Kumite kaadrid

Eile vaatasin suurema tüdruku matshi videot naiste vabavõitluses (Ladies Black Belt Kumite) ja tuleb tunnistada, et vaatamata tema kaotusele olin positiivselt üllatunud. Siin on mõned videolindilt välja lõigatud kaadrid (millest ka kehv kvaliteet), terve video lubas kaasa peagi U-tube üles riputada. Plika ei paistnud tundvat mingit aukartust astudes vastu ühele meie stiili parimale naisele Canadas, kes hiljem tuligi üldvõitjaks.


Videolt selgus, et olin paar punkti matshi algusest maha maganud aga enamust siiski koha peal näinud. Alles salvestust mitu korda üle vaadates sai selgeks kust ja kuidas punkte loeti, ning seegi kui raske on kohtunikul nii kiire ala juures punkti saaja üle otsustada. Teoreetiliselt tuleks punkt anda sellele, kes esimesena puhta tehnikaga kerge puutega või väga lähedase (kuni 1-2 cm) jala või käelöögi sooritab. Tihtipeale on aga võistlejad sellise nurga all, et kohtunik peab lööki vaid osaliselt nähes oma sisetunde järgi otsustama.

Liiga lihtsalt punkte andes muutuks võistlus kaugelt lahmimiseks aga liiga karmilt neid jagades kipuvad võistlejad sisse lööma, mis juhtus meeste võistlusel. Üldiselt võis kohtunike otsustega rahule jääda, ehkki videot üle vaadates oleksin oma tüdrukule ehk punkti või kaks juurde andnud, aga issina pole ma ju objektiivne:) Ega see miskit muutnud oleks, tegelikult muidugi oli vastane tugevam ja oleks kokkuvõttes niikuinii võitnud.

Aga minu tüdrukul tulid nii jala kui käelöögid kenasti välja, ehkki kipuvad veel aeglasevõitu olema. Tema kombinatsioonid ja julge liikumine tekitasid vastasele probleeme, sest too polnud arvestanud ründava tehnikaga. Kokkuvõttes jäi minu plika oma esitusega ka ise rahule ja lisas vaid, et tuleb rohkem harjutada, siis oleks võistlus võrdsem. Üldmulje põhjal julgen öelda, et momendil on kaks naist temast kindlalt tugevamad, aga ülejäänute vastu oleks tüdrukul võimalusi.

Karate Sügisturniir

Täna oli karate sügisturniir, millest seekord meie pere osavõtt suht kesiseks jäi. Ainult vanem tüdruk osales, sest pisem ikka veel lonkab oma väljaväänatud jalga ja mina pidin just täna tööl olema. Paarimees oli puhkusel ning olin üksi mitme masina valves, see on tõesti üks negatiivne külg mu töö juures, et peab kohal käima:)

Naiste mustade vööde finaal, vanem tüdruk istub vasakul platsi äärel

Kaasa viis hommikul plikad Jaapani kultuurikeskusesse ja mina jõudsin just õigeks momendiks kui vanem plika vabavõitluses põrandale läks. Suuri lootusi meil polnud, sest kohtunike otsusel pandi ta täiskasvanud mustade vöödega samasse kategooriasse põhjendusega, et tüdruk juba piisavalt suur. Nojah suuruse poolest tõepoolest pole enam suurt vahet aga eks oskused ikka pole veel päris samal tasemel. Loosiga tal kah ei vedanud, astus juba esimeses ringis ühe tugevama (hilisema võitja) vastu. Igatahes ei lasknud ta end sellest segada ja alustas vapralt võttes kohe jalalöögiga esimese punkti. Paraku pani vastane kogemused maksma ja vaatamata meie plika südile vastupanule võitis matshi. Kaasa filmis ja seetõttu pole fotosid, sest ei taibanud õigel ajal tema kaamerat krabada.

