb juba midagi, sest Jaapanis on dojosid tuhandeid. Ma ei ürita vähendada jaapanlase saavutusi (Jaapani meistrivõistlustel võitjaks niisama ikka ei tule) aga olen veendunud, et seltsimees Putini vöö taga on miskit mäda. Tahaks teada, kas tema vöö eksamit ka kusagilt näha saaks, nii võiks ju kahtlejate suu kohe kinni panna! Kõrvalolevalt pildilt paistab, et riigijuht võib selle au ka laste peksmisega teenida:) Samas muidugi võib isegi ahv musta vöö saada nagu ülemiselt pildilt näha:D

Kui Putinil oleks vähegi eneseväärikust säilinud, siis ei võtaks ta vastu vööd mida ei vääri, aga selles ma kahtlen sügavalt. Ei tea kas naaber-riigi peaminister (endine ja tulevane president) on aru kaotamas nagu see paljude teistega juhtunud kui võim pähe hakkab. Varsti nagu Kim Il Sung - maailma parim sportlane, kirjanik, teadlane, muusik, ... äkki nimetaks nädalapäevad kah pereliikmete nimede järgi ümber:)

TV

Lugesin huvitava fakti telekate kohta. Nimelt olin alati olnud millegi pärast arvamisel, et LCD ja Plasma telekad kui uuem tehnoloogia on väiksema energiatarbimisega kui tavalised kineskoop telekad. Aga selgub, et tegelikkus on risti vastupidine. Plasma telekad kasutavad keskeltläbi 0.36 w/in2 (watti ruuttolli kohta), LCD telekad 0.27 w/in2 ja tavalised kineskooptelekad vaid 0.23 w/in2. Sama kehtib muidugi ka arvuti monitoride kohta. Seega kui teie vana telekas või monitor töötab korralikult siis energia säästu mõttes pole seda küll mõtet välja vahetada. Ruumipuudusele pole ka nagu mõtet viidata, mida sa ikka selle õhukese monitori taha paned. Iseasi kui naabrid või tuttavad hakkavad imelikult vaatama:) Kineskooptelekas tänapäeval nagu Zhiguli ukse ees:D

Endal mul on üks vanakraami poest $15 eest saadud 2001 aasta 19" Sony multiscan G400 monitor, mille pildi kvaliteeti ei jaksa ära kiita. Ei uus läpakas ega eelmine kevade ostetud 22 tolline LG LCD monitor saa sellele ligi.

OECD – Pilk Tervisele

Täna avalikustati OECD ametlik statistika mitmete tervisega seotud näitajate kohta. Seal oli üht kui teist huvitavat, aga mulle jäi silma liiklusõnnetuste statistika. Meeldiva ootamatusena oleme väga lähedal OECD keskmisele oma 9.8 liikluses surnuga 100000 elaniku kohta. Selle numbri poolest vaid veidi kõrgemal Canadast (8.8) kuid palju paremad USA'ga (15.0) võrreldes. Tabelid on veidi segased aga arvan, et vasakpoolne on parempoolse ühtlustatud keskmine (loogiliselt ju ootaks, et parempoolse naised ja mehed liidetakse kokku). Parempoolses tabelis on andmed 2006 või viimase aasta kohta, Eesti andmed aastast 2008 (Maanteeamet). Seega ei tohiks olla suurt põhjust viriseda meie liikluse üle (noh tuleb tunnistada, et parematele jääme siiski rohkem kui poolega alla).

Teine huvipakkuv statistika oli alkoholi tarbimise kohta. Mina tavainimesena olen alati arvanud, et venelased on kõige kangemad kõrid, neile järgnevad islandlased ja iirlased, kellest omakorda meie koos põhjanaabritega kaugele maha ei jää. Tegelikkus paistab veidi teine olevat, esikohal on hoopiski Luxemburgi kodanikud 15.5 liitriga aastas üle 15 aastase isiku kohta, venelased

kohe teisel kohal 15 liitriga aga seda vist elaniku kohta (seega siis eeldatavasti ikka esikohal kui lapsed välja jätta). Iirlased on ootuspäraselt teisel kohal aga islandlased ja teised põhjamaad üllatuslikult hoopiski pisitarbijad selles tabelis. Eesti 11.9 liitriga esikümne lõpus, Soome jääb meist 10.5 liitriga veidi maha.Samas kes teab kuidas täpselt statistika tehtud (palju näiteks turistide tarbimine numbreid mõjutab).

