PALJU ÕNNE !!!

Mulle eile ja Soomele täna.

Olen juba selles eas, et ei viitsi enam suurt sünnareid pidada:) Pole siin ka sellist seltskonda kellega vanu mälestusi heietada (kõik ülikooli ja malevavelled Eestis või mujal maailmas laiali) ning kärssa likku panna nagu meil vingema ätaka kohta oli kombeks öelda. Kusagil kolmekümnesena kord meenutasin ja suutsin iga sünnipäeva ning aastavahetust meelde tuletada: koht, osavõtjad (eriti tüdrukud:) ja olulisemad sündmused. Igatahes eile piirdusin hommikupoole koduse logelemise, sõprade mailide lugemise ning telefoniga suhtlemisega, õhtupoole käisime kohalike eestlastest tuttavate juurest läbi kellest ühel kah juhtus samal päeval sünna olema. Kerged näksid, õlled, veinid, šampa ja ilusti poole kaheteistkümneks koju - kostab igav, aga vähe enne viitkümmet polegi nii hull:) Küll suvel Eestis jõuab takkajärge kõik tasa teha.

Soome kõrval olen ma siiski poisike, meie põhjanaabril ju 92 sünnipäev. Soome rahvus lippu teavad kõik aga kas te teadsite, et riigilipp näeb välja nii, et vapp keskel. Ja paljud üldse teavad Soome vappi? Ehkki suur osa eestlasi kipub Soomesse suhtuma mingi kadedusega seotud üleolekuga on minul sellest riigist enamasti positiivsed muljed (kui mõned poliitikud välja arvata). Esimesed mälestused lapsepõlvest on Soome TV'st, kust sai “häid” multikaid vaadata “Punane Panter” tegi “Nu Pogadi'le” ikka pikalt ära. Ja nii õppisin ma mõne aastaga eneselegi märkamatult Soome keele ära. Meie peres vaadati Eesti TV'st vaid Kalevi mänge, Vene kanalitele sattusime haruharva. Soome TV andis nii meelelahutuse (filmid, seriaalid), uudised kui spordisaated. Nii elasime päeval NL sünges reaalsuses ja õhtul Lääne-Euroopa või Ameerika virtuaalses tegelikkuses.

Algkoolis käies oli varem kohale jõudnuil kombeks garderoobis arutada eelmise õhtu seriaalide kangelaste nagu paksu detektiivi Cannoni või “Kuue Miljoni Mehe” tegusid. Spordivõistluste puhul lahkasime meeskondade väravaid kusjuures poolehoid kuulus vankumatult sellele meeskonnale, kes venelaste vastu mängis. Isegi üks vene nimega (isa poolt) poiss kasvatati ümber nii, et kodus pidi ta oma suhtumist varjama:) Keskkoolis arenes suhtumine Soomesse seeläbi kuidas sai tutvutud nende ajalooga. Talvesõja ja Jätkusõja kohta kirjandust lugedes kerkis sõpradega arutades pidevalt esile küsimus, miks eestlased tõsisemalt vastu ei hakanud, selles vanuses on inimene ju kompromissitu. Vahepeal tiirlesid mõtted lausa ausammaste õhkulaskmise ümber aga lõpuks sai õnneks piirdutud paari partei loosungi tindiga määrimisega:)

Füüsiliselt sattusin esimest korda Soome palju hiljem kui enamus eestlasi, 1994 aasta Vappu ajal Toronto lennukilt maha astudes. Lennujaamast viis sõber enda poole aga ajavahest olime üsna segi nii, et esimene meeldejäänud mälestus on järgmisest hommikust kui aknast välja vaatasin. Ilusal päikesepaistelisel Vappu aamul jalutas noor kena ema lapsevankriga kasutades seda enda püsti hoidmise otstarbel, paistis siiski, et laps oli ka sees. Peale seda olen üsna palju Soomes käinud ja tänu oma sõbrale ka Helsinki lennujaamast veidi kaugemal. Kokkuvõttes on Soomest siiski siiani väga soodne mulje ja teenindajate või ametimeestega (pood, toll, ...) kokku puutudes olen alati positiivset suhtumist täheldanud. Pildid on 1994 ja 2009 aasta Soomes viibimisest