Meeste mustade vööde finaal: Pisem tüdruk istub punktiplakatiga,

vasakus ääres paistab sirakil võistleja ja tema ümber askeldamine

Pisema plika osaks sai kohtumõistmine laste matshide juures. Erilise austusavaldusena ja talle endale suureks üllatuseks määrati tüdruk meeste mustade vööde punktinäitajaks. Selleks ajaks oli ta juba jõudnud oma karate rõivad koduse riietuse vastu vahetada. Tüdrukul oli seega muidugi saali parim koht, hea et ta meil nõrga südamega pole, sest seekord pritsis tavalisest rohkem higi ja verd. Üks võistleja astus jalalööki sisse, mis totaalselt pildi eest pühkis. Meest tohterdati jupp aega enne kui igaks juhuks kiirabiga ära viidi. Veriseid mokkasid ja ninasid tuli kah esile, aga see kuulub asja juurde, enamasti näevad need kosmeetilised vigastused palju hullemad välja kui tegelikult on. Ilma autasuta meie pere siiski ei jäänud, vanem tüdruk sai katas noorte mustade vööde arvestuses kolmanda koha medali.

11.11.11

Täna tähistatakse siin maal ja ilmselt ka paljudes teistes riikides veteranide mälestamise päeva. Asi sai alguse esimese maailmasõja lõpust, kui 1918, 11 nov kell 11 relvarahu kehtestati. Tegu on poolametliku puhkepäevaga, mis tähendab, et osa ettevõtteid annab vaba päeva ja osa mitte. Riigiasutused muidugi annavad igal võimalikul juhul nagu kombeks, ja minul pole juba kevadest saati selle vastu midagi :)

Igatahes leian, et kohane on sellisel juhul mälestada kõiki eestlasi, kes eesti eest on võidelnud vormist sõltumata. Netis surfates avastasin, et eestlased on suuremates sõdades ootamatult paljude riikide sõjavägedes madistanud, kõrvalpildil näiteks Norra vormis eestlased, kes Narvikis Sakslaste vastu võitlesid.

Tegin ka pisikese kompoti enamkasutatud vormidest, mida eestlased teises maailmasõjas seljas kandsid. Vasakult paremale: Teise Maailmasõja kõige kuulsam eestlane Alfons Rebane Eesti armee vormis, Harald Riipalu saksa vormis, eesti sõdur soome vormis ja vene vormis. Samas kui saksa, soome ja eesti vormis sõdurite leidmine oli lihtne osutus ootamatult keeruliseks vene vormis eestlaste fotode leidmine. Isegi laskurkorpuse pilte googeldades hüppas ette rohkem saksa kui vene vormis pilte, ilmselt pole "võitjate" vorm millegipärast eriti populaarne :)

Aiatööd

Eilne päev sai tänu praeguse aja kohta suht ilusale ilmale suures osas kulutatud majaomaniku "meelistegevusele" ehk aias ja maja ümber askeldamisele. Kaasa oli vanema lapsega "Kuninglikul talvisel põllumajandusnäitusel", mis pidada reklaami järgi maailma suurim olema. Pisem plika tegeles arvuti taga oma jutu järgi õppimisega nii et sahmisin omaette. Et head mõtted tuleks ja töö hoog parem oleks avasin algatuseks purgi õlut ja imetlesin hilisevõitu novembrikuist roosi:) Esiteks puhastasin vihmaveetorud lehe ja muda rämpsust, mida oli kevadest saati uskumatu hulk kogunenud. Rämpsu korjasin kokku ja vedasin aiamaale. Veidi sai ka viinamarja vääte sätitud ja kuivanud ära murtud.

Aiamaal oli näha, et tomatite ja ubade aeg läbi. Paremas olukorras kepid läksid puuriida najale kevadet ootama, viletsamad välikaminasse kütteks ilma soendama. Varred kaevasin koos laste poolt kokkuriisutud lehtedega täiesti naturaalse orgaanilise väetisena kompostiks mulla alla. Ubadelt sai kuivanud kaunad järgmise aasta seemneks kokku korjatud, tomateist enam asja polnud aga nende vahelt leidsin rippumas kaks imeliku välimusega "juurvilja". Lähemal uurimisel paistis, et tegu oli melonitega, mis ilmselt eelmise aasta kompostis olnud seemnetest kasvama läinud. Seoses kohaliku kliimaga pisemad kui poest ostetud kuid muidu täitsa söödavad. Kokkuvõttes asjalik päev ainult selg oli kaevamisest õhtuks veidi valus, aga muidu hea tunne, et aed nüüd talveks valmis.