Kellel huvi leiab sealt ka igasugu muud statistikat alates ebavõrdsusest hambaravi konsultatsioonide koha pealt kuni enesetappude tasemeni rahvastiku hulgas.

Touching the Void

Ehkki filmi pealkirja otsene tõlge on “Katsudes tühjust” sobiks peale selle nägemist minu arust pigem “Olematuse puudutus”. See on üks väheseid kordi, kus vaatasin filmi olemata enne lugenud raamatut. Arvuti taga istudes mängis “Discovery” kanal pisikeses aknas ja mingil momendil tõmbas seal alanud film mu tähelepanu endale. Veidi jälginud lülitasin peale täisekraani ja vaatasin vaheaegadeta lõpuni.

Tegu on 1985 aasta mägironimisretkel põhineva ellujäämis looga (survival story), mis on esitatud 2003 aastal vändatud dokumentaalfilmina. Joe Simpson ja Simon Yates vallutavad 6,344 meetrise Siula Grande tipu Peruu Andides kuid tagasiteel sattuvad raskustesse. Filmis on pidevalt lõigud mõlema osalisega, kes kirjeldavad oma tollaseid mõtteid ja tundeid äärmiselt tõetruude kaadrite taustal. Mulle jättis film oma ilustamata tegelikkuse kujutamisega haruldaselt haarava mulje. Põhiidee mis läbi jookseb on ikkagi see, et sõltumata olukorrast - kuniks elu seniks lootust. Nagu oli ka SAS ellujäämis juhendis kirjutatud: raskes situatsioonis pääsemise esimene eeldus on ellujäämis tahe!

Youtube treileri vaatamiseks kliki "Touching the Void" lingile.

Rohkem ma filmi sisu ei hakka kirjeldama aga see on saadaval nii DVD peal kui mahatõmmatav netist, isegi Eesti subtiitritega:) Raamatukogust tellisin DVD, et oma plikadele näidata. Ise ilmselt võtan ka raamatu, sest seal on kirjas autori läbielamused läbi tema enda sõnade. Pean tunnistama, et elasin filmile nii sisse, et kohati oli lausa valus vaadata, ehkki teadsin et tegu on ju näitlejatega hiljem filmitud stseenidega. Nii film kui raamat on saanud mitmeid auhindu – soovitan soojalt!

PALJU ÕNNE !!!

Mulle eile ja Soomele täna.

Olen juba selles eas, et ei viitsi enam suurt sünnareid pidada:) Pole siin ka sellist seltskonda kellega vanu mälestusi heietada (kõik ülikooli ja malevavelled Eestis või mujal maailmas laiali) ning kärssa likku panna nagu meil vingema ätaka kohta oli kombeks öelda. Kusagil kolmekümnesena kord meenutasin ja suutsin iga sünnipäeva ning aastavahetust meelde tuletada: koht, osavõtjad (eriti tüdrukud:) ja olulisemad sündmused. Igatahes eile piirdusin hommikupoole koduse logelemise, sõprade mailide lugemise ning telefoniga suhtlemisega, õhtupoole käisime kohalike eestlastest tuttavate juurest läbi kellest ühel kah juhtus samal päeval sünna olema. Kerged näksid, õlled, veinid, šampa ja ilusti poole kaheteistkümneks koju - kostab igav, aga vähe enne viitkümmet polegi nii hull:) Küll suvel Eestis jõuab takkajärge kõik tasa teha.

Soome kõrval olen ma siiski poisike, meie põhjanaabril ju 92 sünnipäev. Soome rahvus lippu teavad kõik aga kas te teadsite, et riigilipp näeb välja nii, et vapp keskel. Ja paljud üldse teavad Soome vappi? Ehkki suur osa eestlasi kipub Soomesse suhtuma mingi kadedusega seotud üleolekuga on minul sellest riigist enamasti positiivsed muljed (kui mõned poliitikud välja arvata). Esimesed mälestused lapsepõlvest on Soome TV'st, kust sai “häid” multikaid vaadata “Punane Panter” tegi “Nu Pogadi'le” ikka pikalt ära. Ja nii õppisin ma mõne aastaga eneselegi märkamatult Soome keele ära. Meie peres vaadati Eesti TV'st vaid Kalevi mänge, Vene kanalitele sattusime haruharva. Soome TV andis nii meelelahutuse (filmid, seriaalid), uudised kui spordisaated. Nii elasime päeval NL sünges reaalsuses ja õhtul Lääne-Euroopa või Ameerika virtuaalses tegelikkuses.