Koerakont ja Kassisilm

Hommikul kohvitassi taga netis surfates jäi silma NASA teade uute kõrge lahutusvõimega piltide avaldamisest komeedist Hartley-2. Läksin muidugi kohe neid uurima ja ekraanile ilmus kujutis, mis oleks iga koera ilastama ajanud. Komeet näeb tõepoolest koerakondi moodi välja, kuid mõõtmed veidi suuremad tavalisest, pikkus umbes 2 km ja laius keskelt kitsamast kohast 400 meetri ringis. Komeet arvatakse koosnevat kahest tuumast, mis on teineteise külge gravitatsiooniliselt "kleepunud", nende kokkupuutekohta (raskuskese) on aja jooksul väiksemad ja kergemad tükid ning tolm kogunenud, millest ka silutud välimus. Kui sihuke ikka maakerale pihta peaks tulema on laks päris vägev, hävingu taset saab lihtsalt arvutada Purdue Ülikooli veebilehel oleva programmiga kui vastavad parameetrid teada.

Kui juba astronoomia teemalistest piltidest juttu tuli siis parimaks minule teada olevaks seda tüüpi fotode allikaks on mitte NASA vaid hoopiski HUBBLE kosmose teleskoobi veebileht. Seal on üles riputatud tolle teleskoobi poolt 20 aasta jooksul võetud fotod ja muud astronoomia teemalised pildid, mis jagatud kuude põhikategooriasse: Universum, Udukogud, Päikesesüsteem, Galaktikad, Tähed, Eksootilised pildid, igale maitsele midagi. Lisaks muidugi üldinfo teleskoobi enda kohta ja tema järglase, peagi (2014) kosmosesse saadetava oluliselt võimsama James Webbi teleskoobi kohta, mis peaks võimaldama veelgi paremaid fotosid saada. Juuresoleval fotol on kujutatud "Kassisilma" nimeline udukogu.

Koolitusel

Eile pärastlõunal tuli lahendada praktilisi probleeme ja täna lõppes meie kolmenädalane koolitus viimase suure kirjaliku eksamiga. Praktilistest ülesannetest lahendasin kõik ettenähtud ajaks ära ehkki kaks viimast sisuliselt viimsel momendil kui juhendaja tuli uurima kuidas läks. Masin ei pidavat korralikult töötama. Noh lülitasin ta peale ja töötas küll, imelik. proovisin veel korra ja ikka töötas. Kummaline, hakkasin just arvutisüsteemi uurima kui märkasin masina kaanel kuuskant võtit.

See sobis vaid kapi esiuste avamiseks. No muidugi pidi probleem nende uste taga peituma, mis leidis kinnitust esimel pilgul kui uksed avasin. Ühe valgusdioodi aktiveerimistase oli liiga madal, mis oleks pidanud masinat aeglustama, kuid seda ei olnud juhtunud. Igatahes sättisin taseme õigeks, ja siis saabuski juhendaja.

Näitasin talle vea, mille leidsin ja olin parandanud ning kinnituseks jooksutasin sensorite testi, mis tõi ootamatult ka teise vea esile. Samas polnud ei see ega kolmaski masina tööle mingil seletamatul põhjusel mõjunud, igatahes sain pea maksimumpunktid nagu juhendaja lausus. Keeruline on ju lahendada probleemi, mis ootamatult kaob - siis tulebki masinal arvuti poolt juhitud teste jooksutada nagu lõpuks tegin.

Teooria osas olid küsimused kogu läbivõetud materjali peale. Seoses mahukusele võttis ka küsimustele vastuste leidmine aega ja poolteist tundi oli seekord paras. Enne lõppu sain kõigile küsimustele vastuse, kuid paari puhul oli veidi kahtlane seis. Lõpptulemusena selgus, et ühe olin mööda vastanud ja veel kolme juures kaotasin punkti kuid kokkuvõttes sain 80%, mis oli üsna rahuldav, siinses koolis lausa A- ehkki minu ajal eestis pigem neli miinust väärt. Kokkuvõttes ei kukkunud keegi läbi ja saime peale kursusele hinnangu andmist enne lõunat koju. Preemiaks on esmaspäev vaba ja neljapäevalgi pole vaja seoses veteranide päevaga tööle ilmuda, makstud saame muidugi mõlema päeva eest nagu kombeks.

Halloweeni üllatus

Selle aasta kommijooks toimus nagu viimased 15 aastat Mertoni tänaval, ja selle lähemas ümbruses, kus meie laste sõbranna elab. Nimelt sattub tema sünna samale ajale ja nii on mugav kaks kärbest ühe hoobiga lüüa. Meie maja on sel ajal alati pime olnud, ilmselt arvavad ümbruskonna lapsed, et tegu on eriti kitside inimestega, kes peidavad end kommijagamise ajal keldrisse:)

Aga enne kommijooksule minemist oli vaja lennujaamast läbi hüpata, et kaks Torontosse saabunud eestlast peale võtta. Kaasa oli kuidagi nendega ühendusse sattunud ja kuna meil niikuinii samal ajal enamvähem samasse suunda plaanis sõita pakkusime võimalust hotelli viia ja huvi korral ka Halloweeni üritusest osa saada, kogemus mida eestis vähemalt sellisel kujul ei saa.

Olime just kostüümid selga saanud kui helises telefon ja tuligi kõne, et kohvrid käes ja tollist läbi. Suskasin plikad autosse ning olimegi veerandtunniga kohal. Lennujaama eest leidsime kohe nad üles, pidasin kinni astusin välja ja ütlesin naisele tere. Viskasin pilgu mehe peale aga see lihtsalt vahtis mulle otsa sõnagi lausumata. Hakkas juba imelik, ei saanud aru, mis viga, ega mul ometi püksiauk lahti ole.

Lõpuks lausus ta midagi, vist oma nime, millest esimesel momendil hästi aru ei saanud. Ja siis äkki taipasin, küllap minugi näole tekkis kummaline ilme - too ju minu klassivend Gustav Adolfi päevilt. Nüüd olime mõlemad sellise ilmega, et tema kaasa hakkas ilmselt meie vaimse seisundi pärast muretsema nii, et pidime kiiresti olukorda selgitama. Usun, et polnud oma 20 aastat teineteist näinud.

Pikema jututa sõitsime otse lennuväljalt halloweeni tähistamisele, selliseid haruldasi külalisi ei saa ju niisama lihtsalt minema lasta. Kokkuvõttes olid nad ikka väga tublid, et jaksasid peale pikka lennureisi koos meiega "välisvaatlejatena" laste kommijooksul kaasas käia ja hiljem veel kambas istuda ja kohalikke lugusid kuulata. Lõpuks kui olime ise väsinud ja neil haigutuste varjamine õige raskeks läks, viisime külalised hotelli. Loodetavasti oli see halloweenijooks piisavalt huvitav kogemus, kompenseerimaks magamata jäänud aega.

Piltidel on esiteks Halloweenikaunistustes maja, siis mina oma sissivõitleja kostüümis (relvastuse jätsin seekord koju) ja lõpuks vaibale laste poolt sorditud saak, mida dresseeritud verejanulised koduloomad valvavad.

Õigusemõistmine

Õigusemõistmine Canada moodi on minu arusaamist pidi ikka väga imelik. Hiljuti oli siin kohtuprotsess terroristliku organisatsiooni tegevust organiseerinud tegelase üle. Ja nagu arvata võite on terrorismis süüdistavate karistused ühed karmimad. Kas ja kui palju mees süüdi oli pole antud juhul oluline. Lihtsalt kohtuotsus on kummaline.