Algkoolis käies oli varem kohale jõudnuil kombeks garderoobis arutada eelmise õhtu seriaalide kangelaste nagu paksu detektiivi Cannoni või “Kuue Miljoni Mehe” tegusid. Spordivõistluste puhul lahkasime meeskondade väravaid kusjuures poolehoid kuulus vankumatult sellele meeskonnale, kes venelaste vastu mängis. Isegi üks vene nimega (isa poolt) poiss kasvatati ümber nii, et kodus pidi ta oma suhtumist varjama:) Keskkoolis arenes suhtumine Soomesse seeläbi kuidas sai tutvutud nende ajalooga. Talvesõja ja Jätkusõja kohta kirjandust lugedes kerkis sõpradega arutades pidevalt esile küsimus, miks eestlased tõsisemalt vastu ei hakanud, selles vanuses on inimene ju kompromissitu. Vahepeal tiirlesid mõtted lausa ausammaste õhkulaskmise ümber aga lõpuks sai õnneks piirdutud paari partei loosungi tindiga määrimisega:)

Füüsiliselt sattusin esimest korda Soome palju hiljem kui enamus eestlasi, 1994 aasta Vappu ajal Toronto lennukilt maha astudes. Lennujaamast viis sõber enda poole aga ajavahest olime üsna segi nii, et esimene meeldejäänud mälestus on järgmisest hommikust kui aknast välja vaatasin. Ilusal päikesepaistelisel Vappu aamul jalutas noor kena ema lapsevankriga kasutades seda enda püsti hoidmise otstarbel, paistis siiski, et laps oli ka sees. Peale seda olen üsna palju Soomes käinud ja tänu oma sõbrale ka Helsinki lennujaamast veidi kaugemal. Kokkuvõttes on Soomest siiski siiani väga soodne mulje ja teenindajate või ametimeestega (pood, toll, ...) kokku puutudes olen alati positiivset suhtumist täheldanud. Pildid on 1994 ja 2009 aasta Soomes viibimisest

Seagripp - WHO update #77

77 Raport -> Põhja-Ameerikas ja Põhja- ning Lääne-Euroopas on epideemia saavutanud haripunkti või juba taandumas. Intensiivistumine toimub Kesk-Euroopas ning Aasias. Ehkki epideemia on aktiivne nii USA's kui Canadas paistab, et haripunkt saavutati 3-4 nädalat tagasi. Kui mujal on põhiliseks gripivormiks H1N1 siis Aafrikas esineb samal ajal ka tavalist H3N2 tüüpi sesoonset viirust. Mutatsioonide kohta uut infot ei avaldatud ja miskit muud märkimisväärset raportis polnudki.

Totaalne jama arvutiga

Esimesed märgid ilmnesid veidi aja eest, kui proovisin arvutit kiiremaks ja paremini toimima saada (Arvutiga juramine). Mõneks ajaks sain kõik programmid uuesti käima aga siis hakkasid need ükshaaval maha kukkuma ehk crashima. Firefox kõigepealt, siis Google Earth. Kuradi imelik, sest Chrome ja Explorer töötasid OK. AVG näitas, et viirusi pole peal aga kuna tema installimisel oli pisuke probleem olnud otsustasin netist igaks juhuks mõne teise tõmmata ja sellega üle kontrollida.

Võimalusi on must-tuhat aga peale ülevaadete lugemist ja lühikest kaalumist otsustasin Threatfire kasuks, sest on mitmes kohas kõvasti kiidetud (ehkki leidus üksikuid väga negatiivseid arvamusi), pidavat pidevalt jälgima arvuti käitumist ja kahtlased protsessid kohe peatama, efektiivne väga laia viiruste kategooria vastu, olevat ette nähtud sujuvalt paralleelselt koos töötama teiste antiviirusprogrammidega, kasutab vähe ressursse .... Tundus perfektne. Tõmbasin maha, panin käima ja lasin oma kõvaketta üle vaadata – puhas teine.