Mees mõisteti süüdi selle eest, et ta juhtis organisatsiooni, millel oli plaanis rünnata parlamenti, elektrijaamu ja tuumaobjekte. Konkreetsete süütegudena leidis kinnitust tulirelvade salajane sisse toomine ja sõjalise väljaõppe korraldamine. Antud 16 aastane vanglakaristus kostab ju enamvähem kohane aga siis järgnes puänt:

Kõigepealt otsustati anda 8.5 aastat "krediiti" uurimise ajal istutud veidi rohkem kui 4 aasta eest, ning lisati, et kolme poole aasta pärast võib taotleda ennetähtaegset vabastamist, mis Canadas enamasti rahuldatakse. Seega muutus mõistetud 16 aastat 4 + 3.5 = 7.5 aastaks. Ma ei saa aru mis mõtet on sellisel mängul, mõistetud ja tegelikult kinni istutud aeg on kaks täitsa erinevat asja.

Täna tuli siiski parem ehkki veidi ootamatu uudis: oma poest varga kinni pidamise eest kohtu alla antud mees lasti kohtuniku otsusega vabaks. Minu arust on skandaalne, et sellise asja eest üldse kohtu alla saab anda. Narkar käis vargil ja jäi turvakaamera lindile, kui ta poole tunni pärast uue noosi järgi tuli krabas poeomanik mehe kinni ning suskas oma kaubikusse politseid ootama. Narkar viidi jaoskonda ja lasti peale väljamagamist lahti.

Paadunud varas (ta oli ennegi korduvalt vahele jäänud) kaebas poeomaniku kohtusse ebaseadusliku vabaduse võtmise eest, põhjuseks pool tundi kaubikus istumist. Siinsete seaduste järgi tohib tavakodanik kurjategijat kinni pidada vaid kuriteo sooritamise momendil, mitte pärast. Aga moment sõltub tõlgendamisest, kui mitu sekundit peale varastatud kraamiga poest välja astumist tohib teda kinni krabada pole kellelegi selge:)

Siis oli veel hiljuti juhus kus mõisteti süüdi kanada sõjaväelane relvitu afgaani sõdalase tapmise eest. Vastane oli surmavalt haavatud ja hirmsates valudes, kuna mingit lootust polnud otsustas kanadalane ta piinad lõpetada. igale sõjaväelasele arusaadav olukord, kuid tsivilistidest humanistide arusaamise järgi oleks korrektne olnud lasta vastasel paar tundi enne surma hirmsates piinades vaevelda. Kanada sõjaväelane pääses suht lihtsalt degradeerimise ja tingimisi karistusega kui õieti mäletan.

Lõpuks mõttekild teise canadalase teemal kes mõisteti süüdi ameeriklaste poolt Afganistanis USA sõduri tapmise eest. Mulle ei mahu pähe kuidas on võimalik kedagi süüdi mõista sõjas tapmise eest kui pole tegu tsivilistide või sõjavangide mõrvaga. Too oli tol ajal 15 aastane poiss kes viskas granaadi ründavate USA sõdurite suunas, kellest üks sai surma. Tegu oli sisuliselt lahingusituatsiooniga, no mida sa siis vastaspoolelt ootad??? Mees sai 8 aastat aga ka eluaegne rippus õhus. Ma pole talibani toetaja aga arenenud demokraatlikult riigilt nagu USA eeldaks siiski õiglasemat suhtumist vastaspoolesse.

Sidrunväändiku Tee

Olen ka varem sidrunväändiku teemal bloginud aga paari päeva eest sai tema marjadest tehtud teed proovida. Meeldivalt hapukas kerge vaigu kõrvalmaitsega. Täiesti teistsugune kui vartest tehtu, mis mulle samuti väga meeldib. Korjasin marjad ära niipalju kui neid lindudest üle oli jäänud ja panin külmkappi suhkruga purki, siis hea vahel talvel võtta. Uurisin veidi netist infi tema kohta ja selgus mõndagi huvitavat:

Hiina sidrunväädnik (Schizandra chinensis) on puitunud varrega 4–10 m kõrgune liaan, tema vartel, lehtedel ja õitel on tugev sidrunilõhn. Kasvab looduslikult Hiinas, Jaapanis, Põhja-Koreas ja Siberis, kust meiegi oma pärit, kasvatatakse ka Eestis. Üks väät kannab nii isas- kui emasõisi, mida pikemaks saab väät kasvada, seda rohkem emasõisi ta moodustab ja seda suuremaks kujuneb saak. Taim on risttolmleja ja viljade saamiseks on vaja mitut taime koos kasvatada. Õitseb juunis, punased kobaras sõstrasuurused viljad valmivad septembris. Kui suhu pista on jube hapu ja seemneid närides tekib suhu tugev vaigumaitse. Suvel on lehed sügavrohelised, vahel kerge kollaka tooniga, sügisel õlgkollased ja ehteks igale aiale oma erkpunaste marjakobaratega.

Stimuleeriv toime ei jää eriti alla psühhomotoorsete stimulaatoritele, viimased kuuluvad aga dopingu nimekirja. Sidrunväändiku viljad on rikkad C-vitamiini poolest (140 230 mg kuivaines). Askorbiinhappe sisalduse poolest ületab ta näiteks õuna 10 15 korda. Viljaliha sisaldab kuni 18% erinevaid happeid (kõige rohkem sidrunhapet, vähem viin- ja õunhapet). Sidrunväändiku seemnetes on avastatud uus kõrgelt aktiivne aine shisandriin. Selle aine bioloogilise aktiivsuse uurimine näitas, et shisandriin stimuleerib närvisüsteemi südametegevust ja hingamist ning reguleerib ainevahetust. Oma toniseerivate omaduste poolest ei jää hiina sidrunväändik palju alla zhen-zhennile.

Joogid, mis on valmistatud sidrunväändikust, alandavad väsimust, unisust, suurendavad töövõimet, teravdavad nägemist. Sidrunväändik ergutab hingamisteid, südant ja veresoonkonda, suurendab organismi vastupanuvõimet, pärsib kolesterooli imendumist. Teda on soovitatud kasutada astma- ja köharavimina, suguvõime tõstjana, maksa- ja neeruhaiguste ravis. Seemnepulber ravib edukalt nii liighappesust kui -aluselisust, olles universaalne looduslik maohappe regulaator. Suurendab oluliselt vaimset ja kehalist töövõimet, just oma stimuleeriva toime tõttu kasutatakse teda spordis võistlusperioodil.

NB! Ateroskleroosi ja hüpertooniat põdevatele inimestele on sidrunväändik vastunäidustatud, sest võib esile kutsuda vererõhu järsu tõusu. Teda ei soovitata ka südamehaigetele ja unepuuduse all kannatajatele.

Teed saab teha nii marjadest, lehtedest kui väätidest. Lehed soovitatakse korjata augusti algul ja kuivatada õhukese kihina varjulises õhurikkas kohas. Tee valmistamiseks võtta 10 g kuivatatud lehti, millele valada 1 liiter keeva vett ja lasta kaane all tõmmata.

Väätide puhul tuleb need juppideks lõigata ja samuti keev vesi peale kallata. Tõmmata peaks laskma vähemalt pool tundi, et maitse rohkem esile tuleks. Isegi külmaks läinud ja seisma jäänud tee on meeldiva maitsega.

Marjade puhul olen lihtsalt nendest tehtud supermagusa moosi lusikatäie peale kuuma vett valanud + hapukas magus, kerge vaiguse kõrvalmaitsega. Sidrunväändiku lehti kasutatakse isegi kurgi ja tomati hapendamisel.

Midterm test

Nii seda nimetati kui eile kursustel esimene tõsine teadmiste kontroll korraldati. Test koosnes kahest osast: teoreetilised küsimused ja praktiline vea leidmine ning parandamine. Teoreetilises osas oli 25 küsimust, millest enamus eeldasid jutustavat vastust, ainult kolm olid valikvastuse tüüpi. Materjal on meil kokku kahes 300 lk köidikus ja ühes pirakas sama lehekülgede arvuga elektri ja elektroonikaskeemide kogus.