Järeldasin, et viga peab siis kusagil mujal olema, kas registrid või äkki vananenud draiverid. Video omad olidki vanad, tõmbasin uued ja installeerisin. Kuradi-kurat Windows Media Center aken läks mustaks, ehkki teised graafilised programmid funksisid. Panin vana draiveri tagasi (rollback) ja sain MC käima aga saatsin Emaili nVidiale, mis pull see on, et uus draiver nii käitub. Peale kahte päeva mailitamist ja kümnete erinevate trikkide tegemist tunnistasid nad lõpuks, et uus draiver vahel ei pruugi mu TV tuuneri kaardiga koos töötada. Noh otsisin ise lõpuks katse/eksimuse meetodil välja sellise võimalikult uue mis töötas.

Ja palun väga kui hakkasin Skype kasutama kukkus see maha. Tegin mitu uninstalli ja reinstalli aga ei miskit. Skype abi on ka muidugi nii nagu ta on, soovitati skype peal chattida teiste kasutajatega, ei suutnudki leida kohta kuhu emailiga oma häda kurta (no ma väga ei otsinud ka). Kontrollisin, ega ometi Windows Firewall ei bloki teda, ei olnud selle viga. AVG ja Threatfire kah ei maininud miskit. Viimases hädas helistasin sõbrale, kes selle ala mees, too andis üle telefoni nõu registrid puhtaks tõmmata, aga see ei aidanud. Õnneks tõi ta oma plika meile külla ja nii sain asjatundja oma arvuti taha sikutada. Loodetavasti ei hakka ta tulevikus minuga kohtudes sellist särki kandma:)


Kolme tunnise juramise peale selgus, et asi polegi nii lihtne. Skype sai lõpuks käima aga paistis, et suure osa jama põhjustajaks (vähemalt AVG (niipalju siis teiste viirusekaitse programmidega koos töötamisest) ja Skype puhul oligi see äraneetud Threatfire). Võimalik, et mina ei oska programmi kasutada aga kui IT mehel kulub nii palju aega, siis leian, et viga on programmmis. Igatahes ei lasknud Threatfire AVG'd uuesti installeerida ehkki olime ta enda arust igast võimalikust kohast (registrid ja kõvaketas) nii automaatselt kui ka käsitsi kustutanud. Paistab, et Threatfire oli pidanud Skype ohtlikuks protsessiks ja ilma hoiatamata selle katkestanud.

Lõpuks ei jäänud muud üle kui installisin kaablifirma poolt pakutud antiviiruse programmmi, see läks küll peale aga on jube suur – 100MB ja kasutab mõnuga ressursse. Too ei leidnud kah ühtki pahalast välja arvatud need cookies, mis ikka tulevad. Proovin siiski AVG tagasi saada, sest seni on ta mind aastaid ausalt teeninud laskmata ühtki viirust läbi. Threatfire kohta oskan öelda, et kui pole proff siis ei maksa mängida.

Muideks olen nüüd paar nädalat Chrome kasutanud ja ehkki algul oli harjumatu siis nüüdseks ära harjunud ja isegi meeldima hakanud. Aga lastele panen Firefoxi tagasi. See saabki järgmine katse olema, ning siis Google Earth. Ja kogu see pull algas kui soovisin arvuti tööd paremaks saada ja kõvaketast tühjendada, nüüd on hoopis 10 giga rohkem peal (eks peale mittevajaliku sodi kustutamist saan ehk tagasi endise olukorra:) Vahepeal tahtsin juba Windowsi Reinstalli teha, aga mõni tund sellele kulutada tundus liiga pika ajana, kokkuvõttes olen muidugi mitu korda rohkem aega magama pannud. Ainus kasulik asi, et sai jälle veidi targemaks.

Kui kellelgi on kommentaare selle loo kohta siis loen huviga. Järgneb viide veebilehele, kus päris asjalikud blokkdiagrammid igasugu arvutiga seotud probleemide lahendamiseks. Enamasti me ei viitsi neid kasutada, proovides kohe esimese matsuga asjast jagu saada aga peale mitut tundi asjatut higistamist tuleb tunnistada, et oleks kohe pidanud probleemile süsetmaatiliselt lähenema.

Globaalne Alarm!

2. detsembril ilmus sellise minu meelest liialt sensatsioonilise pealkirja all WHO järjekordne teadaanne. Juttu on laias laastus H1N1 viiruse järjest sagedamini esinevast resistentsusest Oseltamivir'i (ehk kaubandusliku nimega Tamiflu) vastu. Esialgu on siiski tegu üksikute juhtumitega (96 viimastel andmetel) kuid nagu eelnevate epideemiate kogemused näitvad võib resistentse viiruse tüvi soodsatel tingimustel väga kiirelt levida.