Seoses materjali mahukusega oli tegu "avatud raamatu" tüüpi testiga, põhimõtteliselt võisid kasutada kõiki materjale. Rõhk on pandud arusaamisele mitte päheõppimisele, mis sellise hulga korral oleks niikuinii võimatu. Kui ikka lugenud ja aru saanud pole ega siis vastuseid köidikutest üles ei leia.

Kasutasin meetodit, mis juba kooliajast tuttav. Need küsimused, mida paugupealt teadsin vastasin kohe ära, milles kahtlesin jätsin hiljemaks. Nii sain paarikümne minutiga testi lõpuni kusjuures üle poolte küsimustest olid vastatud. Ja siis läks raamatutes tuhnimiseks ning vastuste otsimiseks. Ka siin ei kulutanud palju aega ühelegi, mida üsna kohe ei leidnud sellest hüppasin üle. Teise ringi lõppedes oli mul tund kulunud, järgi jäänud kolm vastamata küsimust ja üks kahtlane. Veel pool tundi ja olin ka kõigile neile enda arust enam-vähem rahuldava vastuse kritseldanud.

Testi andsin ära ühena keskmistest ja suundusin siis praktilist probleemi lahendama. Pirakas sorteerimismasin seisma jäänud, punane alarmtuli välgub. Pilk arvutiekraanile vihjas, et tegu on elektrilise probleemiga. Ma ei hakanud minema õpetatud rada pidi, kompuutri taga teste jooksutades vaid otsustasin kasutada tavaloogikat ja elektriskeemide kausta. Suht kiiresti suutsin isegi ilma testerita elektrikapis jõuda jälile releele, mis kogu häda põhjuseks. Ehkki see oli suht osavalt maskeeritud. Helendav diood näitas, et on töökorras aga riist ei lülitanud järgmist peale, vigane sisemine kontakt. Lahenduseks relee vahetus.

Täna saime kätte kirjaliku testi tulemused, millega võisin paksult rahule jääda. Juhendaja mainis, et võttis minult ühe punkti maha ebaselge sõnastuse pärast, lisades muiates, et oleks ju piinlik kui vähem kui pooleaastase staazhiga töötaja kohe 100% saaks. Nojah, ülejäänud kursusekaaslased olid enamus kõrgema kvalifikatsiooniga ja rohkem kui 20 aastase kogemusega. Kõik me kuus saime läbi, mis eeldas vähemalt 75%.

Lõuna ajal kuulsin ka töökaaslaselt huvitavat infot selle kohta kuidas staazhikamad vennad meie töökohas kursustel käivad. Nimelt olla nad teatanud ülemusele, et on nõus minema lisakoolitusele vaid ekstra soodustuste eest. Neile antigi kahekordne töötasu või iga päeva eest lisapuhkusepäev lisaks veel maksti ekstra päevaraha "komandeerimiskuludeks". Lahkusid tavaliselt enne kahte, sest olid "raskest õppimisest" väsinud, testegi ei kirjutanud väites, et sellise staazhi puhul on testi noudmine solvav.

Mul oli seda raske uskuda aga kui ka teine mees hiljem kuuldud infot kinnitas paistis tegu olevat tõepärase juhtumiga. Endale polnud muidugi pähegi tulnud mingit soodustust lunida ja kui ei küsi ega siis ei saa ka. Võtan igatahes järgmiseks korraks teadmiseks:) Pool aega on veel ees, mille lõpetab suur test viimasel päeval. Aga paistab et kui kuulata juhendajat ja ise veidi kodus materjale enne üle vaadata siis ei tohiks see suureks probleemiks kujuneda.

Tegelikult olen ka ilma igasuguste lisasoodustusteta väga rahul, et saan ennast täiendada ja mulle makstakse selle eest palka ka veel. Enne tööle saamist olin ju end kirja panemas ülikooli kursustele, et saada erialast koolitust ja siinseid kehtivaid pabereid, ning oleksin pidanud ise portsu raha välja käima. Nüüd saan seda kõike firma kulul, super, eks ole!!!