Resistentse tüve tekke põhjuseks on muidugi ravim ise ja selle pikaaegne manustamine patsiendile. Siin avaldub väga ilmekalt Darwini evolutsiooniteooria, tugevamate ellujäämine. Ravim tapab või aeglustab oluliselt tavalise viiruse paljunemist. Kui aga juhuslikult ühel viirusel tekib kasulik geneetiline muutus (antud juhul selline mis pakub kaitset ravimi vastu) saab see teiste ees suure eelise ja lühikese ajaga on enamus organismis asuvatest viirustest tema järeltulijad ning seega ravimi resistentsed.

Esialgu on ootuspäraselt enamuse juhtumite puhul tegu nõrga immuunsussüsteemiga patsientidega, kes vajavad seetõttu pikaajalist ravi. Põhiline mure on see, et resistentse viiruse pääsemisel elanikonna hulka muutub üks (Tamiflu) kahest praegu kasutusel olevast ravimist kasutuks. Seni on suudetud kõik teadaolevad juhud isoleerida. Praeguses olukorras rõhutatakse vaktsineerimise olulisust, sest see hoiab haigestumise üldse ära või muudab haiguse kulu palju kergemaks nii, et ravimeid polegi vaja kasutada.

BBC TV'st just nägin, et Šveitsi Pasteuri instituudi andmeil uus resistentne H1N1 mutatsioon paljuneb nii ülemistes kui alumistes hingamisteedes.

NUMERATI

Selles Stephen Bakeri eelmisel aastal ilmunud raamatus kirjutatakse, kuidas kõigi meie kohta korjatakse kokku personaalset informatsiooni. Kuna enamus inimesi on nii või teisiti komputeriseeritud, kas siis ise otseselt arvutit kasutades või enda nime kaudu mitmetes andmebaasides. Enamuses riikides pole tänapäeval võimalik eksisteerida jätmata maha sadu ja tuhandeid jälgi küber-ruumi. Andmed aga omavad väärtust vaid siis kui neid süstemaatiliselt töödelda ja sellega tegelevad praegusel ajal nii erafirmad kui valitsusasutused.

Küllap enamus meist teab, et arvutit kasutades peab arvestama sellega, et praktiliselt kogu meie tegevus on põhimõtteliselt jälgitav. Ühes Scientific Americani numbris kirjeldati hiljuti kuidas on võimalik lisaks tavalisele tarkvara põhisele jälgimisele spioneerida (ekraani peegeldus silmadelt, klaviatuuri klõbina jälgimine, printeri heli või elektrooniliste impulsside analüüsimine, ...), seda muidugi kasutatakse vaid spioneerimise eesmärgil mitte tavainimeste puhul. Samas ei maksa minna paranoiliseks, sest suurem osa meie tegevusest ei paku kellelegi huvi ja seda ei salvestata.

Aga miks siis üldse kogutakse inimeste kohta infot.
* Tööandjad spioneerivad töötajate järgi, et vältida töökohal nende aja kulutamist töövälise tegevuse peale või firma saladuste paljastamist. Enamuses kohtades pead tänapäeval kirjutama alla legaalsele dokumendile, mis määratleb sinu arvuti kasutamise piirangud.
* Firmad koguvad andmeid (ostavad neid) marketingu eesmärgil elanikkonna, klientuuri, toote populaarsuse, ... kohta.
* Poliitilisi parteisid huvitab valijate meelsus ja nende jaoks olulised teemad. Põhimõtteliselt, kuidas võimalikult odavamalt võimalikult rohkem hääli saada kitsalt ja täpselt suunatud poliitilise reklaami abil.
* Valitsused vajavad infot spioneerimise ja kuritegevuse vastu võitlemise huvides.

Kui Ida-Saksas koguti meeletult andmeid elanike kohta, siis nende nõrgaks küljeks jäi info töötlus. Lihtsalt ei jätkunud inimesi, kes oleks jaksanud kõike läbi lugeda, süstematiseerimisest rääkimata. Praegu on see mure murtud, sest arvutiprogrammid jaksavad tegeleda meeletute infohulkadega. Ja nii ongi mitmete firmade äriks inimeste kohta kogutud info töötlemine just selles valdkonnas, millest klient on huvitatud – niinimetatud datamining.

Blogijatele teadmiseks, et nemad kujutavad endast sellistele firmadele nagu näiteks “Umbria” kullaauku. Ja muideks bloge ei käi lugemas mitte firma töötajad vaid spetsiaalsed arvutiprogrammid, mis suudavad seda teha murdosa sekundi jooksul. See ongi üks keerulisemaid andmetöötluse alasid, sest arvutiprogramm peab “aru saama” millest kirjutatud ja võimalikult täpselt määrama kirjutaja isiku. Keeled pole enam võimsamate automaattõlke programmide puhul probleemiks. Nii et arvestagem – iga sõna mis kirja paneme võib “suurem vend” lugeda. Näiteks toksides sisse mõne tuntud pahalase nagu Musaamabiinladeeni nime (meelega nimi muudetud) võid kindel olla, et see jääb mõnele ameeriklaste nuuskurprogrammile silma. Kui ülikondades mehed ukse taha tulevad siis on nende lugemisprogrammid juba päris headeks muutunud:)

Kus on talveilm - globaalsed trendid

Vaatasin hommikul aknast välja ja oh mis imet - naabermaja katusel olid mõned sulamata lumehelbed. Ka Eestist on kuulda, et sealgi ilm porine, ei mingit lund. Seltskonnas liikudes kuuled tihti ilma teemalist juttu ja iga kuumalaine suvel või sula talvel aetakse globaalse soojenemise kaela. Ja siis kostab heietusi teemal, et meie lapsepõlves oli ikka lund palju rohkem ja lumi ise ka valgem. Ega ma ise pole sellest patust prii, aga samas on jäänud meelde, et seitsmekümnendatel pidi minu koolist saama suusakallakuga kool kuid kolme järjestikuse lumevaese talve tõttu anti meile miski muu kallak. Noh nii lihtne globaalne soojenemine ikka pole, kohalikke lühiajalisi olusid ei saa ajada tema kaela. Kliima on selline nähtus, mille trendides saab selgust sajandeid või aastatuhandeid mitte aastaid jälgides.

Samas ei saa salata, et enamus uuringuid seostab inimtegevuse (kasvuhoone gaaside hulga kasvu) praeguse soojenemistrendiga ja sellega kaasneva jää sulamise ning meretaseme tõusuga. Samas tuleb rõhutada paari lihtsat tõsiasja, mis kipub tihti kahe silma vahele jääma. Nimelt on põhjustanud Antarktika ja Gröönimaa jääkilpide sulamine vaid väikese osa viimase aja (1993 - 2003) meretaseme tõusust, liustike sulamine on olulisem faktor ja põhiline süüdlane hoopiski merevee soojenemisest tingitud vee paisumine (ülalolev graafik). Merejää või meres olevate liustike laamade ja Antarktika jääväljade (ice-shelfs) sulamine ei mõjuta üldse veetaset (kui ei usu pange paar jäätükki kokteili klaasi vee (või kokteili) sisse ja vaadake kas peale jää sulamist on kokteili tase tõusnud) Vahepeal muidugi ei tohi kõrrest imeda:)

Aga 25 novembril ilmus suur Scientific Committee on Antarctic Research ehk SCAR viimane uurimus sellel teemal pealkirjaga “Antarctic Climate Change and the Environment” - Antarktika kliima muutus ja keskkond. Uurimuse pani kokku 100 juhtivat teadlast paljudelt aladelt.Üheks väiteks on 2100 aastaks oodatav 1.4 meetrine maailmamere veetaseme tõus. See on palju rohkem kui eelnevad uurimused eeldasid, taoline meretaseme tõus koos intensiivistuvate orkaanidega kujutab endast tõsist ohtu paljudele suurtele rannikuäärsetele linnadele. Ka Eestis on piirkondi kus veidi üle meetrine mere tõus muudaks oluliselt rannajoont, eriti Lääne-Eestis ja saartel. Suvila on mul 7 meetrit merepinnast, ei muud kui rand tuleb lähemale:)

Suures plaanis aga võib kujuneda, et oleme üks viimaseid põlvkondi kes saab talispordialasid nautida. Juba pregugi kipub korralikke suusailmu nii napilt olema, et paljud saavad vähem kui 10 korda talve jooksul suusad alla. Vaatan juba mõnda aega ilmaennustust ise murelikult suusamäe hooajapileteid näppides. Paar aastat tagasi oli selline talv kus sai esimest korda mäele alles Jaanuari viimastel päevadel. Teisest küljest pole vaja nii palju lund ajada, aga seegi tuleb ainult kasuks, tänapäeval niigi vähe füüsilist koormust.